Viimane Selveri reklaam on äärmiselt intri­geeriv. Pildil on kujutatud supermarketis jalutavat inimest, kes on sattunud raamatuosakonda. Korvis on tomatid, õunad, salat, piim, juust ja ... raamatud. Reklaamitakse seda, et Selver müüb nii toitu kui ka raamatuid. Kirjandushuvilisena hakkan teoseid lähemalt silmitsema. Enamik neist on küll meie poole häbelikult seljaga, kuid ühe raamatu autori eesnimi paistab... Oot-oot... hohoo! Ludwig. Ja paistab ka tema perekonnanime viimane täht – N. Ei mingit kahtlust – tegu on Austria ­filosoofi ­Ludwig Wittgensteini teosega!

Nii, uurin edasi. Ludwigi ees, piimapaki kõrval tšillivad aga kaks “Avatud Eesti raamatu” sarja teost, mida ei ole raske ära tunda Jüri ­Kaarma kujundatud marmorkaane tõttu. Mida meie näljane intellektuaal siis õhtueine kõrvale lisaks Wittgensteinile valis? Õigesti arvasid, kallis lugeja – tänu raamatu jämedusele ja näha olevale K-tähele saab ju iga loll aru, et tegu on fraasiga “klassikalisel ajastul”, mis pärineb Michel Foucault’ teose “Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul” kaanelt.

Esiplaanil seljaga meie poole olev raamat on suurem pähkel, sest sedasorti sinise kaanega on selles sarjas nii Kierkegaardi “Surmatõbi” kui ka Wittgensteini “Filosoofilised uurimused”. Üks on aga kindel – tagantpoolt piiluv roheline raamat on Louis P. Pojmani “Eetika. Õiget ja väära avastamas”, mis käsitleb nii normatiiv­eetika kui metaeetika põhiprobleeme.
Siit küsimused:

1) miks Selveris ühtki mainitud teostest ei müüda;
2) miks paistab foto lähemal vaatlusel olevat tehtud raamatukogus, mitte Selveris;
3) ja mis kõige tähtsam – kes on see salapärane poes ringi luusiv intellektuaal, kes oma korvi nii sulnilt on kokku põiminud juustukera ja hardcore-filosoofia?

Kardan, et vana hea Wittgenstein keerleb selle reklaami tõttu hauas ringi nagu grillkana.