Oli üks jah. Ega keegi selle üle eriti imestagi – reklaamiala on meil meeste maailm, kus oma ideede eest võidelda tuleb. Naistele selline igapäevane konkurents ja ärapanemine ei sobi. Nii on õrnema soo esindajad agentuurides peamiselt asjaajajad: projektijuhid, assistendid, mõni üksik tegevjuht. Kus on naiscopywriterid? Art directorid? Loovjuhid? Arvuti tagant disaini tegemast mõne ehk leiab... Võib-olla ongi hea, sest reklaam on väga stressitekitav ala ja jooma ajab see paljusid. Eestis on iive madal, ärgu naised sellist tervistkahjustavat tööd parem tehku. Reklaamiauhinnalgi on meil selline veidi fallokraatlik nimi – Kuldmuna.

Eesti reklaam on kogu aeg meeste nägu olnud. Agentuurisisene sõel „pehmeid väärtusi“ edastavat meeleolureklaami tavaliselt läbi ei lase, sellele peab ikka mingi mehise nipi juurde mõtlema. Ja kui oma ideed kaitsta ei suuda, on võimatu tagantjärele otsustada, oleks see nüüd hea või halb mõte olnud. Samas sunnib elu ise eesti reklaamimehi üha rohkem ka naistega arvestama. Defineeritakse ju kiirestiliikuvate tarbekaupade sihtrühmana enamasti naisi (aga selles sektoris rahad liiguvad!). Ka on tekkinud palju konkureerivaid kaubanduskeskusi – kah reklaami vajavad firmad, kus ostjatena soovitakse näha ikka naisi, mitte mehi.

Oleks naiivne arvata, et järgmisel aastal on Kuldmuna zhüriis rohkem naisi. Sest kust nad peaksidki tulema, kui meil reklaamiinimeste õpetamiseks ühtki arvestatavat kooliprogrammi pole. Võib-olla peab lihtsalt olemasolevate ressursside seas rohkem ringi vaatama? Umbes 50% inimkonnast on siiski naised. Meil aga levib praktika, et reklaamimehed teavad täpselt, mida tarbijast naine mõtleb, mida ihaldab ja mis ta „tööle paneb“. Ise teeme kaubale reklaami, ise hindame, kui hea see reklaam on... kui vaid ise ka kogu selle väärt kauba ära osta jaksaks!

Katrin Kull