Rene ja tema tublid tüdrukud Kaia ja Maret
Teisipäev. Sellest, kui Eesti naiskond Föderatsiooni karikasarja Euroopa-Aafrika tsooni esiliiga play-off'is alistas Rocca al Mares Corali tennisekeskuses möirgava publiku ees tugeva Valgevene, on möödas paar päeva ja ööd.
Ent koondise kaptenil Buschil, kes, kui meenutada telekaadreid otsustava mängu järel, paistis kõige õnnelikum mees maamunal, pole ikka veel rahu. Öö otsa ei maganud.
"Mõtlesin maailmaliiga üleminekumängule, tulevastele vastastele. Unistasin."
Busch on praegu nõutud mees. Raadio, tele ja trükimeedia tahavad temaga suhelda. Sest tõepoolest, naiskonna kaptenina on ta teinud hiilgavat tööd. Teisalt, olgem ausad, on ju suurtulemuse välja mänginud Kaia Kanepi ja Maret Aniga raske rääkida - nad on mööda Euroopat laiali ja mängivad juba järgmisi turniire.
Aga Rene räägib oma tüdrukutest hea meelega, mõnuga, emotsionaalselt... kohati on silmanurgas väike õnnepisar.
Ainus asi, mis Buschi meie vestluse ajal rahutuks teeb, on asjaolu, et auto parkimistasu on maksmata ning iga hetk peaksid kohale hiilima Ühisteenuste tublid ametnikud. Kahtlemata teevad nad trahvi ega küsi, millega autoomanik on hakkama saanud.
"Kaia mäng valgevenelanna, maailma 15. reketi Victoria Azarenka vastu oli..." viin jutu tennisele.
Busch unustab võimalikud trahvijad kohe ja jätkab mõnuga: "Kaia tegi maailma tipp-10 tasemel mängu."
"Päris esikümne tasemel, ütled?"
"Päris kindlasti - kiirus, võim, mentaalne üleolek. Eks ta varsti ongi tipp-10 mängija," lausub Busch.
Konkreetsemalt. Meil on teada kaks head mängijat, Maret ja Kaia, kes suure osa aastast tiirutavad ümber maakera eri turniiridel. Nad on profid, kes teenivad tennisega elatist.
"Neid ju enam mängima ei õpeta. Mis on kapteni roll?" küsin.
"Ma aitan. Arvan, et paljud treenerid kipuvad oma rolli üle hindama. Treeneri jaoks on suur õnn, kui juhus viib ta kokku andeka sportlasega. Sportlane teeb treeneri. Mulle meeldib öelda, et ma ei treeni, vaid ainult aitan," filosofeerib Busch.
"Mismoodi? Näiteks Maretit, kes, nagu me teame, on väga impulsiivne mängija - vahel liigagi."
"Maretit tuleb osata kuulata. Ta on mängija, kes tahab oma probleemid ja emotsioonid välja rääkida. Kaptenina pead olema siis see piksevarras. Lased rääkida ja ei sega vahele ning jääd ka kehvas seisus positiivseks."
"Aga Kaia? Valgevenelanna vastu oli tal mängu algus..."
"Ma räägin kohe, kuidas temaga," haarab Busch sõnasabast.
Kaia oli vahetult enne mängu kaptenile otsa vaadanud ja palunud, et too ütleks midagi. Mängija vajas just sel hetkel konkreetset sõnumit ja sekundi murdosa oli aega, et midagi öelda.
"Ütlesin talle: sa oled valmis, mängi!"
"No aga mäng ei läinud ju. Ei olnud siis valmis?"
"Oot, kui Kaia jäi alguse taha, siis ta ütles umbes nii, et kui nii edasi, siis on kümne minuti pärast mäng läbi. Ütlesin, et hoidku oma mängu. Kannatagu vastase surve ära ning võimaluse korral rünnaku valgevenelanna eeskätt. Teadsin, et ta on küll tugev mängija, aga väsides kipub eeskäelöökidel eksima."
Nagu me teame, võitis Kanepi pärast krobelist algust selle mängu. Võimsalt alustanud maailma 15. reketi Azarenka mäng lagunes, lõpuks kaotas Valgevene piiga sootuks enesevalitsuse.
"Tennises sõltub edu minu arvates 95 protsendi ulatuses vaimujõust. Võidab see, kes on vastasest vaimult üle. Tehniliselt on näiteks tipp-100 hulgas kõik väga head. Aga võidavad vaid üksikud," mõtiskleb Busch.
Ju ta teab. Ta on Eesti seitsmekordne üksikmängu meister. Küsin tema igipõliselt koduselt rivaalilt Andrei Lužginilt, mis mängumees Busch oli.
"Ta oli visa. Vaimuga mängis teised üle," ütleb Lužgin.
Kas Rene Busch, kes enda sõnul oli kuni 14aastaste seas NSV Liidu esireket, sündis valel ajal? Sai mängijaks 80. aastate lõpus, 90. aastate alguses, kui välismaal ei saanud eriti käia. Kas ei lastud või ei olnud selleks raha.
Busch ütleb, et ei kahetse. Pole kunagi kahetsenud. "See oli kogemus, mis aitab mul palju paremini hinnata tänaseid saavutusi ja kordaminekuid."
Tal on aastaid olnud omanimeline tennisekool, kus praeguse seisuga harjutab 556 last, neid juhendab 17 treenerit. Tal on firma, mis majandab Corali tennisehalli 15 mänguväljakuga.
Meie vestluse ajal tuleb tema telefoni sõnum, kus keegi Moskvast õnnitleb ning palub ühtlasi nõu oma 14aastase poja tennisetreeningute osas.
Möödunud aastal oli Busch kokku üheksa kuud välismaal. Käis juhendajana koos Margit Rüütliga (Eesti kolmas reket) mööda turniire. Kui mainida, et mees võttis paar aastat tagasi kätte ja alustas pärast kaheksa-aastast pausi taas ka ise aktiivsemat mängimist, siis on selge, et tema elus ongi see üks ja ainus - tennis. Asi, mis talle väga meeldib.
Kodus on mõistev naine ning kasvab kaks last. Tütar käib tantsimas, viieaastasel pojal, nagu isale paistab, on eeldusi saada heaks sportlaseks. Silm särab, kui spordiplatsile pääseb. Aga Rene ei forsseeri poja tegemisi eriti. Las laps kasvab.
"Aga, sa ju tead, millal on õige aeg panna laps juba mõnda tõsisemasse trenni," ei anna mulle rahu lapsevanemalik uudishimu ja võimalus spetsilt nõu küsida.
"12aastaselt on paras spetsialiseeruda. Seni tehku laps, mida soovib, tehku kõiki spordialasid."
* * *
Aprillis peavad Eesti naised maailma liiga üleminekumängud Tallinnas Iisraeli vastu. See ei ole Buschi hinnangul üldse halb variant.
Naiskond on vaid sammu kaugusel maailma esikuueteistkümnest. Üks matš ja sensatsioon on sündinud. Näiteks tennisekuulsus Toomas Leius, kes isegi koondise kapteni rollis olnud, ei taha praegu ühtki sõna öelda ei Buschi ega ka tennisetüdrukute teemal. "Ei ole vaja enne aprilli asjata pingeid üles kütta."
Rene Busch
- Sündinud 19. juulil Tallinnas
- Tulnud mitmekordseks Eesti noortemeistriks
- NSV Liidu noortekoondise liige
- Seitsmekordne Eesti meister meeste üksikmängus
- Lõpetanud Eesti Spordikolledži
- Läbinud hulga treenerikoolitusi Eestis ja välismaal
- Omab omanimelist tennisekooli
- Omab ka firmat, mis tegeleb tenniseplatside haldamisega
- On olnud mitme tuntud eestlase, näiteks Tiina Mõisa personaaltreener
- 2007. aastast Eesti naistekoondise kapten
