Restarter
Jaan Ehale (53), TÜ kliinikumi kardioloogiakliiniku juhatajale, ei olnud see esimene prominentne patsient. Ta on taaskäivitanud palju kuulsaid südameid. Omal ajal tegeles ta pankur Rein Kaareperega, kuigi mitte nii õnnelikult kui sel korral.
Savisaar on viimase nädala jooksul kokku puutunud väga paljude tohtritega, kuid abikaasa Vilja tunnistab Edgari ihutohtriks ikkagi Jaan Eha. Sellest peale, kui Savisaar Tartusse tipptohtri juurde sattus.
Eha ise jõudis Tartusse alles tänavu. "Ta muutus Tallinnas üleliigseks," ei varja Ida-Tallinna keskhaigla kliiniline juht, Eha endine ülemus Ralf Allikvee karmi tõde. Allikvee möönab, et Eha võib konfliktne olla: “Ta on mees paljude nurkadega.” Nurkliku tohtri lühiiseloomustus mahub vaid ühte sõnasse: “Tippspetsialist.” See peaks kõik ütlema, sest see on arsti puhul peamine. “Selliseid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda – ja mõni sõrm jääb ülegi.”
“Tartus on vaieldamatult parim haigla Eestis ja parim koht südamehaiguste raviks,” on Eha ise väitnud ning vastuoludest endises töökohas vaikib. Ta on rahul.
Seevastu doktor Toomas Sulling Põhja-Eesti regionaalhaiglast, Eha endisest töökohast, on tipptegija lahkumisest siiani häiritud. Sulling tunneb Eha Jaani, nagu ta endist kolleegi ja oma õpilast armastab nimetada, aastakümneid. Nende koostöö laabus suurepäraselt. Mõtlematute ümberkorralduste käigus polnud Ehal Tallinnas enam kuskile edasi areneda.
“Kahjuks…” rõhutab Sulling lause algust. “M e i e kahjuks tegi ta õige otsuse. Tallinnas lagunes palju asju pärast seda ära.”
“Ja siis leitigi talle see pirukas Tartus!” viskab Sulling.
Need, kes Ehat ammu tunnevad, on kindlad, et mees on alati teadnud, mida tahab. Oma kutsumuse tundis noormees ära varakult - ka suguvõsas leidub arste. Kuigi kõhkles veidi, kas mitte valida juurat. Arstitudengina paistis ta silma: oli hea õppur, tegi teadust ja elas seltsielu. "Ta tahtis kuhugi välja jõuda, see oli näha," meenutab kursusekaaslane ja Tartu Ülikooli kopsukliiniku tuberkuloosiosakonna juhataja Manfred Danilovitš. "Igatahes poiss, kes on meelde jäänud."
Ja sellisena mäletavad teda veelgi varasemad koolikaaslased. Eha endine klassivend, praegune Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasiumi direktor Eero Järvekülg räägib, kuidas nad 1966. aastal koos Jaaniga Hiiumaa "kortšaginlaste laagrist" osa võtsid. Sugugi igaüks ei pääsenud sinna. Esimeses üle-eestilises õpilasmalevas tehti koos heina ja kuivatati adrut. Isegi metsasihti raiuti. Ja Jaaniga juba igav ei hakanud.
"Ta võttis küll õppimist tõsiselt, aga seltsielu selle all ei kannatanud," mäletab Järvekülg. Ning andekas poiss tõi koolile kuulsust sportlasenagi. Keskkoolis oli Jaan kõva kuulitõukaja, nii et aastast 1967 kuulub tema nimele koguni kaks selle ala rekordit. Seda meenutab Viljandi kooli rekordite edetabel siiani. Viljandi 1. keskkooli teised sama vanuserühma noormehed olid Jaani tulemuste vastu (12,06 kuue- ning 10,53 seitsmekilose kuuli puhul) jõuetud.
Praegu avaldub jõulisus siiski vaid dr Eha juhtimisstiilis, nagu ütlevad tema uusvanad Tartu kolleegid. Ja kuuli on ta vahetanud jalgratta ning suuskade vastu.
Manfred Danilovitš hindab Jaan Eha puhul harvaesinevat võimet: “Paljud juhid jäävad arstitööst kõrvale, aga temal on kogu aeg käed töö sees.” Ja seda sõna otseses mõttes – sest Eha tegeleb ju angiograafiga, mis nõuab väga täpset kätt. Angiograafiga uuritakse südame veresooni ning see meetod on ka Eha 1990. aastal kaitstud doktoriväitekirja teema.
Doktor Jaan Eha on imposantne. Pealtnäha joviaalne, pikk, energiast pakatav, räägib veidi ülevoolavalt, viskab nalja. Suhtleb vabalt – ent mis jääb, on timmitud distants. Temas on professionaalset, edasiviivat, kontrollitud viha.
Talle on iseloomulik ameerikalik suhtlemisstiil, ütleb noorem Tartu kolleeg Tiina Ristimäe – “mitte päris omapoisilik, aga avatud ning dünaamiline olek”. Ehal on tõesti kombeks läheneda igaühele teadlikult individuaalselt.
Ameerika onu meenutab Eha ka välimuselt – hõbehallid pisut sassis juuksed, beežikas särk harmoneerumas kirju lipsuga, mustad viigipüksid. Naeratus libiseb näole kergelt nagu õrn tuulehoog. Midagi ei ole puudu – mitte midagi ei ole ülearu. Fotograafile poseerides “kaisutab” Eha parem käsi truult angiograafi monitori (tähtis tööaparaat!), vasak käsi vajub lõdvalt viigipükste taskusse. Allikvee mainitud “nurgad” jäävad mõõdetult lahedaning lohaka oleku varju.
