Restauraatorite kodu tõlla kuuri katuse all

Mati Raal on mees, kes võib une pealt, kinnisilmi, ainult näpuga puudutades öelda,;kui vana mööbliesemega on tegemist. Ja tema parem käsi on Tiina Raal. Selles, et nende kodu on tulvil valgust, soojust ja ajalugu, käis veendumas Moodne Kodu.

Mati on sisearhitekti haridusega restauraator, mees, kes on aastaid kogunud teadmisi mööbli ja selle valmistusviiside, -tavade ja -võimaluste kohta. Viimastel aastatel pole talle enam piisanud restaureerimistöödest ega ka Eesti pärandist, ta on hakanud käima Euroopas, et ennast veelgi harida ja sealt meie antiigiturule täiendust tuua.

Kui meie antiigikaupmehed on sageli valinud dekoratiivse tee, müüvad n-ö reprosid, harva leiab nende kraami hulgast midagi tõeliselt vana, siis Mati Raal eelistab ehedat. Samas on ta ise palju tolerantsemaks muutunud – nagu ta ütleb – selles, mis puudutab kaitset väärivat vanakraami. Ometi võite kindlad olla, et ta ei ürita jätta ostjale muljet, et tegemist on 17. sajandi esemega, kui märkab, et selle liimikohad on veel niisked. Ei saa kategooriliselt öelda, mis on väärtuslik ja mis mitte. On täiesti erinevad olukorrad ja hinnad, mis olenevad sellest, kas ese on valmistatud mingi stiili kõrgpunktis, on selle (hale) koopia või on aina kuulunud mingi suure (või väikese) tootja tootenimekirja, ja seda juba näiteks sada aastat.

Sisearhitekti mööbliarmastus?
Mati ja Tiina Raal alustasid mööbli restaureerimisega juba palju aastaid tagasi. Mati lõpetas ERKI sisearhitektina aastal 1985. Sidemed selle õppeasutusega on täies elujõus, ta jagab oma teadmisi tudengitele dotsendina EKA restaureerimisteaduskonnas, juhatades esemelise konserveerimise õppesuunda. 1993. aastast on nad pidanud perefirmat Tsunftijänes. Veider nimi pärineb 18. sajandist, mil hoogustuv mõisate ehitamine-sisustamine eeldas meistrimeeste kättesaadavust kohapeal. Oli mõistlik hakata vajaliku väljanägemisega mööblit valmistama, tekkis uus hinnatud amet – mõisatisler. Ilmselt toodi vähemalt algul mööblimeistreid linnast, keda kui “põgenikke” hakkasid linna ametivennad “tsunftijänesteks“ kutsuma.

Raalide restaureerimistöökoda kolis 1995. aastal Viimsi mõisahoonesse ja nii sai firma nimi täieliku õigustuse. Mõne aja pärast asus firma taastama mõisa tõllakuuri ning 2003. aastal avati selles Antiikmööbli ja Vanavara galerii.

Kivilinnast katusealusesse
Mati ja Tiina kodu oli aastaid Lasnamäel, kuid karm kivilinn ahistas nende eheduse, inimväärikuse ja inimliku mõõtme poole pööratud hingi. Üritades end “petta“, olid nad korteri tihedalt barokset mööblit täis toppinud. Seda meenutades muhelevad nad tänasel päeval veidi imestaval ilmel. Kogu aeg kummitas neid aga mõte elada koos lastega looduslähedasemas ümbruses. Seepärast tehti otsus ajada oma juured Viimsisse.

Tõllakuuri restaureerides tuligi neil mõte muuta elamiskõlblikuks kuuri mahukas katusealune. Müüdi korter, et saada tegutsemiseks vabad käed, ja vahepeal elas pererahvas lausa oma töökojas, restaureeritavate mööblitükkide vahel, liimi- ja lakilõhnadest küllastunud õhus…
Aga nüüd on neil kodu tõllakuuri väheldase L-kujulise sopi kohal, mille all on töökoja- ja kontoriruumid. See ei ole totaalkujundusega interjöör, mis oleks allutatud ühele kindlale ideele või stiilile, tegemist on inspi­reeriva koduga, just sellise keskkonnaga, millest pererahvas on unistanud.

Valgust kahele tasandile
Kunagi kaheksakümnendate paiku oli osa tõllakuurist juba kahekorruseliseks ehitatud ja seinad-katus rikutud. Tagasi muutma neid ei hakatud ja nii on nüüd galeriil ekspositsioonipind kahel korrus el, ülemisel neist on tänu kunagisele ümberehitusele tavalised aknad.

Eluruumide-osa puhul otsustati traditsioonilist katusekuju võimalikult hästi säilitada ja valiti katuseaknad. Avaras katusealuses otsustati elama hakata lausa kahel tasandil, säilitades ruumide ülespoole koonduva olemuse. Galerii ehitusest õpiti, et olgu külgaknad suured või väikesed, valgust toovad need suurde ruumi ikka vähe. Eluruumidesse sooviti aga rohkem valgust.

Lisaks kahel tasandil olevate katuseakendele leiti selleks kaval võte – lisavalgust otsustati elutuppa lasta ka läbi korrustevahelise põranda, millesse tehti kolm turvalise klaasiga valgusava. See võte laseb avarasse elutuppa ja vannituppa päevavalgust tublisti juurde. Klaaspõrand on osutunud täiesti kindlaks, liiatigi on ülemine tasand niikuinii kasutusel ajuti, kui kaugemalt külalisi tuleb. Pool ülemisest ruumist teenib aga magamistoa kohal garderoobina.

Vana ja uus, täpselt nagu vaja
Ümberehituses ja uue kodu kokkupanekus on mindud avatuse ja paljususe teed. Kus võimalik, on kasutatud ajaloolist materjali ja seda ka eksponeeritud, näiteks on peatrepi postiks samast hoonest pärit vana sarikapalk. Osa poste-talasid on toodud hoopis ühest vanast veskist. Kus vana materjal otsa on saanud, on ausalt kasutusele ­võetud uus.

Vahelae valgendatud talad ja lauad räägivad samas keeles kui katusealuse soojustust kattev kips. Samuti pole korrustevahelised trepid sugugi antiigitsevalt edevad, vaid küllaltki tehnilised: heledast männilauast astmed kinnituvad üht otsa pidi seina ja teisest otsast ripuvad keermestatud vaierite küljes.

Köögiploki lahendus kesk elutuba on samuti läbi tunnetatud uue ja vana kokkumäng. Kahe vana tugiposti vahel kulgeb tööpind, selle kohal tuliuus klaasidega ülakapp. Tööpinnas on varjamatult moodsad valamu-segistid ning pliidiplaat, mille kohal on aga tuhkjaks tõmbunud vanast puidust servaga äratõmbekubu. Otse selle vastas on teine samasugune, veidi suurem kubu, selle all nõjatub paljale paeseinale punasest tellisest puupliit. Samasse seina, teisele poole ust on paigutatud kahepoolne kamin, ühe poolega avaneb see magamistuppa ja teisega elutuppa. Mõlemad kolded annavad kodusoojusele mitmes mõttes lisa, kuigi peamiselt hoiab majas sooja tsentraalne keskküte.

Raalide kodu pole enam sisustatud barokkmööbliga, sellest loobuti mugavuse kasuks. Alles on vist ainult üks lemmik, buduaarikummut, kuid siiski jätkub ses kodus vaatamisväärset.

“Väiksematest esemetest on märksa raskem loobuda,” tunnistab Tiina oma nõrkust portselani, klaasi ja vase vastu. Nii kaunistavadki kõikvõimalikke servi ja talasid kannude-taldrikute read jms. Kadestamisväärt juugendvaaside kollektsioon nutab veel korralikku tagantvalgusega ekspositsioonipaiga järele, robustse pae taustal ei tule nende ilu esile…

Juba seinte korrastamise käigus pöörati tähelepanu väärtuslikule: nii katmata kui krohvitud müüritise seest paistab eri mõisate tellisevabrikutest pärit kive, mõnes kohas moodustab seinamaterjal karniisi, millele on hea asju vaatamiseks sättida.

Selles soojas ja koduses kodus mängivad detailid kokku materjaliga ning vana uuega, moodustades väljakujunenud, isikupärase ja nüüdisaegse keskkonna. MK

8 olulist

1. Tõllakuuri kõrgesse katuse­alusesse on mahtunud kaks korrust.
2. Et valgus ruumi pääseks, on katuses kaks rida aknaid.
3. Samal eesmärgil on vahelakke tehtud klaasitud avad.
4. Köök on ehitatud kahe tugiposti vahele.
5. Austusega on kombi­neeritud vana ja uut puitu.
6. Paesein jäeti paljaks, ­sarikad peitusid aga ­soojustusse.
7. Seintes on eksponeeritud mitme mõisa tellisevabrikute kive.
8. Kõikjal on leitud kohti kollektsioonide ekspo­neerimiseks.