23.08.2007, 00:00
Restoran maailma serval
Saka Cliff Spa restoran;Saka mõis,;Ida-Virumaa;Avatud 12–23
Ajaloolise mõisahäärberi kõrvale
täiesti uude majja rajatud saksiku nimega Saka Cliff Spa asub sajakonna
meetri kaugusel järsuservalise rahvusliku uhkuse – Virumaa
pankranniku äärest ning mõjub kaugemalt tulijale kui ilmaserva
eelpost. Selliseid vertikaalseid mastaape ja merevaadet Eestimaal iga päev
ei kohta.
Restoran ei paku küll Vertigo stiilis erutavat peapööritust ega hingematvat vaadet silmapiirile, kuid see-eest korralikku väikekodanlikku soojades toonides interjööri ja mõnusat sisehoovi, kus soojal ajal rannikutuulte eest varjul einestada saab. Tõsi, sel suvel takistavad vabaõhueine nautimist spaa laienduse ehitustööd.
Restorani siseruumid on vaiksed ja pehme värvigammaga, maakoha ja uusehitise kohta ehk veidi pingutatult konservatiivse joonega, kuid siin on meeldivalt sundimatut hubasust.
Ajalooline mõisahoone, kuhu sedalaadi restoran ehk paremini sobiks, alles ootab restaureerimist.
Menüü on ambitsioonikas ja meenutab pealinna menupaikade lemmikrepertuaari, flirtides kord Vahemere, kord idamaade köögiga, sealjuures Eesti tavadele kuigivõrd truudust murdmata.
Eelroaks valitud mozzarellawonton punase sibula marmelaadis (90 krooni) on suurejooneline ehitis kuldkollastest krõbeda serva ja kreemja sisuga mozzarella-ümbrikest vaheldumisi tulimagusa marmelaadiga kaunilt joonistatud mitmevärvilises garneeringuhulknurgas. Leebe mozzarella sobib marmelaadiga hästi, kuid magusus on tõesti talutavuse piiril. Kokkuvõttes on see küll huvitav, kuid eelroa kohta pisut väsitav kogemus.
Prantsuse sibulasupp lehttaignamütsi all (35 krooni) on oma tagasihoidliku hinna kohta väga tugev toit, millest piisab täiesti keskmise kaaluga kõhutäieks. Kana-munanuudlisupp seesamiseemnetega (30) on kergem, kuid ka igavam roog. Idamaa mekkidega harjunud maitsemeel jääb igatsema pisut tugevamat seesaminooti.
Meeldiva üllatusena on menüüs võikala kreveti-veinikastme ja köögivilja-julienne’iga (130). Võikala söömise katsed pealinnas on siinkirjutajale seni ikka meeldivaid elamusi pakkunud ning ka Saka spaa tabab selle asjaga kümnesse.
Veisefilee sinihallitusjuustu mousse’i, wasabi-kartulipüree, marineeritud suvikõrvitsa ja küüslaugu-veinikastmega (130) kirendab lausa Hispaania sürrealismiklassiku Miró stiilis garneeringumustritest ning moodustab kenakese maitsekomplekti, ehkki liha on vintskevõitu.
Amaretto crème brûlée pohlamoosiga (40) tõestab, et Saka köögitiim on püüdlik ja asjatundlik: karamell on krõbe ja roog ise mahe ning mõnusalt kreemjas.
Täis kõhuga vaatetorni ronimiseks enam jaksu ei jätku, kuid lummavat vaadet maailma äärele saab nautida ka maapinnalt.
Restoran ei paku küll Vertigo stiilis erutavat peapööritust ega hingematvat vaadet silmapiirile, kuid see-eest korralikku väikekodanlikku soojades toonides interjööri ja mõnusat sisehoovi, kus soojal ajal rannikutuulte eest varjul einestada saab. Tõsi, sel suvel takistavad vabaõhueine nautimist spaa laienduse ehitustööd.
Restorani siseruumid on vaiksed ja pehme värvigammaga, maakoha ja uusehitise kohta ehk veidi pingutatult konservatiivse joonega, kuid siin on meeldivalt sundimatut hubasust.
Ajalooline mõisahoone, kuhu sedalaadi restoran ehk paremini sobiks, alles ootab restaureerimist.
Menüü on ambitsioonikas ja meenutab pealinna menupaikade lemmikrepertuaari, flirtides kord Vahemere, kord idamaade köögiga, sealjuures Eesti tavadele kuigivõrd truudust murdmata.
Eelroaks valitud mozzarellawonton punase sibula marmelaadis (90 krooni) on suurejooneline ehitis kuldkollastest krõbeda serva ja kreemja sisuga mozzarella-ümbrikest vaheldumisi tulimagusa marmelaadiga kaunilt joonistatud mitmevärvilises garneeringuhulknurgas. Leebe mozzarella sobib marmelaadiga hästi, kuid magusus on tõesti talutavuse piiril. Kokkuvõttes on see küll huvitav, kuid eelroa kohta pisut väsitav kogemus.
Prantsuse sibulasupp lehttaignamütsi all (35 krooni) on oma tagasihoidliku hinna kohta väga tugev toit, millest piisab täiesti keskmise kaaluga kõhutäieks. Kana-munanuudlisupp seesamiseemnetega (30) on kergem, kuid ka igavam roog. Idamaa mekkidega harjunud maitsemeel jääb igatsema pisut tugevamat seesaminooti.
Meeldiva üllatusena on menüüs võikala kreveti-veinikastme ja köögivilja-julienne’iga (130). Võikala söömise katsed pealinnas on siinkirjutajale seni ikka meeldivaid elamusi pakkunud ning ka Saka spaa tabab selle asjaga kümnesse.
Veisefilee sinihallitusjuustu mousse’i, wasabi-kartulipüree, marineeritud suvikõrvitsa ja küüslaugu-veinikastmega (130) kirendab lausa Hispaania sürrealismiklassiku Miró stiilis garneeringumustritest ning moodustab kenakese maitsekomplekti, ehkki liha on vintskevõitu.
Amaretto crème brûlée pohlamoosiga (40) tõestab, et Saka köögitiim on püüdlik ja asjatundlik: karamell on krõbe ja roog ise mahe ning mõnusalt kreemjas.
Täis kõhuga vaatetorni ronimiseks enam jaksu ei jätku, kuid lummavat vaadet maailma äärele saab nautida ka maapinnalt.