Revolutsioonilised päevad rästikute pesas

Maailma Kaubandusorganisatsiooni räsivad sisevastuolud.

Budistliku ümbersünniõpetuse kohaselt sõltub meie taassünd sellest, kuidas käitume täna. Keegi sünnib järgmine kord printsina, keegi kerjusena, mõni aga looma või sitikana. 

Kui leida inimväärikusele rahaline ekvivalent (väidetakse ju, et vaesuspiirist allapoole langemine ei võimalda inimväärset elu), pöördub budistlik doktriin pea peale. Parem sündida Euroopa Liidus lehmaks kui Bangladeshis inimeseks, sest bangladeshlane peab end päevas elatama ühe dollariga, sellal kui ELi veisele visatakse toetusrahaks kaks dollarit päevas. Inimesi, kellel oleks põhjust kadestada keskmise Euroopa lehma “sissetulekuid”, väidetakse maailmas elavat umbes miljard hinge.

Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO (inglise k World Trade Organisation) on oma praeguses läbirääkimisvoorus võtnud pühaks kohuseks anda maailma vaesemale osale tagasi inimväärikus. Vooru algusdaatumiks märgitakse 2001. aasta 9-14. november, kui Katari pealinnas Dohas kogunesid 142 WTO liikmesriigi saadikud, arutamaks küsimust, kuidas muuta rikkuse jagunemine maailmas natuke õiglasemaks.

Doha eel ning selle ajal räägiti pateetiliselt terroristide suutmatusest katkestada riikidevahelist läbikäimist (Manhattan suitses, haav oli värske), kuid kõneluste raskuspunkt oli siiski esimest ja teist maailma eraldava lõhe vähendamisel. Seda, et maailma vaesemad üha vaesuvad ja rikkad üha rikastuvad, räägitakse märksa kauem, kui on käibinud metafoor “esimeseks” ja “teiseks” jagunenud Eestist.

Purunenud lootused

Mehhiko linnas Cancunis sel kolmapäeval startinud kaubandusläbirääkimised on Doha vooru järgmine etapp. Vabakaubandusläbirääkimised ongi hiigelpikad – eelmine, nn Uruguai voor, vältas 1986-94 ning seda peetakse kõigi aegade pikimaks ning osalejaterohkemaks läbirääkimiseks (125 riigi delegatsioonid nühkisid vastastikku nurkasid maha seitse ja pool aastat).

Uruguai vooruga omandas selged piirjooned globaliseerumiseks nimetatud protsessi majanduslik mõõde. Lepiti kokku kaupade vabas liikumises, sedastades, et WTOga liitunud riigid ei kaitse oma siseturgu tollidega ega subsideeri omamaist toodangut, andmaks sellele välisturul konkurentsieelised. Lõpptulemusena pidi üleilmses vabakaubandustsoonis kogu maailma rikkus suurenema ning tõusma heaolu ka nendes riikides, kus inimeste sissetulek on väiksem Euroopa lehmade subsiidiumist. Majanduse üleilmastumine kuulutati vaesuse kaotamise imerohuks.

Nagu imerohtudega mõnikord juhtub, andis ka see vastupidise efekti.

Väga lühidalt kokkuvõetuna on alaarenenud Lõuna ja üliarenenud Põhja majanduslikus suhtlemises paar valdkonda, kus väetimad suudaksid edukalt konkureerida tööstusriikidega. Need valdkonnad on toidu tootmine ja tekstiiliitööstus (s.h valmisriiete õmblemine). Mõlemad tootmisharud saavad hakkama kõrgtehnoloogiata ning on seega täiesti mõeldavad ka nendes ühiskondades, kus pole jõutud “teadmispõhise majanduse” jutlustamiseni. Toit ja rõivad kuuluvad inimese kolme põhivajaduse hulka (kolmas vältimatu on katus pea kohal), miska nende tootjad võiksid endale tagada toimetuleku ka kõrgtehnoloogilisest moest haaratud maailmas.

Põllumajandustoodete turu mahuks hinnatakse üleilmses ulatuses umbes 400 miljardit dollarit. Ostujõulisem elanikkond on koondunud põhiliselt Lääne-Euroopasse ning Põhja-Ameerikasse, kus inimesed on harjunud sööma rikkalikult ja mitmekesiselt. Kuna lõunapoolkera kliima soosib toidu tootmist odavamalt kui põhjapoolkeral, siis uskusid arengumaad veel 1990. aastatel, et tollide kadumise ning subsiidiumide lõpetamise järel suudavad nad napsata maailma toiduturust priske osa. 

Nad said petta.

Mõru suhkur

Columbia ülikooli majandusprofessor Joseph Stiglitz (Nobeli majanduspreemia 2001. aastal) kirjutab, et kuigi WTOs peaks domineerima arengumaade ühiskoor – igal riigil on üks hääl ning nõrgalt arenenud riike on, jumal paraku, maailmas tunduvalt rohkem kui arenenuid – oskavad kõrgelt arenenud riigid WTOs kindlustada isiklikud huvid nõrgemate arvelt.

Kui vaesemad riigid on tõesti läinud üleilmastuva majanduse nõuetega kaasa, kaotades oma siseturgu kaitsvad tollid, siis rikkad riigid pole sellega kiirustanud. Tulemus? Vaeste riikide toidutootjad, kes lõid kunagi üheksakümnedatel kõpla lootusrikkalt mulda, et varustada eurooplaste ning ameeriklaste lauda kõige hea ja paremaga, ei suuda uue aastatuhande alguses isegi omaenda kodumaal võistelda USA farmerite ja Euroopa talunike toodanguga. Rikkad riigid jagavad oma põllumeestele igal aastal subsiidiume (ligi 300 miljardit dollarit tänavu), mis võtavad vaeste riikide põllumeestel hinge kinni. Ja kuigi Euroopa Liit ning USA esitavad üksteise põllumajanduspoliitikale teravaid süüdistusi (vaidlus ameeriklaste toodetud geneetiliselt muundatud organismide lubamise üle Euroopa turule on värske näide), on see ometi klassikaline olukord, kus pada sõimab katelt.

Rikaste riikide kahepalgelisuse tuntud näidetena tuuakse Euroopa suhkur ja Ameerika puuvill.

Euroopa Liidus toodetakse suhkrut peedist, mille kasvatamisel on eriti silmapaistvad Ida-Inglismaa ning Kesk-Prantsusmaa talunikud. Euroopa suhkru tonni maksumus on 660 dollarit. Brasiilias, Kolumbias või Guatemaalas suhkruroost aetud magusa hinnaks on kõigest 280 dollarit tonn. Ent ELi ühtse põllumajanduspoliitika raames makstakse suhkrupeedi kasvatajatele toetust, mis lubab Euroopa suhkrut müüa alla omahinna, lisaks pannakse Brasiilia toodangule kõrged tollid, ja nii polegi brasiillastel võimalik Euroopa turul läbi lüüa. Tegelikult on lugu veelgi mõrum – nimelt soosib ELi poliitika põllusaaduste impordil kunagisi Euroopa asumaid (ent mitte neid Ladina-Ameerika riike, mis olid kunagi Hispaania ja Portugali koloniaalimpeeriumides), mistõttu vaeste riikide seltskonnas on mõned riigid teistest võrdsemad: suhkru sissetoomisel Euroopasse on eelisolukorras riigid nagu Barbados, Guajaana, Jamaika, Madagaskar (seega Prantsusmaa, Inglismaa, Hollandi endised kolooniad). Nende soosimisega mängitakse ühed vaesed välja teiste vaeste vastu. Tuletagem meelde, et see pole “tühipaljas” eetikaküsimus, see on ennekõike WTO enda reeglitega keelatud vahetegemine.

USAs on puuvilla kasvatavaid farmereid umbes 25 000. Nad saavad igal aastal toetust kolm miljardit dollarit. WTO vaimu järgides nad seda saada ei tohiks. Kui ei saaks, poleks neil vabakaubanduse tingimustes konkurentsieeliseid Lääne-Aafrika puuvillatootjatega võisteldes. Kuid WTO reeglid ei laiene USA puuvillakasvatajatele. Nemad saavad toetusi ka käesoleval aastal.

Globaliseerumise vitsad

Minnes üksikutelt näidetelt sidusa majandusteooriani, võiks globaliseerumisvastaste hulgas nimetada Harvardi ülikooli majandusprofessorit Dani Rodrikit, kes väidab, et siseturu kaitsest loobumine mõjub aregumaadele pigem hukutavalt kui tervendavalt.

Rodrik tuletab meelde, et omal ajal, kui Põhja-Ameerika ja Euroopa riigid sündisid tööstuslike natsioonidena, kaitsesid nad oma siseturgu väga rangete meetmetega. Rodrik viitab asjaolule, et ka India ja eriti Hiina läbisid oma majandusarengus teatud jaluletõusmise perioodi, enne kui nad võtsid omaks WTO reeglid. Aastani 2001, kui Hiina ühines WTOga, eirati selles riigis kõiki WTO soovitusi. Nüüd, kus Hiina on tugev, võib ta WTO reeglite järgi mängida (praeguse seisuga on ootuspärane, et omakorda Lääne riigid hakkavad neid reegleid ümber sõnastama, sest hiinlased on suutelised vabakaubandusrežiimi kasutades ruineerima kogu ülejäänud maailma tekstiili- ning õmblustööstuse; ainuüksi USA-le tähendaks see 432 000 töökoha ning 47 miljardi dollari kaotamist). Rodrik viitab, et sama kehtis nii Lõuna-Korea kui ka Taivani suhtes, kes piirasid importi, subsideerisid eksporti, reguleerisid riiklikult kapitalivoogusid lausa 1990. aastateni. Lõpuks väidab Rodrik, et üleilmse vaesuse vähenemine on taandatav just nimelt nende kahe hiiglase – Hiina ja India edule, ent kui vaadata kogu ülejäänud arengumaailma, siis seal avaneb sootuks teine pilt. Kuna Hiina ja India jaluletõusmine pole seotud üleilmastumisega (pigem vastupidi), sellal kui ülejäänud arengumaailma allakäik toimub vabakaubanduse lippude all, jõuab Dani Rodrik lõppkokkuvõttes samadele järeldustele, mis panevad liikuma globaliseerumisvastase anarhistide ja hipide seltskonna – WTO on vahend vaeste pügamiseks.

Liberaliseerimise muinasjutt

Ja lõpuks. California Berkeley ülikooli majandusteadlane Andrew Rose (tuntud kui veendunud vabakaubanduse pooldaja) üllitas hiljuti uuringu, millest nähtub, et WTOsse kuuluvad riigid ei käitu põrmugi paremini või teistmoodi kui WTOsse mittekuuluvad riigid. WTOsse kuulumine ei tähenda kaubanduse libaraliseerimist, kinnitab Rose. Kui nii, siis pole Venemaa topelttollid Eesti kaupadele sugugi nii ennekuulmatu barbaarsus, nagu mõnikord rõhutatakse.

Kõige enam kaitstud siseturg maailmas on Euroopa Liit, ja kui Eesti ühineb sellega, siis me satume automaatselt WTO reegleid järjekindlalt rikkuvasse organisatsiooni. Maailmas on palju riike, kelles see tekitab raevu.    

Mõned vaatlejad, kes on globaliseerumisprotsessi pulsil näppu hoidnud alates Uruguai voorust, ennustavad, et Cancuni läbirääkimised võivad WTO-le mõjuda sama laastavalt nagu Iraagi sõda ÜRO-le.

***      

P.S Koha nime, kus Mehhiko kuurortlinn Cancun paikneb, kirjutatud veel kolmkümmend aasta tagasi Kan Kun. Yukatani poolsaare põliselanike maajade keeles tähendavat see “rästikute pesa”. Massiturismi saabudes ristiti paradiislik liivaneem suvitajate tunnete säästmiseks ümber. Kui pessimistide ennustused täituvad, võib pärast WTO kohtumist vana nime täie õigusega uuesti kasutusele võtta.     

P.P.S Euroopa komisjoni põllumajandusvolinik Franz Fischler on öelnud, et Euroopa talunikke ei tohi karistada pelgalt sellepärast, et nad elavad rikkas ühiskonnas. Veel on Fischler öelnud Euroopa põllumajanduspoliitika kohta järgmist: "Toiduga varustamisel, mis on üks tundlikumaid valdkondi üldse, ei taha me olla sõltuvad kolmandatest riikidest." (Die Welt, 2.9.2003) See on argument.

P.P.P.S Vanadel headel aegadel, kui Euroopa eksportis eksootilisemat toitu endistest asumaadest, süüdistati rikkaid riike monokultuurse majanduse pealesurumises arengumaadele. Nüüd pole vaestel riikidel isegi sellist majandust ja olukord näib olevat veelgi talumatum kui kunagine koloniaalrõhumine. Rahulolematute arv maailmas on konstantne.          

World Trade Organization (WTO)

• globaalne kaubandusorganisatsioon, mis võitleb rahvusvahelise vabakaubanduse eest ning tollide ja muude kaubanduspiirangute vastu
• loodud 1995
• 146 liikmesriiki (seisuga aprill 2003)
• jõumängurid USA, Euroopa Liit ja Jaapan
• Hiina ühines detsmbris 2001, Venemaa pole veel liitunud
• peakorter Genfis
• eelarve 154 miljonit Šveitsi franki
• 550 töötajat
• peadirektor Supachai Panitchpakdi, endine Tai kaubandusminister