MIDAGI KÕIGILE: Kultussöögikoht Lidosse tullakse perede, viiskude, Mercedeste ja teatrikotikestega. Krister Kivi

Riia lahte ületades müriseb kirevaks värvitud AirBalticu Fokker-50 nagu pesumasin, kuid maandumine on pehmeim, mida iial olen kogenud. Piloot laseb lennukil pikalt betooni kohal lauelda, püüdes maad tabada võimalikult sujuvalt. Kiiret ei ole, vähemalt mitte esialgu: Riia maandumisrada on ligi kolm kilomeetrit pikk.

Lennujaama värskelt renoveeritud hoone on hiiglaslik, ainult reisijad on millegipärast kuhugi kadunud. Kõnnin piiriületuspunktini ega näe kedagi. Mullu läbis Riia lennujaama vaid paarkümmend tuhat inimest rohkem kui Tallinna oma.

Klientide vähesust üritatakse heastada kõrgete lennujaamamaksudega - pikemate lendude puhul ulatub lahkuva reisija tasu 500 kroonini.

Radisson SAS hotell on ülemüüdud nagu paljud teised Riia hotellid suvel. Kümme klienti paigutatakse sel õhtul keti kulul muudesse majutuspaikadesse.

Leian numbritoa laualt sedeli, mille näitajale väljastatakse hotelli all Olympic Casinos 20 tasuta münti ja otsustan eestlastele kuuluvat mängupõrgut lähemalt vaadata. Kliente ei ole palju. Läti seadus nõuab mängukohta sisenemisel enda registreerimist. Lisaks isikut tõendava dokumendi näitamisele tehakse saabujast foto. Žetoonid kaovad nagu mutiauku.

Stockmann ehitab Riiga kaubamaja

Järgmisel hommikul algab linnaekskursioon. Minibussi salongis on jahe nagu külmkapis. 30kraadise palavuse puhul on sellises sõidukis istumine selge õnnistus.

Esimene peatus tehakse kuulsal juugendtänaval Alberta ielal. Kuumal keskpäevatunnil ei ole siin peale turistide kedagi. Hooned poetavad krohvi, greifid põrnitsevad ning majaseintest väljaulatuvad naisepead kisendavad hääletult, suud pärani.

Pool tundi hiljem jõuame raudteejaamani, mille naabrusse ehitatakse Stockmanni kaubamaja. Hiiglaslik ehitis peaks valmima sügiseks. Giid, vanem päikeseprillidega naisterahvas, jõuab jutuga korduvalt faktini, et Stockmanni tuleb 14 saaliga kobarkino, mis paistab teda tõeliselt rõõmustavat.

Õhtu poole kohtun Riias töötava eestlannaga. On endiselt palav. Caribbean Cocktail Bari nipsakas ettekandja serveerib pojengikujulises klaasis soolaka alkoholivaba kokteili, mis sisaldab tundmatut kefiirilaadset ollust ja marineeritud kurki ja osutub lõppkokkuvõttes joodamatuks.

Lauast möödub tütarlaps küütlevates pükstes, mis paistavad maksvat keskmise kuupalga. "Lätlased panevad glamuurile rõhku. Lätlased on vabamad ja kosmopoliitsemad kui meie," ütleb eestlanna. Ta ütleb veel mitmeid tunnustavaid sõnu, muuhulgas seda, et läheb Riias hommikuti tööle hea tujuga. "Tallinnas oli mul alati tunne, et kõigil on päevad või midagi hullemat."

Riia märk: striptiisiklubi

Öö saabudes toimetab Radisson SASi PR-manager Sandra Dimitrovich ajakirjanikud stripiklubisse Dolls (sissepääs 10 latti). Neoonvalgus, steriilselt kiiskavad teraspinnad ja metallpostide ümber keereldes füüsikaseadusi eiravad valgetes seelikutes tüdrukud. Dimitrovich istub diivanil ning kiirgab iga keharakuga varjatud uhkust, et tema linna on asutatud taoline uhke ööklubi.

Kõik on väga heal tasemel, heal tasemel ja konkreetne. Veerand tundi voodishow'd maksab 55 latti, samapalju "girl duetti" 100 latti, ning läbipaistvate vannitoaseintega hotellitoa saab pooleteistkümneks tunniks üürida 25 lati eest.

Kella 23 paiku liituvad postide ümber keerlevate naistega ka meestripparid ja Leedu ajakirjanikud hakkavad närviliselt higistama. Saabub arve. Kann jääkülma Heinekeni maksab 4 latti.

Hiljem hotellitoas mõtlen, et Dolls oli siiski odav. Menukas Pupu Lounge'is saab 200 lati eest ettekandjaga tantsima minna, 5000 lati eest tohib vallandada suvalise klubi töötaja ning 500 000 lati eest võib baari segi peksta. Neist hindadest informeerib Riga This Week.

Lätlanna õpetab lapsi inglise keeles

Järgmisel palaval päeval sõidame Jurmalasse. Maantee on lai ja hämmastavalt auklik. Kuurortrajoon uneleb endiste aegade rahus. Männid kahisevad. Kann õlut maksab 10 krooni ringis.

Vesi on 22 kraadi soe ja lõhnab vetikate järgi, kuid on ilmselt siiski puhas, kui kõikjal ringisilkavaid kalakesi uskuda. Mööda kuumavat liiva promeneerivad hiiglaslike kübaratega vanemad vene prouad.

Lõunasöök toimub suurte päevavarjude all restoranis Orients. AirBalticu PR-manager Vija Dzerve on võtnud kaasa oma lapsed, kes on ehk kolm-neli aastat vanad. Ta räägib nendega ainult inglise keelt. Seda laste tuleviku nimel.