1990. aastatel olid Oleg Lvov ja Aleksandr Klepatš head sõbrad, trennikaaslased ja äripartnerid. Tollal kirjutasid ajalehed neist peamiselt krimikülgedel.

Oleg Lvovi peeti Eesti kuritegeliku allilma hierarhias teiseks meheks, kohe pärast Nikolai Tarankovi. Lvovi peeti osaliseks mitmes skandaalses kuriteos, mõrvakatse korraldamisest maksupettuseni, kuid nagu aastakümned varem Al Capone, pääses ka Lvov enamasti puhtalt või pisikaristustega.

Klepatšil oli nutti arvudele ja tema tegutses „ühiskassa“ raamatupidajana.

12 aastat tagasi ilmus Eesti Ekspressis lugu, kuidas politsei kahtlustas Lvov ja Klepatši suuremahulises maksupettuses. Mõlemad aga eitasid süüd ega osanud öelda, kust tuli raha Piritale luksusliku villa ehitamiseks. „Ei mäleta, mitte ei mäleta,“ vastasid mehed nagu ühest suust.

Viimased viis aastat ei kohtunud Lvov ja Klepatš muidu, kui üksnes kohtus. Vaidluse all oli seesama Merivälja maja, mille ehitus 2000. aastate alguses politsei huvi äratas. Osapooled ei suutnud kokku leppida, kellele maja õigupoolest kuulub – kes seal elada tohib?

„Eestis polegi nii rikast inimest, kes suudaks endale sellist maja lubada,“ ütleb asjaga seotud advokaat.

Eesti allilma jaoks ainulaadsesse kohtuvaidlusesse tõi lahenduse salapärane 89aastane vanaproua. Kes ta on?