Selsamal 1932. aastal liitus vabadussõjalastega kolonel Aleksander Seiman. Seiman oli väljapaistev sõjasangar ja üks vähestest kolme Vabadusristiga pärjatuist. Kuigi ta oli nüüd põllumees ja aastaid reservis, ei öelnud ta Sirgule ei. Ta oli lojaalne riigile, mille eest ta oli võidelnud. Neli aastat hiljem aga mõisteti Seiman 20 aastaks sunnitööle süüdistatuna katses vägivallaga muuta Eesti põhiseaduslikku riigikorda.


Ometi oli ta kohtupingiski truu Eesti riigile. Ka praegu on üha keerulisem olla lojaalne ühtaegu Eesti riigile ja riigi huvidest üha kaugenevale poliitilisele eliidile. Nüüd me nimetame seda usalduskriisiks. Seimani traagiline lugu on hoiatav ja õpetlik.


Esimest korda trellide taga


Kolonel Seimanist ei saanud vabadussõjalaste liikumise lihtliige, vaid üks juhte, Sirgu lähedane kaasvõitleja. Kui ­Konstantin Päts vapsid üle mängis ja 12. märtsil 1934 ühes kindral Johan Laidoneriga riigipöörde tegi, vahistati umbes 400 vapsi üle Eesti. Seiman istus trellide taga ligi kaheksa kuud, vabanedes novembris. Endiselt oli ta aga veendunud, et põhiseaduslik kord, mille Päts ja Laidoner kaaperdasid, tuleb taastada. Iseasi oli, kuidas.


Mais 1934 kutsusid vabadussõjalased lendlehes üles võitlema seadusevastase võimu vastu seaduslike vahenditega. Näiteks mitte maksta makse, mida saab nõuda vaid põhiseaduslik valitsus. Ka Seiman ei pooldanud vägivalda. Kui teda kutsuti osalema vapside Reha-Meibaumi terroristlikus rühmituses, siis teavitas ta veebruaris 1935 sellest Laidoneri ja poliitilist politseid! Nimelt kavandas see rühm Pätsi ja teiste liidrite tapmist. Asja iroonia aga oli selles, et Seiman võis ära rikkuda hoopis poliitilise politsei provokatsiooni. Toona levinud kuulduste kohaselt oli see peaminister Kaarel Eenpalu idee, mille vastu olnud aga Laidoner.


Seimani tee olid läbirääkimised. Vabariigi aastapäeval 1935 kohtus Seiman Soomes Lohjas maapaos oleva Sirguga, kes soovitas püüda leida valitsusega kompro­missi. Seimani ülesandeks sai ühisaktsiooni kavandamine Riigikogu opositsiooniga, kuna kompromissi Pätsiga ei pruukinud tulla.


Need kõnelused toimusid Tartus Keskerakonna juhi Jaan ­Tõnissoni ja tema poja Ilmariga.


Juulis 1935 sõitis Seiman taas Sirgu juurde Soome, seekord koos kapten ­Johannes Hollandiga.


Siis otsustatigi võimuhaaramine detsembris, mille ettevalmistamise juhiks sai Holland. Kuna Seiman ei pidanud vägivaldset võimuhaaramist õigeks, siis ta putši ettevalmistamisest enda sõnul aktiivselt osa ei võtnud. Samas kõrvale ta ka ei jäänud, rääkimata Laidoneri hoiatamisest.


Detsembrimäss 1935



Saabus 7. detsembri õhtu 1935. Vabadussõjalaste juhid kogunesid Kadaka tee ­majja nr 20, et veel kord läbi arutada riigipöörde kava. Ainuke, kes puudus ja keda pingsalt oodati, oli Sirk. Kell oli juba üle kesköö, kui lõpuks saabus teade, et Sirk ei tule. “Kolonel Seiman ü ; ;tles kindlalt, et tema enam ei oota ja läheb koju,” meenutas Hjalmar Mäe. Seiman läks uksest välja, kuid tuli kohe tagasi. Linna poolt lähenes pikk rida autosid. Kõik oli hetkega selge. Haarang!


Juba oligi maja sisse piiratud. Parata polnud midagi, tuli välja minna. Kui Seiman õue astus, märkas ta ahelikku ja majale üles suunatud kaht Maksim-kuulipildujat. “Kas sa näed kuradisi, mis nad mõtlevad nende Maksimitega teha selles olukorras ja asendis,” ütles Seiman. Piirajatest politseinikud ei teadnud, et vertikaaljoones pole Maksimist suurt asja. Ohvitser Paul Laamanngi märkas seda kohe ja sosistas Leonhard Pallonile: “Võta sina vasakpoolne, mina haaran parempoolse, keerame tule ringi!” Õnneks jäi see hetkeplaaniks, Kadaka teel olnud vahistati vastupanuta. Ja ka see säästis nende elud, mis niigi rippusid juuksekarva otsas.


Järgmisel päeval tuli kokku valitsus, kus oli laual juba nimekiri neist, kes tuleks kohe maha lasta.


Vapside juhtide välikohtu alla andmist nõudis Laidoner. Neli neist, kindral Andres Larka, kolonelid Viktor Puskar, Eduard Kubbo ja Seiman olid tema kaaslased-väejuhid Vabadussõjas. Lõpliku otsuse langetas Päts, kes vennatappu ei soovinud. Küll aga korraldati mais 1936 vapside üle suur kohtuprotsess. Ja see kindlustas Pätsi võimu rohkem kui sõjakangelaste vere valamine. Päts oli elutark poliitik, Laidoner mitte.


Seiman käitus ülekuulamistel polpolis silmatorkavalt väärikalt. “Ei soovi valgustada tegevuse üksikasju, nimetada asjaosaliste nimesid ega anda muid lähemaid seletusi nüüd ega edaspidisel juurdluse käigul,” ütles ta. Ja pidas oma sõna kuni lõpuni. 25. mail 1936 langetas kohus otsused 155 kohtualuse üle. Kolonel Seimanile ja veel kaheksale mehele mõisteti 20 aastat sunnitööd. Kindral Larkale ja veel 19 mehele 15 aastat sunnitööd. Ja nii edasi.


Patarei vanglas ei tulnud vabadussõjalastel siiski kaua istuda. 1937. aasta lõpul algas nende suurem amnesteerimine. Järgmisel aastal pääses koju ka kolonel Seiman. Vabandust, kodanik Seiman, sest temalt oli ära võetud nii koloneli auaste kui ka kõik autasud. Alles 12. juunil 1940 andis president Päts Seimanile tagasi tema auastme ning ta võeti reservi arvates 23. juunist. Siis aga enam polnud riiki, mida teenida.


Langes sõjamehena



29. novembril 1940 prõmmiti Seimani korteri uksele Laulupeo tänaval. Kolonelile suruti nina alla order, millel ilutsesid nii Boris Kummi kui ka NKVD eriosakonna ülema Sergei Kingissepa allkirjad. Ühes Seimaniga viidi kaasa ordenid, nende hulgas Vabadusristid, raamat Vabadussõjast, isiklikke dokumente, kirju ja fotosid, isegi laulatussõrmused.


Reservkoloneli kuulati Pagari tänaval üle pikalt ja vahendeid valimata. Enim huvitas NKVDd 1924. aasta detsembrimäss, kui Seiman määrati Tallinnas välikohtu esimeheks. NKVD ülekuulaja nõudis kohtu liikmete ja teiste esimeeste nimesid. Kolonel nimetas vaid kolonel Kanepi ning prokurör Konstantin ­Trakmanni nime. Viimase arvatavasti rahumeeli, sest just Trakmann oli vapside protsessil süüdistaja. “Välikohtu teisi esimehi ja liikmeid ma ei mäleta,” ütles ta. Sellele järgnes ilmselt Seimani peksmine, sest ülekuulaja karjus: “See on vale, te jätkate nende varjamist!” Nüüd nimetas Seiman veel kolonel Oskar Raudvere nime. Rohkem ta tõesti ei mäletavat. “Selle küsimuse juurde tuleme veel koos teiega tagasi,” ähvardas ülekuulaja. Vastus ilmselgelt ei meeldinud, sest Raudvere oli surn ud juba juunis 1940.


Jaanuari lõpul 1941 seisis kolonel Seiman NKVD tribunali ees Tallinnas. Ta tunnistas, et ta juhtis välikohut, mis määras karistusi umbes 30 inimesele. Tribunal mõistis Seimani mahalaskmisele ühes kogu vara konfiskeerimisega. Seiman hukati 5. aprillil 1941 Tallinnas või selle lähedal. Tema naine ja kolm last küüditati 14. juunil 1941 Venemaale. Tema saatusekaaslased, kolme Vabadusristi kavaleri Oskar ­Luiga ja kahe Vabadusristi kavaleri Eduard Kubbo hukkas NKVD juunis 1941. Mees, kes detsembris 1935 tahtis neid välikohtu alla anda ja surma mõista, kindral Johan Laidoner, suri poliitiku surma Vladimiri vanglas märtsis 1953.


Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi materjale. Pikemalt loe www.ekspress.ee