13.03.2009, 00:00
Riigile lojaalne, võimuladvikule mitte
Sõjakangelasele Aleksander Seimanile olid riigitruudus ja lojaalsus Pätsi suhtes kaks teineteist välistavat asja. “Vale” valiku eest istus ta kaks korda türmis.
Majanduskriisi all ägavas Eestis mõjus vabadussõjalaste noor
juht Artur Sirk justkui värskendav tuuleiil.
“Vabadussõjamehed on tulnud kokku, et ütelda avalikult oma
sõna praeguse majandusliku ja sisepoliitilise olukorra kohta. Meid ei
juhi seejuures isiklik ega kihihuvi. Oleme teadlikud, et kanname vastutust oma
tegude eest eesti rahva tulevaste põlvede ees,” kuulutas ta juulis
1932. Nagu praegu, olid erakonnad kaotanud rahva seas usalduse. Poliitikud
nägid vaid isiklikke ja parteihuvisid.
Selsamal 1932. aastal
liitus vabadussõjalastega kolonel Aleksander Seiman. Seiman oli
väljapaistev sõjasangar ja üks vähestest kolme
Vabadusristiga pärjatuist. Kuigi ta oli nüüd põllumees ja
aastaid reservis, ei öelnud ta Sirgule ei. Ta oli lojaalne riigile, mille
eest ta oli võidelnud. Neli aastat hiljem aga mõisteti Seiman 20
aastaks sunnitööle süüdistatuna katses vägivallaga
muuta Eesti põhiseaduslikku riigikorda.
Ometi oli ta
kohtupingiski truu Eesti riigile. Ka praegu on üha keerulisem olla
lojaalne ühtaegu Eesti riigile ja riigi huvidest üha kaugenevale
poliitilisele eliidile. Nüüd me nimetame seda usalduskriisiks.
Seimani traagiline lugu on hoiatav ja õpetlik.
Esimest korda trellide taga
Kolonel Seimanist ei
saanud vabadussõjalaste liikumise lihtliige, vaid üks juhte, Sirgu
lähedane kaasvõitleja. Kui Konstantin Päts vapsid
üle mängis ja 12. märtsil 1934 ühes kindral Johan
Laidoneriga riigipöörde tegi, vahistati umbes 400 vapsi üle
Eesti. Seiman istus trellide taga ligi kaheksa kuud, vabanedes
novembris. Endiselt oli ta aga veendunud, et põhiseaduslik kord, mille
Päts ja Laidoner kaaperdasid, tuleb taastada. Iseasi oli, kuidas.
Mais 1934 kutsusid vabadussõjalased lendlehes üles
võitlema seadusevastase võimu vastu seaduslike vahenditega.
Näiteks mitte maksta makse, mida saab nõuda vaid
põhiseaduslik valitsus. Ka Seiman ei pooldanud vägivalda. Kui
teda kutsuti osalema vapside Reha-Meibaumi terroristlikus rühmituses,
siis teavitas ta veebruaris 1935 sellest Laidoneri ja poliitilist politseid!
Nimelt kavandas see rühm Pätsi ja teiste liidrite tapmist. Asja
iroonia aga oli selles, et Seiman võis ära rikkuda hoopis
poliitilise politsei provokatsiooni. Toona levinud kuulduste kohaselt oli see
peaminister Kaarel Eenpalu idee, mille vastu olnud aga Laidoner.
Seimani tee olid läbirääkimised. Vabariigi aastapäeval
1935 kohtus Seiman Soomes Lohjas maapaos oleva Sirguga, kes soovitas
püüda leida valitsusega kompromissi. Seimani ülesandeks sai
ühisaktsiooni kavandamine Riigikogu opositsiooniga, kuna kompromissi
Pätsiga ei pruukinud tulla.
Need kõnelused toimusid
Tartus Keskerakonna juhi Jaan Tõnissoni ja tema poja Ilmariga.
Juulis 1935 sõitis Seiman taas Sirgu juurde Soome, seekord koos
kapten Johannes Hollandiga.
Siis otsustatigi
võimuhaaramine detsembris, mille ettevalmistamise juhiks sai Holland.
Kuna Seiman ei pidanud vägivaldset võimuhaaramist õigeks,
siis ta putši ettevalmistamisest enda sõnul aktiivselt osa ei
võtnud. Samas kõrvale ta ka ei jäänud,
rääkimata Laidoneri hoiatamisest.
Detsembrimäss 1935
Saabus 7. detsembri õhtu
1935. Vabadussõjalaste juhid kogunesid Kadaka tee majja nr 20, et
veel kord läbi arutada riigipöörde kava. Ainuke, kes puudus ja
keda pingsalt oodati, oli Sirk. Kell oli juba üle kesköö, kui
lõpuks saabus teade, et Sirk ei tule. “Kolonel Seiman ü
;
;tles kindlalt, et tema enam ei oota ja läheb koju,” meenutas
Hjalmar Mäe. Seiman läks uksest välja, kuid tuli kohe tagasi.
Linna poolt lähenes pikk rida autosid. Kõik oli hetkega selge.
Haarang!
Juba oligi maja sisse piiratud. Parata polnud midagi, tuli
välja minna. Kui Seiman õue astus, märkas ta ahelikku ja
majale üles suunatud kaht Maksim-kuulipildujat. “Kas sa näed
kuradisi, mis nad mõtlevad nende Maksimitega teha selles olukorras ja
asendis,” ütles Seiman. Piirajatest politseinikud ei teadnud, et
vertikaaljoones pole Maksimist suurt asja. Ohvitser Paul Laamanngi märkas
seda kohe ja sosistas Leonhard Pallonile: “Võta sina vasakpoolne,
mina haaran parempoolse, keerame tule ringi!” Õnneks jäi see
hetkeplaaniks, Kadaka teel olnud vahistati vastupanuta. Ja ka see
säästis nende elud, mis niigi rippusid juuksekarva otsas.
Järgmisel päeval tuli kokku valitsus, kus oli laual juba nimekiri
neist, kes tuleks kohe maha lasta.
Vapside juhtide välikohtu
alla andmist nõudis Laidoner. Neli neist, kindral Andres Larka,
kolonelid Viktor Puskar, Eduard Kubbo ja Seiman olid tema
kaaslased-väejuhid Vabadussõjas. Lõpliku otsuse langetas
Päts, kes vennatappu ei soovinud. Küll aga korraldati mais 1936
vapside üle suur kohtuprotsess. Ja see kindlustas Pätsi võimu
rohkem kui sõjakangelaste vere valamine. Päts oli elutark poliitik,
Laidoner mitte.
Seiman käitus ülekuulamistel polpolis
silmatorkavalt väärikalt. “Ei soovi valgustada tegevuse
üksikasju, nimetada asjaosaliste nimesid ega anda muid lähemaid
seletusi nüüd ega edaspidisel juurdluse käigul,”
ütles ta. Ja pidas oma sõna kuni lõpuni. 25. mail 1936
langetas kohus otsused 155 kohtualuse üle. Kolonel Seimanile ja veel
kaheksale mehele mõisteti 20 aastat sunnitööd. Kindral Larkale
ja veel 19 mehele 15 aastat sunnitööd. Ja nii edasi.
Patarei vanglas ei tulnud vabadussõjalastel siiski kaua istuda. 1937.
aasta lõpul algas nende suurem amnesteerimine. Järgmisel aastal
pääses koju ka kolonel Seiman. Vabandust, kodanik Seiman, sest temalt
oli ära võetud nii koloneli auaste kui ka kõik autasud.
Alles 12. juunil 1940 andis president Päts Seimanile tagasi tema
auastme ning ta võeti reservi arvates 23. juunist. Siis aga enam
polnud riiki, mida teenida.
Langes
sõjamehena
29. novembril 1940 prõmmiti
Seimani korteri uksele Laulupeo tänaval. Kolonelile suruti nina alla
order, millel ilutsesid nii Boris Kummi kui ka NKVD eriosakonna ülema
Sergei Kingissepa allkirjad. Ühes Seimaniga viidi kaasa ordenid,
nende hulgas Vabadusristid, raamat Vabadussõjast, isiklikke dokumente,
kirju ja fotosid, isegi laulatussõrmused.
Reservkoloneli
kuulati Pagari tänaval üle pikalt ja vahendeid valimata. Enim
huvitas NKVDd 1924. aasta detsembrimäss, kui Seiman määrati
Tallinnas välikohtu esimeheks. NKVD ülekuulaja nõudis kohtu
liikmete ja teiste esimeeste nimesid. Kolonel nimetas vaid kolonel Kanepi
ning prokurör Konstantin Trakmanni nime. Viimase arvatavasti
rahumeeli, sest just Trakmann oli vapside protsessil süüdistaja.
“Välikohtu teisi esimehi ja liikmeid ma ei mäleta,”
ütles ta. Sellele järgnes ilmselt Seimani peksmine, sest
ülekuulaja karjus: “See on vale, te jätkate nende
varjamist!” Nüüd nimetas Seiman veel kolonel Oskar
Raudvere nime. Rohkem ta tõesti ei mäletavat. “Selle
küsimuse juurde tuleme veel koos teiega tagasi,” ähvardas
ülekuulaja. Vastus ilmselgelt ei meeldinud, sest Raudvere oli surn
ud juba juunis 1940.
Jaanuari lõpul 1941 seisis kolonel
Seiman NKVD tribunali ees Tallinnas. Ta tunnistas, et ta juhtis
välikohut, mis määras karistusi umbes 30 inimesele.
Tribunal mõistis Seimani mahalaskmisele ühes kogu vara
konfiskeerimisega. Seiman hukati 5. aprillil 1941 Tallinnas või
selle lähedal. Tema naine ja kolm last küüditati 14. juunil 1941
Venemaale. Tema saatusekaaslased, kolme Vabadusristi kavaleri Oskar
Luiga ja kahe Vabadusristi kavaleri Eduard Kubbo hukkas NKVD
juunis 1941. Mees, kes detsembris 1935 tahtis neid välikohtu alla anda ja
surma mõista, kindral Johan Laidoner, suri poliitiku surma Vladimiri
vanglas märtsis 1953.
Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi
materjale. Pikemalt loe www.ekspress.ee