2001. aastal saabus Küprosele töökuulutuse peale nn artistiviisaga 20-aastane Venemaa kodanik Oksana Rantseva. Ta asus kohalikus kabarees tööle tantsijana. Kuu möödudes leiti tema surnukeha selle maja eest, mille korteris ta oli elanud. Üheksa aastat hiljem otsustas Euroopa inimõiguste kohus trahvida Venemaa ja Küprose riiki selle eest, et nad ei kaitsenud Rantsevat kui inimkaubanduse ohvrit. „Kaebuse esitas meie kohtule oma tütre kaotanud isa,” selgitas Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Julia Laffranque. „Meie kohus tegi väga põhjapaneva otsuse, võrreldes inimkaubandust orjusega, ja rakendas sellele esimest korda Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIK) art 4, mis kaitseb orjuse ja sunniviisilise töö eest. Kohus leidis, et inimkaubandus, nagu orjuski, kohtleb inimesi nagu esemeid, mida võib osta ja müüa, ning allutab neid sunnitööle. Kohus tõlgendas, et inimkaubandus on EIK art 4 kohaselt keelatud. Samuti leidis kohus, et Küpros rikkus art 4, kuna ei taganud piisavat õiguslikku alust ja haldussuutlikkust, et inimkaubandusega võidelda ja Rantsevat kaitsta olukorras, kus oli suur tõenäosus, et ta oli inimkaubanduse ohver, ning Venemaa rikkus samuti konventsiooni, sest ei taganud seda, et õiguskaitseorganid oleksid piisavalt uurinud, kuidas tütarlast värvati.”
« Avalehele 20 Kommentaari