Riina Kangur: "Õpetama peaks last, mitte ainekava!"
Kirjanik ja pedagoog Riina Kangur (53) on õpetajaametit pidanud mitmel pool: Eestis, Soomes, Kanadas ja Prantsusmaal. Mööduva õppeaasta on rahutu hingega daam oma laste soovil taas kord veetnud Eestis, jagades kooliharidust ja elutarkusi noortele kaasmaalastele.
"Elamine eri riikides on avardanud mu hinge ja maailmavaadet. Kolkapatriotismi pole minus kunagi olnud, aga nüüd saan paremini aru inimestest, kes sellest kiivalt kinni hoiavad," ütleb armastatud õpetaja vestluse alguses, tunnistades, et 2014. aastal Prantsusmaalt päikselisest Nice'ist tagasi pöördumine oli tema jaoks šokk.
Eestis pole midagi muutunud
"Nice'is oli fantastiline töökoht. Kujutasin ette, et leian samasuguse töösuhte ka Tallinnas. Ootused olid suured. Kolm aastat oli möödunud, lootsin näha drastilisi muutusi Eesti ühiskonnas, aga kõik oli sama.
Asusin tööle lasteaiakasvatajana, aga ka seal oli enamjaolt kõik sama mis nõukogude lasteaias. Langesin sügavasse depressiooni. Loomulikult hakkasid selle tagajärjel kõikvõimalikud füüsilised sümptomid välja lööma. Olin järjest haige. Haigeolemine on aga Eestis karistatav nii riigi kui tööandja poolt. Riik loodab sellega raha kokku hoida, tööandja tembeldab su laisaks," annab Riina hinnangu olukorrale Eesti tööturul.
Ta tunnistab siiralt, et töötasu eest suutis tasuda Kalamajas asuva korteri üüri, kuid söögi ja elamise jaoks pidi mees Prantsusmaalt raha saatma, et hingekest sees hoida, sest Eestis ei väärtustata pedagoogi tööd. Inglise keelt õpetava Kanguri sõnul ei nõua Prantsusmaal keegi õpetajalt tasuta töötamist. Eestis töötavad nõnda kõik õpetajad, tehes tööd ka nädalavahetustel ja kodus hilistel õhtutundidel ning varahommikul enne kuke kiremist.
"Riik ootab, et õpetaja töötaks ennekõike missioonitundest, ministeerium ootab mõttetute õppekavade loomist ja täitmist, vanemad ootavad individuaalset lähenemist just tema lapsele, kool ootab koolivälist tööd ja siis tuleb veel päevikuid täita, kontrolltöid teha... " kurvastab naine.
Õppekavad pärsivad loomingulisust
Proua Kangurile on ühes haridusasutuses otse lausutud: "Need on ju lapsed! Lastega töötamist ei saa ometi rahasse ümber arvestada!" Naine laiutab nõutult käsi, leides, et paljudes Eesti koolihädades on süüdi mõttetud õppekavad, sest õpetajatöö on ennekõike siiski loominguline protsess.
"Nõuda õppekavasid, mis on kuupäevaliselt, teemalt ja abivahenditelt õppeaasta lõikes paika pandud, on sama jabur ning absurdne kui nõuda kunstnikult aru, mis päeval ta mis värvi oma lõuendile paneb, kui palju ja mis kell. Ja siis võiks talle ju ettekirjutuse ka teha, et kollasega liiga üle ei pingutaks.
Ma ei tea, kes selle jabura detailse õppekava koostamise välja mõtles, aga lapsi ta sellega küll ei aidanud.
Õppekavasid kohtasin esimest korda Eestis, ka päevikuid õppisin Eestis täitma. Mul on tuttavaid õpetajaid terves Euroopas, keegi pole mitte kunagi kuulnud õppekavadest."
Riina Kangur tõdeb, et mitmed tema mõtted on leidnud ka positiivset vastuvõttu, ainult et pika viitajaga. "Olen alati Eesti elust kümme aastat ees käinud. Soomest Eestisse tagasi kolides pakkusin välja hakata inglise keelt õpetama üleeuroopalise (Common European Fra-mework) keeleõpetuse programmi alusel. Keegi ei saanud aru, millest räägin - mis A2? Mis B1? Kümme aastat hiljem teavad kõik, mis tähendab A2 või B1!
President mõttekaaslaseks
Õppekavade vastu sõdisin juba kaheksa aastat tagasi. Õnneks on ka vabariigi president minuga nüüd ühel arvamusel. Aastapäeva kõnes rõhutas temagi, et õpetaja ei pea õpetama õppekavu, vaid ainet," sõnab Riina Kangur.
"Kui keegi toob välja, mis on mujal maailmas paremini, siis ei tohiks talle kohe kõrri karata, vaid peaks asuma mõtlema, kuidas seda asja teha nii, et meil ka sama hea oleks. Arvan, et kõige suurem erinevus Prantsuse ja Eesti ühiskonna vahel ongi rahva suhtumine - me nagu ei julge veel endale parimat tahta ja igasuguse kriitika puhul võtame kaitsepositsiooni. Prantslaste mõtlemine on avaram, tulevikku suunatud. Eestlased elavad minevikus," räägib Kangur.
"Mis oleks siis see, mida Eesti riik ja ühiskond ning üksikindiviid saaksid paremini teha, kas või hariduse valdkonnas, sotsiaalselt, et ühiskond tervikuna muutuks elujõuliseks?" tekib minus huvi.
Laste eest vastutagu vanemad
Nelja lapse ema Riina Kangur: "Kõigepealt peaks vanemad panema vastutama oma laste eest. Oled endale lapsed muretsenud, siis sina vastutad, mitte riik ja mitte kool, vaid sina, lapsevanem. Ja kui ei saa hakkama, tuleb lapsed suunata korralikku kasuperre. Karm, aga tõsi. Praegu tundub, vaadates õnnetuid, kasvuhormoonidest segaduses teismelisi koolides, et lapsi on muretsetud nagu lemmikloomi - alguses on armas ja vahva, siis muutub veidi tüütavaks, veidi hiljem veel tüütavamaks ja siis lüka-taksegi kooli kasvatada. Saan aru, et tihtipeale on ka nii, et vanematel on raske, enamik rahvast rügab ju nagu ori, ja nad lihtsalt ei jõuagi oma lastega tegeleda, aga - kas siis on õigust ka lapsi muretseda? Laps, see on pühendumine ja vastutus. Millal see ükskord Eesti ühiskonnale kohale jõuab?
Lasteaias töötades oli mul seal üks väike, armas viieaastane poiss, kes toodi lasteaeda kell seitse hommikul ja viidi sealt kell seitse õhtul. Poisi isa esitas ühele õpetajale küsimuse, kas kuidagi ei saaks last veidi varem lasteaeda tuua... Aga see polnud ju kurg, kes talle ootamatult ja ette teatamata lapse oli toonud, tema ise oli selle lapse endale muretsenud.
Perekond tuleb ausse tõsta. Pole midagi tähtsamat ühiskonnale kui õnnelik, armastav perekond. Vanematel peab töö kõrvalt jääma aega ka oma lastele, ja lastel peab olema aega tegeleda huviringidega ja perekonnaga koos viibida. Ainult nii kasvab tugev ühiskond.
Haigeid lapsi kooli viia ei tohi. Meil, Eestis on talvel lasteaiad ja koolid poolhaigeid lapsi täis. See on täiesti lubamatu. Aga mis seal rääkida, ka täiskasvanud inimesed uhkustavad sellega, et on 38kraa-dise palavikuga tööle läinud! Olen õudusega mõelnud, et kui keegi tahaks inimkonda Ebola viirusega ära lõpetada, tuleks tal sellega algust teha Eestist, sest Eestis lähevad inimesed ka haigena tööle, seega tuleks nakatada vaid üks ja ongi viirus kulutulena teele läinud.
Koolides on laps kõik ja pole kunagi süüdi. Aga niimoodi täisväärtuslikku inimest ei kasvata, niimoodi kasvatame ainult ülbeid, üle laipade marssivaid, emotsionaalselt kääbakaid, silmakirjalikke isendeid. Vanemad on läinud seda teed, et õigustavad oma lapse käitumist igas asjas ja igal pool. Aga õigustamine pole kasvatamine. Laps peab ju varasest noorusest aru saama, et igal teol on tagaj ärg. Et meil on õigus j a vabadus valida, aga meil on ka kohustus tagajärgede eest vastutada.
Me hakkame küll lastele juba maast madalast akadeemilisi teadmisi sisse pookima, aga ei õpeta neile sotsiaalseid oskusi, lubaduste täitmist, emotsionaalset intelligentsust, reeglitest kinnipidamist.
Haridus jääb poolikuks
Suurepärased akadeemilised teadmised on küll hea asi, aga kui nende teadmiste juures on emotsionaalne ja sotsiaalne intelligentsus null, siis on tegemist ikkagi pooliku arenguga.
Tihtipeale olen kuulnud nii laste kui laste vanemate suust sellist väljendit: ah, see eelmine õpetaja ei õpetanud ju midagi! Unustatakse ära üks lihtne tõsiasi, et sellel on kaks poolt - õpetamine ja õppimine. Aga kui vanemad tahavad oma lapsele täiesti individuaalset lähenemist, siis tuleks neil eraõpetaja palkamisele mõelda. Mõnede laste puhul on see suisa vajalik. Eesti koolisüsteem peaks jõudma lõpuks nii kaugele, et vanematel oleks võimalik oma lapsi kodus õpetada ja see oleks riigi poolt mingil määral toetatud. Kõik lapsed ei sobigi suurde klassi, aga sellega arvestamist ei saa õpetaja õlgadele ja vastutusele panna. Koduõpe on mujal maailmas juba aastaid olnud arvestatav õppevorm. See pole olnud ainult rikaste pärusmaa. Selline võimalus peaks ka Eestis kättesaadav ja tõsiseltvõetav olema."
