Riina Sildos teeb Eesti filmist sündmuse
Ma arvan, et Eesti Filmi Sihtasutuse peadirektor Riina Sildos võiks pidada ettekande järgmisel Pärnu juhtimiskonverentsil.
Ta astuks mustas tagasihoidliku lõikega, ent hinnalisest riidest valmistatud kostüümis (kindlasti seelikus, mitte pükstes) teatrilavale. Kõigepealt näitaks Sildos seni avaldamata kaadreid joonisfilmist “Lepatriinude jõulud”. Muinasjutt lepatriinulastest on taasiseseisvumisaja kõige vaadatum Eestis tehtud film (ligi 40 000 vaatajat).
Sildose ettekande teemaks võiks olla “Enesekindlus”. Näiteks Heiki Ernitsal ja Janno Põldmal oli tegelikult plaanis sõbralikest putukatest teha ainult lühike telefilm. Sildos soovitas lepatriinud suurele ekraanile viia.
Lepatriinude askeldamise kõrvale võiks Sildos rääkida järgmise loo: tahtsime panna Ernitsa-Põldma eelmise töö “Lotte” lühikestest osadest kokku niinimetatud director's cut versiooni. Iga viieminutilise osa kohta tegid Ernits ja Põldma kaks minutit materjali, mis filmi ära ei mahtunud. Nüüd tahtis Sildos avaldamata kaadrid ära kasutada. Aga oh häda, filmimehed olid kõik jäägid oma arvutist kustutanud.
“Ütlesin neile, et nad enam nii ei teeks. Kui nad pensionile jäävad, võivad nad oma filmidest üle jäänud kaadrite kasutamisest mõnusalt ära elada.” Sildos usub nimelt, et Ernits ja Põldma koguvad veel kõvasti kuulsust ja võivad kunagi oma filmide kaadreid kasvõi oksjonil müüa.
Režissöörid võtsid Sildose nõu kuulda ja enam nad filmidest välja jäänud kaadrite arvelt kettaruumi ei säästa.
Miks peaksid konverentsikorraldajad Sildose esinema kutsuma? Pärast Raadio Kahte on Eesti Filmi Sihtasutus juba teine ettevõtmine, mille 38aastane naine tippu viib. Eesti filmil läheb praegu paremini kui kunagi varem.
“Meie kõige suurem töövõit on see, et filmitegijatel on tulnud tagasi enesekindlus,” asuks Sildos nüüd oma ettekande juurde. Filmiinimesed ütlevad, et Sildosel on enesekindluse süstimisel tähtis roll. Ta teab, mida ise tahab ja paneb ka teised sellesse uskuma.
Vene filoloogi Riina Sildose filmihuvi (ta käis kohutavalt palju kinos) jäi sõbrannadele silma juba Tartu Ülikoolis. Kuid kinoskäimisest rohkem mäletavad nad tema pikki blonde juukseid ja punaseid kõrge kontsaga saapaid, mis tüdrukud jube kadedaks tegid.
Sildos oli tubli üliõpilane ja kateedrijuhataja Juri Lotmani suur lemmik. Diplomitöö kirjutaski ta filmisemiootikast.
Pärast ülikooli ei teinud Sildos paar aastat midagi erilist, kuni temaga ühel ajal Tartus õppinud ajakirjanik Margit Kilumets kutsus Sildose Raadio Kahte filmikommentaari tegema. Aastal 1996 juhatas asjalik noor naisterahvas aga juba raadiomaja viimasel korrusel valge tahvlikese ees koosolekuid – temast oli saanud riigile kuuluva kommertsjaama direktor.
Viie aasta eest tegi Kilumets R2 hommikuprogrammi. Alustas kell kuus ja lõpetas üheksa. Astus raadiomajast välja ja läks Kreutzwaldi uulitsasse. Seal, 1990ndate keskel ehitatud esimeses korralikus Tallinna korterelamus (kuulikindlate klaasidega rõdud ja tõkkepuuga varustatud parkla hoovil) on Sildose ja tema elukaaslase kodu.
Sildos oli R2 peadirektori kohalt lapsepuhkusele läinud ja tegi pisitüdrukule hommikusööki. Kord nädalas käis Kilumets sõbrannale uudiseid rääkimas. “Eks ma seal lapsega kõrvuti kaerahelbeputru panin,” naerab Kilumets nüüd, “võibolla vahel olid pannkoogid ka.”
Kui tütar sai aasta ja kaheksa kuud vanaks, panid sõbrannad tähele, et Sildos muutus kuidagi rahutuks. “Energiat jäi üle,” ütleb Sildos ise. Täpselt sama juhtus ka siis, kui aasta ja kaheksa kuuseks sai esimene tütar, kes nüüd on juba teismeline. Sildos otsis tööd, aga raadiosse ei olnud mõtet tagasi minna. “Seal oli kõik liiga valmis.”
Eesti Filmi Sihtasutus loodi aastal 1997. See jagab filmitegijate projektide vahel riigieelarvest eraldatud raha. Raha on vähe (mitmel aastal alla 20 miljoni krooni, tänavu esmakordselt 34 miljonit), aga veel vähem on häid filmiideid. Palju on vaid filmiinimesi, kellel ei ole tööd – ainuüksi Tallinnfilmis töötas kunagi 600 inimest.
1999. aasta lõpus helistas tollane sihtasutuse nõukogu esimees Artur Talvik Sildosele ja palus, et too peadirektori kohale kandideerimisest ei loobuks. Nõukogu oli otsustanud sihtasutuses suuri muudatusi teha, et ometi lõpeks filmitegijate omavaheline nääklemine. Talviku meelest oli just Sildos see hakkaja inimene, kes direktori koha peale kõige paremini sobis.
“Ega ma väga ei tahtnud,” tunnistab Sildos. Ta teadis küll, kuidas näeb välja valmis film ja mismoodi seda hinnata, aga filmitootmisest polnud tal aimugi.
Kolme aasta taguseid lehti lugedes ei leidnud ma ühtki lugu sellest, kuidas inimesed oleksid mõne Eesti mängufilmi vaatamiseks kinojärjekorras seisnud. Areenis ilmus kaanelugu “Viimse reliikvia” filmimise telgitagustest, kuid seda seoses teatrietendusega “Viimne võttepäev”. Sihtasutuse nõukokku kuulunud Jaak Kilmi kurtis aga, et toetusi jagavale ekspertkomisjonile ei laeku ühtki head ideed, mida välismaa rahastajad toetama nõustuksid.
Esimesel Sildose sihtasutuse juhiks olemise aastal pidid filmitegijad projektidele raha saamiseks tegema läbi uudse protseduuri. Oma mängufilmi idee tuli kümne minuti jooksul komisjonile lahti seletada. Esimest korda kuulis mõni režissöör küsimust: “Kellele te oma filmi teete?” Raha said ainult sõnaosavamad ja sisukamad kõnepidajad.
Nüüd on sihtasutuses ametis peaekspert (kriitik Jaak Lõhmus), kes küsib teistelt nõu. Tema otsust filmitegijad aktsepteerivad.
“Eesti film peab olema sündmus, millest räägitakse,” on üks Sildose suur eesmärk. Sihtasutus korraldas ägeda peo isegi Tallinnfilmi tegevuse lõpetamisest. 2000. aasta lõpus toimunu jäi filmirahvale meelde kui endise suurstuudio matus.
Peiedele kogunes nii palju rahvast, et kõik Harju tänav 9 maja kolm korrust olid puupüsti täis. “Kas tõesti on kõik need inimesed kunagi Tallinnfilmis töötanud?” küsisid peolised endilt. Vägijooke voolas viimati siinsel filmipeol nii mehiselt vast siis, kui Grigori Kromanov lõpetas “Viimse reliikvia” võtted ja šampanjat nautinud peategelased viimaste kaadrite filmimisel vaevu sõna suust välja said.
Kultusfilmi koopia toomiseks Moskvast oli raha eraldatud juba enne seda, kui Sildos sihtasutusse tuli. Kuid Sildos tegi “Viimse reliikvia” uusesilinastusest märtsis sündmuse, millest kirjutasid nädalate viisi kõik ajalehed ja näitasid kõik telekanalid.
Sildos tõi Eestisse ka kolm peategelast. Siimu kehastanud lätlane Uldis Vazdik oli Tallinnas pärast võtteid esimest korda ja kadus linna peal ära nii, et jõudis pressikonverentsile kinos alles viimaste küsimuste ajaks. Sildos ajastas esilinastuse kevadiseks koolivaheajaks ja reklaamis filmi koolides eraldi. Sildos tõi esilinastusele hulga filmi tegemisega seotud olnud inimesi alates toimetaja Lennart Merist ja lõpetades kõigile pähe kulunud laulude sõnade autori Paul-Eerik Rummoga.
Sihtasutuse juht ise istus pressikonverentsil staaridest eemal publiku seas ega läinud mikrofoni lähedalegi. Sildos vaatas, kuidas pensioniealine, kuid paljaste õlgadega Eve Kivi flirtis pensioniealise, kuid endiselt vormis Aleksandr Goloborodkoga ja mõtles: “Esimest korda on Eestis filmi ümber selline sära, pidulikkus ja muinasjutulisus. Seda fiilingut tahaks kinno tagasi tuua.”
“Veneetsia festivalile valiti uus juht,” kuulutab Sildos oma kabinetis mustal nahktugitoolil kõõludes meilist loetud uudist. Ta tunneb seda meest hästi.
Artur Talvik imestab, kui kiiresti teiste riikide filmiorganisatsioonide juhid Sildose omaks võtsid. “See toimus tegelikult üleöö.”
Sildose ja tema elukaaslase Itaalia-lembust arvestades ei ole selles midagi imelikku. Nad sõidavad Itaaliasse mitu korda aastas, suhtlevad tihedalt Eestis elavate itaallastega ja pakuvad itaaliapäraseid roogi oma kodus isegi külalistele. “Pastakultuur on Sildose juures kõrgelt arenenud,” ütleb tuttav Tiina Kaalep.
Sildose töö koduses filmimaailmas ei ole kerge, sest kõik filmitegijad ei mõtle nii nagu tema. Sildos on realist ja katsub võimalikult kasulikult ära jagada selle raha, mis riik sihtasutusele annab. Üle kolme täispika filmi tegemiseks sellest ei jätku ja möödunud aastal valminud filme peab ta täistabamuseks. “Head käed” mõlemad koopiad on pidevalt välja üüritud ja tiirutavad mööda kinosid nagu satelliidid, “Lepatriinud” tegid publikurekordi ja “Karu süda” kogus rohkem vaatajaid, kui keegi oskas loota.
Möödunud nädalal filmirahva foorumil tegi režissöör Hannes Lintrop aga suurejoonelise ettepaneku: tema tahaks filmindusele kulutada 100 miljonit krooni aastas ja teeks selle eest vähemalt kuus mängu- ja 25 dokumentaalfilmi.
Kultuuriministeeriumi kinoasjanduse nõunik Enn Rekkor ütleb, et need arvud pole sugugi ebarealistlikud. Kuid alles mitme aasta pärast.
Millega Sildos oma ettekande juhtimiskonverentsil lõpetada võiks? Ma arvan, et ta näitaks katkendit tuleva aasta alguses valmivast filmist “Nimed marmortahvlil”. Sildos käis talvel vaatamas lahinguvõtteid, kus jäises vihmas rassis kaamera ees 700 inimest, ning usub, et seda filmi lähevad kõik kinno vaatama. Aastaid tootmises olnud isamaaline suurteos on muuseas esimene Eesti film, mis läheb maailma kommertslevisse.
Peategelase Priit Võigemasti näo jätaks Sildos suures plaanis ekraanil korraks seisma: “Sellest näitlejast saab meie kino uus staar,” ütleks ta.
Sidebar
Eesti film on jälle popp
“Kinobuss” läheb teele juba teist aastat
Eesti filmi päevadel märtsis käis rekordarv külastajaid
“Lepatriinude jõulud” on taasiseseisvumisaja vaadatuim film
“Karu süda” kogus ligi 20 000 vaatajat ja osaleb Moskva filmifestivalil
“Viimne reliikvia” on esimene restaureeritud kultusfilm – järgmiseks võetakse ette “Nukitsamees”
Fotoallkiri
RÕÕMUS MATUS: Tallinnfilmi tegevuse pidulikule lõpetamisele kogunes tohutu hulk lõbusat filmirahvast. Fotol (vasakult) kriitik Jaan Ruus, sihtasutuse direktor Riina Sildos ja Tallinnfilmi direktor Hillar Parkja.
