Kohtuotsuse kohaselt olid kurja juurteks pensionär Paap ­Suurmaa ja tema kasupoeg Hannes Rosin, kes tegid mullu suvel konkurentidele ettepaneku tõsta valmisfirmade müügihinda 5000 kroonilt 6500 krooni peale.

Neil ei vedanud aga Liis Männistega, kes ei nõustunud hinda kergitama, kuigi Suurmaa käis talle pidevalt peale ning küsis isegi hinnatõusu päeval, et kas ta uusi hindu ikka nägi. Seepeale helistas Männiste Suurmaale tagasi, kuid lindistas salaja jutuajamise ja andis selle üle konkurentsiametile. Ta teadis, et hinnakokkulepe on kuritegu.

Telefonikõnes väitis Suurmaa, et nad Hannesega kahekesi leppisid kokku, mis firmadega keegi räägib, ja et kõik olid hindade kergitamisega nõus. Muidugi tuli teemaks, kas sellist kõnet saab üldse kohtus kasutada ja ega tegemist polnud ebaseadusliku jälitustegevusega. Selgus, et “enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ja varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada”.

See kõne oligi kõige kõvem tõend prokurör Triin Bergmanni käes. Ülejäänud süüdistus põhines telefonifirmadest tagantjärele välja nõutud paberil, millal asjaosalised üksteisele kõlistasid, paari tunnistaja jutul ja mõnel elektronkirjal. Ühes neist kurtis Suurmaa, et [Männiste juhitav ettevõte] “A-Firmad on kange, ei võta nõu kuulda”.

Sellest komplektist piisas kohtunik Liina Pohlaku veenmiseks – kohtunik teatas, et pärast selliseid jutuajamisi ei olnud väide “juhuslikust” hinnatõusust enam usutav.