Üheksa paiku hommikul kihutan mööda Peterburi maanteed Jägalast Maardu poole. Milleks üleriided, kui mul on auto? Ma ei salli igasuguseid mütse ja mantleid. Muide, mul on sellega seoses kujunenud isegi oma standardnali. Kui me hakkame naisega restoranist ära minema ja talle antakse tema kasukas, siis ma nõuan, et antagu mulle ka midagi...

Mis sellest on, et mul on Maserati? See ei ole sugugi kõige kallim auto, mida ma võin endale lubada. Mul oli laos 25 miljoni dollari eest metalli. Ja mis siis? Vaadake, asi on selles, et tegelikult ei ole Eestis midagi, mille peale raha kulutada. Meil ei ole häid restorane. Võiks osta jahi? Aga Eestis oleks see mahavisatud raha. No mida siis osta? Maja linnast väljas, korter kesklinnas ja maksimaalselt kolm autot – see on kõik. Rohkem ei ole Eestis midagi, mille alla raha panna!

Ma tahan öelda, et on vahe, kas sul on miljon või sul ei ole miljonit. Kuid Eesti tingimustes ei ole näiteks 10 miljoni ja 100 miljoni vahel mingit vahet. Nii see, kellel on 10 miljonit, kui ka see, kellel on 100, ostab ikka enam-vähem samu asju. See ei ole ju Ameerika.

Aga Maserati kohta ütlen, et see ei ole kõige mugavam auto. Minu autojuhil on 7. seeria BMW. See on mugavam. Seal piisab, kui tõmbad ukse koomale, ja edasi sulgub juba iseenesest. Aga Maserati uksed peab lõpuni kinni tõmbama. Ja kui mõni jääb lahti, siis ta keeldub sõitmast. Üks hea asi on küll – hääl on tal võimas, tõeliselt mehine. Aga põhimõtteliselt tuleks uus muretseda. Muide, ega Maserati ei olegi nii kallis. Kõigest 1 500 000. Mu naise auto maksab rohkem.

Mul ei ole standardset päeva. Ma töötan siis, kui vaja. Minu tööpäev algab sageli territooriumi ülevaatamisega. Kui ma näen, et kuus-seitse metallilastiga masinat ei ole välja sõitnud, läheb tuju ära. Lähen ja uurin, milles asi. Kas jälle on ilm süüdi?

Kujutage ette, et ma olin terve kuu Vadik (naerab). Kui ma sündisin, panid vanemad mulle nimeks Vadik. Aga kuu aja pärast sõitis kohale vanaema – võimas naine, poolteist meetrit pikk. Ja tema ütles: "Mis Vadik? Sellest poisist tuleb Võitja."

Minu igapäevane töö on kontrollida raha. Pärast territooriumi ülevaatamist lähen büroosse ja vaatan läbi arved. Kontrollin eelmise päeva jooksvaid arveid. Kusjuures kulud huvitavad mind rohkem kui tulud. Kui mul on küsimusi, vastavad nendele raamatupidajad. Mul on neid kaheksa. Ühtekokku töötab Levadias umbes kakssada inimest.

Lõunavaheaeg on mul 11.00 kuni 16.00. See ei tähenda muidugi, et ma kõik selle aja söön. See tähendab, et lõunaaeg pole fikseeritud. Kohtumised, TMT Grupis (metalli töötlemine) on vaja käia... Seal on mul veel 300 töölist.

– Niinakene, tee mulle... – Meil on büroos suurepärane söökla. Mõtlen kogu aeg, et sinna tuleks Michelini kvaliteedimärk üles riputada. Ma armastan väga Niinakese hernesuppi.

Lõuna paiku tuleb minu juurde jalgpalliklubi FC Levadia direktor. See on minu hingetõmbeaeg. Tõsi, praegu ei anna jalgpalliklubi veel kasumit. Aga tuleva aasta eelarve on ligi 15 miljonit.

Kui oli veel NSVL, tahtsin kaht asja: et mu naine käiks hästi riides ja et külmkapp oleks vorsti täis. 1991 – kolossaalsete võimaluste aastal – tekkis tohutu soov raha teenida! 1990. aastate lõpuks oli rahateenimise idee kui niisugune teostunud. Praegu ma ei teeni raha raha enda pärast. Pigem selleks, et konkurentidele mitte alla jääda, et mitte loovutada oma turupositsioone, et võita teatud tellimus. Kuid raha tahaks ju kuhugi paigutada. Mõni ostab maale, aga mina panin raha jalgpalliklubisse.

Meil on suurepärased poisid. Muide, neil on praegu reaalne võimalus teenida. Kui keegi neist saab lepingu Euroopas, võib aastase lepinguga teenida 200 000 – 300 000 dollarit.

Pärastlõuna on juristide päralt. Ma pean saavutuseks, et ma ei ole nende 15 aasta jooksul kordagi kohtus käinud. Juristid on mulle pigem konsultandid, näiteks kinnisvaraküsimustes.

Kella kuueks õhtul olen ma tavaliselt juba kodus. Vanasti käisin trennis. Aga praegu on mul spordisaali asemel TMT Grupp. Hiljuti ostsin.

Siis vaatan ära kõik uudised. Loen ajalehti. Tänu Postimehele, mis hakkas ilmuma ka vene keeles! Nüüd ma loen seda lehte ka. Aga muidu, kui Eesti ajakirjanduses ilmub midagi minu kohta, siis sekretärid tõlgivad mulle.

Õhtu võib vabalt mööda saata restoranis. Me oleme naisega üldiselt seltskondlikud inimesed ja üritame ajaga kaasas käia.

Meeldivad restoranid Controvento, Kadriorg. Ja klubidest meeldib mulle Bonnie & Clyde.

Tegelikult pean kõige olulisemaks investeerimist naisesse ja lastesse. Kuigi naine ei tunne igasuguste nipsasjade vastu õnneks erilist nõrkust. Levadia – see on minu kavade kohaselt perekonnaäri. Tahaksin, et lapsed viiksid minu tööd edasi.

Praegu õpib tütar Elvira (19) Cambridge’is. Poeg Filipp (13) käib Eesti koolis. Aastavahetusel puhkasime Mehhikos Acapulcos. Poiss kuulis seal, kuidas õde räägib hispaania keelt – tundub, et hakkab temast eeskuju võtma. Poeg õpib hispaania keelt. Aga tütar räägib vabalt inglise ning oskab ka hispaania, itaalia ja prantsuse keelt.

Naisel on Maardus oma ilusalong. Loomulikult Maardu parim! Naine on mul väga heasüdamlik, kodune – väga hea naine ja ema. Me oleme koos juba 20 aastat. Muide, ma arvan, et abiellumine oli minu elu kõige vastutusrikkam otsus. Ma olen võinud alati kindel olla, et mu tagala on kindlustatud. Kui mul oleks olnud kehv tagala, ei oleks ma midagi saavutanud.

Mäletan, et istusime kunagi 1990. aastate alguses sõpradega meie kitsukeses köögis ja napsutasime. Ja ma lubasin pudeli Napoleoni konjakit sellele, kes mõtleb välja kõige parema firmanime. Naine mõtles – ja konjak jäi perekonda."