RIKASTE ERI: Minu dünastia

Isa Andres Haamer (63) räägib poegadest Tõnisest (35) ja Märdist (32), kellega koos on ta aastaid juhtinud Canoni toodete maaletoojat Eestis KTK Overall.

Enne Nõukogude armeesse minekut teadsin ma, et selle tüdruku võtan endale naiseks. Mul ei ole kombeks oma otsusest taganeda ja nii ka läks, Kaiast sai pärast sõjaväge minu abikaasa. Poisid ei sündinud siiski kohe. Selgus, et minu pruut ei taha Tartusse tulla, ja kuna mul oli ükskõik, kus olla, tulin ise Tallinna. Võtsin kaasa spordikoti – selle sees padi, natuke pesu – ja väärtused, mis mul siis olid. Sain tööle Küberneetika instituuti füüsika sektorisse, Endel Lippmaa alluvusse, ja me saime Mustamäele noorte teadlaste ühiselamusse üheksaruutmeetrise toa.

Mu naise isa (Villem Raam – toim.) sai aga korteri Telliskivi tänavale, kuhu me peagi kolisime. See oli juba 27 ruutu – paradiis. Sinna ehitasin boilerid ja tõin sisse sooja vee ja pooleteise ruutmeetri suurusest vetsust tegin duširuumi. Ja sinna sündis meie esimene poiss Tõnis.

Kui see poiss hakkas "reaalseks muutuma", hakkasin ma kodust hoopis teistmoodi aru saama. Sellest ajast olen alati endale kodu ehitanud. Kui kolm aastat hiljem sündis Märt, mõtlesin, et meie kodust peab saama koht, kuhu poisid saavad alati tulla; kus nad saavad alati olla ja kust nad ei pea kunagi lahkuma, kui nad seda ei soovi.  

Sel ajal sai tehtud ka väga palju tööd, isegi laupäevadel-pühapäevadel – ja vahel tuli poiste ema akadeemiasse poistele isa näitama. Aga sel ajal tegin ma nii, et ka kodus oleksid olemas kõik vahendid: mehaanika, tööriistad, elektroonika... Mõlemal poisil oli oma laud ja omad võimalused. Olemas olid turnimispuud, isegi trennipink, kus sai kangi tõsta. Kui midagi oli vaja, ehitasime koos!

Ma olen seadnud oma elus eesmärgiks luua poistele keskkond, mis annaks neile kõik võimalused edasi minna. Ka sotsiaalselt said nad olla väga mitmesuguses keskkonnas. Vanaisa Villem Raami spetsialiteet oli ju keskaegne arhitektuur, nii et poisid olid alailma vanaisaga kaasas igasugustes kirikutes, ronisid müüride peal ja kirikulagede all. Käisid Tallinna vanalinnas Vantsi juhtimisel ringi ning jalutasid Pirital. Vanaisa Villem tegi kõik oma arhitektuurialased pildid ise, ta oli fotograafias muidugi täielik konservatiiv, kõik pildid tegi statiivi pealt. Ootas valgust ja varje, poisid kaasas.

Nad on elanud kogu aeg keskkonnas, kus nad said võtta seda, mis neid vähegi huvitas.

1987, kui minu isa (pastor Harri Haamer –  toim.) suri, seisis haua kõrval üks pikajuukseline – minu jaoks odratolgus –, kes kandis plakatit "Tallinna Sõltumatu Malev". Mu vend, kes seisis kõrval, ühmas: "See on nüüd see kaasaegne skaut." See tõi mind hoopis teise dimensiooni. Ütlesin sellele kutile, et sa, poiss, ei tea skautlusest midagi – olin justkui ülendatud –, ja otsustasin, et toon skaudid põranda alt välja. Võtan selle isale nii tähtsa asja päevakorda; põhimõtted, mis teda elus nii palju aidanud on, toon tagasi. Ja skautlus on see, kuhu ma oma poisid ka kaasa tõmbasin.

Ma kujutan ette, millise tunde võib vanemates tekitada, kui saata pisikesed poisid talvel metsa. Rongiga kuskile Viljandi poole minema, ja pole teada, kus nad maha tulevad – külma ja niiskusse. Kusagil panevad nad telgi üles. Mis nüüd juhtub? Aga kuna ma usaldasin oma poisse nii kõvasti, siis ma ei kahelnud kunagi, kas nad sellest välja tulevad. Abikaasaga oli selles osas muidugi karm värk. Aga ma ise olen elanud nii, et mul on olnud ainult jalgratas, tikud ja sool, mitte pennigi raha! – ja ma olen hakkama saanud. Sel ajal, kui ma niimoodi ringi sõitsin – kui mu ema ja isa olid ära saadetud Siberisse ja ma magasin lageda taeva all –, teadsin, mis see endast kujutab, ja selline olukord ei olnud minu jaoks mingi uudis. Aga kui tegu on su enda poistega – kes on sulle 
m e t s i k u l t  tähtsad –, siis ühelt poolt tahaks muidugi takistada... Teisalt ei saa muidu kunagi teada, milleks nad  t e g e l i k u l t  võimelised on. See skautluses olemine andis neile võib-olla hakkama saamise ootamatutes olukordades, otsustamisoperatiivsuse.

Ja siis saabus esimene väike arvuti. See oli 1980. aastate keskel ja see saadeti Kanadast. Sealtmaalt on tehnika olnud see, millega Tõnis ja Märt on olnud kõige rohkem kursis. Muidugi, juba akadeemia ajal nad teadsid, mis on lasertehnika ja mida kujutavad endast igasugused uued süsteemid. Nad olid kogu aeg juures. 

Kord tuli Märt koju: "Isa, sa pead kooli minema..." Midagi oli seal puruks läinud, midagi juhtunud, rääkis. Ja lõpetas jutu: "Aga tead, kõik, mis ma tegin, tegin ma oma mõtte järgi." Ütlesin: "Selge." Läksin kooli ja klaarisime asja ära. Meil oli jutt, et kui koolis midagi juhtub, pead sa olema selle ise välja mõelnud. Kui sa longid teiste sabas, siis ei tea mina, mis toimub selle eestvedaja peas, mis ideed teda kannustavad. Ma mõtlesin: kui sa midagi ei tee, siis sa kunagi midagi ei õpi. Aga 
k u i  sa juba teed, siis olgu see põhjendatud!

Tõnis on alati olnud kuidagi realistlikum, temast on kõik käinud teistmoodi läbi. Ootamatusi on vähem. Aga kui Märt vihastas, viskas ta asja nurka ja sellega oli kõik. Väikse poisina vaatas Tõnis, et ka tema venna asjad oleksid korras. Aga ma ei ole kunagi neis kahelnud! Isegi siis, kui nad veel midagi ei teinud.

Fotograafia juurde jõudsid Tõnis ja Märt 1990ndatel, juba Overalli ajal. Alustasid ikka kõige algusest – selleks, et midagi müüa ja hästi, pead sa seda asja väga hästi tundma. Väga kiiresti said nad ka selgeks, et professionaalset fotograafi ei ole vaja õpetada. Neilt on vaja hoopis õppida.

Mu elus ongi olnud kaks kaubamärki – Mercedes ja Canon. Esimesel juhul ehitasin üles vanad Mercedesed, neid on mul olnud kolm. Ma olen olnud ka uunikumide klubi Põhja piirkonna esimees. Kogu meie pere on olnud selles autoasjas sees, poisid ninapidi ehitamisel juures.

Teisel juhul lõime Overalli, mis tegeleb peamiselt Canoni toodetega. Seda peab küll ütlema, et ma ei ole kunagi laenu võtnud – kõik tulu on investeeritud. Kui ma loen lehest dividendide saajatest, siis mina ei ole seda raha kunagi näinud, kõik on läinud uute investeeringute alla. Nüüd tahame laieneda Jõhvi.

Ja Mercedesed, mis ma olen üles kõpitsenud, olen kas maha müünud või ära kinkinud – ühe kinkisin Soome sõbrale, kes aitas mind Overalli algusaastatel omakorda kahe Žiguliga.

Kord võttis Tõnis kätte ja sõitis koos fotograaf Tiit Hundiga Sulawesi saartele. Ta oli võtnud eesmärgiks, et peab pildistama linde või loomi, keda kuskil mujal ei ole ja keda on väga harva näha. Nad viidi saare peale, kus pidid olema pisikesed ahvid, 15 sentimeetri suurused, keda hommikul vara ainult kümne minuti jooksul näeb. Aga siis alles kogu see seikluste ahel džunglis lahti läks – meeletu enesele tõestamise vajadus, oma taustsüsteemi tundma õppimine. Kui Tõnis võttis teine kord kätte ja läks samuti koos Tiit Hundiga Teravmägedele, tuli ta tagasi ja ütles: "Raskemat katsumust pole mul elus olnud kui sõita 140 kilomeetrit koerarakendis... R ä n g i m." 

Märt ei saanud niisuguseid asju muidugi korrata. Ühel päeval sõitis ta täiesti üksi Brasiiliasse, ilma et teaks, mida see riik endast kujutab või mis seal ees ootab. Teisel päeval mererannas tehti talle selgeks, kus maal ta on – hea, et hing sisse jäi! Kõik, mis tal oli, rööviti noa ähvardusel ära. Nii sai ta aru, milline on see keskkond, kuhu ta sattus. Aga ta ei heitunud, rändas terve Brasiilia läbi ja jõudis veel Argentinassegi. Sellest talle ei piisanud – umbes aasta hiljem sõitis ta üksinda Mehhikosse!

Need poisid on totaalselt erineva karakteriga. Ma ei ole tahtnud neid kunagi võrrelda! Neil on võrdne ainult ellusuhtumine, mõlemad on positiivse ellusuhtumisega. Ja mõlemad on nõus forsseeritult tõestama iseendale oma võimekust.

2001 kutsuti Tõnis Londonisse, praegu töötab ta Canoni peakontoris Jaapanis.

Ei ole olnud nii, et sport oleks neile olnud suur tõmbenumber. Aga midagi on nad alati teinud. Kord sõitsid Inglismaale ja edasi Walesi, kus pidid olema eriliselt keerulised rattarajad – kiirused väga suured, kivid, takistused. Ja kui ma vaatasin hiljem neid pilte, hirm tuli küll nahka! Aga see ei olnud sport, seal pandi end mingisse ekstreemsesse situatsiooni ja vaadati, kuidas sellega hakkama saadakse. Ja kui  s e l l e g a  hakkama saadakse, siis on endale tõestatud teatud võimekus, oma piirväärtus, ja siis tulevad ka need operatsioonid, mis nad töösituatsioonides ette võtavad, hoopis teistmoodi välja. Ma ei ole kunagi neis kahelnud."

Intervjuu Birgit Püve.