RIKASTE ERI: Rein Kilk: jõukus muudab inimese leplikuks, sallivaks ja sõbralikuks
Kas see on tavaline, et kui inimesel on palju raha, hakkab ta lollusi tegema?
Eks igasugu hulle on. Ma lugesin Ekpressist kuulutust: "Härrasmehed, võtke ühendust! Piitsutan teid mõõduka tasu eest!" Millise üldistuse me sellest teeme härrasmeeste kohta? Igasugu vendi on olemas. Kui Eestis tekkisid 90ndate alguses jutumärkides rikkad inimesed, oli neil selline ettekujutus rikkaks olemisest, et ostsid kullast kempsupotte ja nii pikki kaatreid, et need ei mahtunud sadamasse ära. Üheksakümnendate lõpus toimus mingi muutus ja ma ei kujuta ette, et tänapäeval ostab keegi endale kullast kempsupoti!
Hakkavad mõistlikumaks muutuma?
Minu meelest küll. Arva ära, mis autoga sõidab keskmine miljonär Ameerikas!
Mercedesega vist mitte. Lincolniga?
Vale. Lincolniga sõidab pigem pensionär. Uuringute järgi on keskmine miljonäriauto Ford Taurus. Euroopa vaste sellele on Ford Mondeo.
Miks on levinud ettekujutus, et teatav protsent rikastest on kindlasti pätid?
Ma lugesin hommikul ajalehest, kuidas töövari, keegi koolitüdruk, käis Tartu linnapeal sabas ja andis pärast imestunult intervjuu – et linnapea ei tegelnudki päeva jooksul pettuse ega varastamisega. Koolilapsel oli ettekujutus, et ametnik muudkui petab ja varastab! Miks see nii on? Miks me ise loome meedias kentsakaid kuvandeid?
Jah, teatav protsent kogu ühiskonnast on pätid. Neist umbes 4000 istub Eestis vanglas.
Muidugi on suur osa meist saanud majandus- ja ühiskonnaõpetuse alused veel Marxilt. See mõtleja tõestas, jah, "teaduslikult", et rikkuse aluseks saab olla ainult kuritegu.
Sa ei ole tahtnud Hispaaniasse maja osta?
Usun, et Hispaania majaostud on seotud lootusega sealsele kinnisvarahindade jätkuvale ja kiirele tõusule.
Tänapäeval on ju nii, et kui sa tahad ringi käia, siis ostad 4000kroonise pileti, suhteliselt mõistliku hinnaga saad aega veeta kus iganes. Miks sa peaksid siduma ennast ühe kindla kohaga?
Ma arvan, et enamik neist, kes on endale välismaale kinnisvara soetanud, on tegutsenud mõtte järgi, et kahe aasta pärast, kui ta on poole kallim, müüb maha.
No aga ülikonnas ja lipsus peab ikka olema.
Mulle meeldiks väga vaadata, kuidas mõni tubli
trendiinimene ennast hoolega sätib, aga mul endal pole selliseks
sättimiseks kindlasti aega. Ja ma olen t ä i e s t i
k i n d e l, et suurem osa nendest, kellel oleks võimalus, ei
kasuta seda.
Proovi kas või kuu kulutada mitu tundi iga päev enda välisele ehtimisele. Kas see on kadestamisväärne elu?
Mis motiveerib ärimeest?
Mul oli kunagi selline aeg, et mõtlesin: värvitelekat tahaks saada! Et selle nimel võiks rabada.
Aga peagi saad aru, et šokolaadi süües lähed jube paksuks. Või et kui sööd ainult hanemaksa, siis saad endale neerukivid.
Kas ärimehe maine on 15 aastaga kuidagi muutunud?
Viisteist aastat tagasi lugesin uuringut populaarsetest erialadest. Suur osa poistest tahtsid saada ärimeesteks, tüdrukud prostituudiks. Praegu vist ärimehe amet enam nii popp ei ole.
Ettevõtjatega on see häda, et neid on isegi liiga vähe. Ettevõtlusega tegelemisel on teatud plussid, aga ka tõsine riskimoment.
Elatustaseme tõustes ei tahetagi väga ettevõtjaks hakata. Palgatööga elab ka hästi ära!
Ma olen ka mõelnud – mis küll sunnib ärimeest ööd ja päevad rabama?
Vaata, Kristina Šmigunil on olümpial valida 96 paari suuskade vahel. Aga ta võiks nendega elu lõpuni lihtsalt suusatada. Tema ise ja tema lapselapsed ja lapselapselapsed. Seitse põlve võiks nende suuskadega suusatada ja ikka ei kulutaks läbi. Miks talle seda meeletut pingutamist vaja on? Mingu niisama metsa suusatama. Kevad läheneb, lind vidistab, päike sulatab juba kõrt. Ilus oleks sõita. Libistagu niisama, nautigu! Miks ta peab meeletult rabama!
Maalikunstnik samamoodi. Pidevalt tuleb töötada, ennast vormis hoida. Ka maalides võib kaotada üheainsa lõuendi taga kehakaalust kilo või paar. Aga kui ta lihtsalt planku värviks, kurnaks ta end vähem. Miks ta pingutab?! Aga see on eneseteostus. See on see, kui madalale või kõrgele sa oma lati sead.
Kuidas raha inimest mõjutab?
Mul oli varem kindel eelarvamus, et raha omamine on iseenesest kuidagi paheline.
Tegelikult tundub siiski nii, et jõukuse kasvuga muutub inimene sõbralikumaks, mõistlikumaks, hoolivamaks. Ja mitte ainult üksikisik. Kogu ühiskond muutub hoolivamaks.
Oled tähele pannud – jõulude ajal annetasid inimesed ainuüksi ühes telesaates kaks ja pool miljonit krooni meditsiiniaparatuuri ostmiseks. Kas sa kujutad ette, et kümme aastat tagasi oleks saadud kokku kas või 25 000? Lootusetu!
Kas 15 aastat tagasi oleks annetatud paari päevaga 300 000 krooni lihtsalt selleks, et kusagil rannas mõnisada lindu päästa?
Kas tüütu ei ole, et pidevalt mangub keegi toetust? Keegi Tartu ärimees ahastas kunagi, kui hirmus on olla rikas sugulane.
Midagi pole teha. See käib tänapäeva elu juurde. Kindlasti on ka riiklikud vajadused tunduvalt suuremad meie võimalustest. Sama heategevuses.
Lugesin paari aasta eest, et Eesti firmad spondeerivad sporti aastas 250 miljoniga. Praegu on see summa tublisti suurem, aga vajadused veel suuremad.
2004. aastal pidi veidi alla veerandi peredest hakkama saama elatusmiinimumist väiksema rahaga. Mis sa neile lohutuseks ütled?
See peab olema pime, kes ei näe, kui palju on meie ühiskond rikkamaks muutunud. Kui ma olin 25aastane, ma ei osanud arvata, et tekiks võimalus endal Žigulid omada.
Kui tuli kroon ja kõigile jagati kätte 150 krooni – ma seisin ka sabas –, oli selline tunne, et miljon krooni oleks tohutu rikkus! Nüüd on nii, et müüd oma Lasnamäe korteri maha, lähed ema juurde elama ja oledki miljonär!
Praegu käib mõni ringi ja räägib, et elu on vilets, aga ise sõidab ringi uue liisitud Mazdaga ja elab euroremonditud korteris. 10–15 aastat tagasi võis arvata, et sellistes tingimustes elab mingi kuningliku perekonna liige!
Aga elu maal? Palju seal rikkaid on?
Möödunud aastal jõudsid paremad põllumajandusettevõtted juba paarikümnemiljonilistesse kasumitesse.
Vaeste osa on ikka liiga suur.
Kui samasuguse tempoga kappab edasi palgatase, kui kappab edasi riigi tulude pool, suureneb ka hästi elavate inimeste osakaal kiiresti. 15 aasta pärast on meil olukord selline, et tänases mõistes muinasjutuline elu on enamiku pärisosa.
Ka Ameerikas on rikkad ja vaesed. Ja Rootsis on rikkad ja
vaesed. Vaesed –
s u h t e l i s e l t vaesed – ei kao kuskile.
Aga mul on tunne, et meil on praegu käimas selline etapp, kus rikkuse ja
vaesuse mõiste hakkab muutuma.
Meie näeme veel selle aja ära, kui keskmine palk Eestis on 25 000 krooni. Jäävad ka vaesed, aga selle vahega, et nemad saavad veidi alla kümne tuhande. Vaesus on suhteline. Tegelikult jõuavad ka nemad varsti lahedasti soojale maale puhkama sõita.
Kunagi oli ju diskussioon ajakirjanduses, et miks paljud pered ei saa kunagi oma lastele banaani lubada.
Millal sul see aeg tuleb, kui sul tekib aega raamatuid lugeda ja isiklikke asu ajada?
Raamatu lugemine on samuti pingutus. Kui võtad jälle "Kolm musketäri" kätte ja loed seda 45. korda, see on üks asi. Aga kui võtad kätte Umberto Eco või Dostojevski – see on ju vaimne pingutus – ja püüad enda jaoks midagi selgeks mõelda. Oleneb sellest, kuhu sa oma lati asetad.
Kas mesiniku meelerahu ei ole rohkem väärt kui ärimehe lõputud mured, kui sada rauda on korraga tules?
Kui kõik võtaksid sellise hoiaku, et nuusutame lillelõhna ja vaatame, kuidas liblikad lendavad, siis ei tuleks midagi välja. Keegi peab ikka kraane ja ventiile keerama, kui teised basseini ujuma lähevad. Kõik ei saa korraga vedelda basseini ääres.
Aga rikaste inimeste magus elu tasub ikka kadestamist?
Kus on see magus elu? Kelle juurde ma minema pean, et seda näha? Ma küll ei tea, kus niisugune asi eksisteerib. Võibolla Kroonika seksikate peol?! Ööpäevas on 24 tundi. Kui sa teed päevas 12 tundi intensiivselt tööd, siis kust sa võtad lisatunnid selleks magusaks eluks? Aega ju osta ei saa.
Rantjeed? Need on ju ka olemas!
Paari üksikut ma tean, kes on Eestist ära kolinud. Aga ehk rabavad nad lihtsalt mujal, ei tea.
