Mis asi on kohvik-klubi?  Nõukogude ajal korraldati taolistes asutustes jäätisekokteili taga kohtumisi “huvitavate inimestega”. Nüüd asendab jäätisekokteili piimakokteil (25), mis palaval päeval maitseb vägagi turgutavalt. Huvitavad inimesed moodustavad aga niikuinii igapäevase klientuuri. Uue “Moskva” õnnestunuim osa on esimese korruse kujundus, see on hip ja trendy, stiililiselt segu endiselt populaarsest minimalismisugemetega neopop kohvikuinterjöörist ja gayklubi miljööst (autor Gert Nahkur). Meeldejääva  disainiga on valged lauanõud. Teise korruse kujundus rõhutab aga vaid ruumi laudalikku kõledust, kujutades endast vaese mehe “Boccat”. Hinnaskaala järgi aga rikka mehe “Nokut”.

Ükski märk ei juhata tualettideni. Aina enam tugevneb mus veendumus, et kauni paraadtrepiga funkinterjööri hävitamine ning teise korruse kohvikuruumi amputeerimine 1990. aastate algul on kõigile järgnevatele kohvikuomanikele needuse peale pannud.

“Moskva” menüü ei paista venelikkusega silma – kuigi seda asutuse nimest ju eeldaks. Vaid 7kroonine Moskva sai on pagarlik mälestus möödunud epohhist. Toidukaart on eklektiline ja praktiline ning kesklinna kohtadele mitteomaselt isegi odavapoolne. Hommikusöögiks pakutakse näiteks putrusid (20) ja härjasilmi (5), väga maitsvad muide. Õhtusöögi kohta seda täiesti öelda ei saa.

Eelroaks tellitud kuumsuitsuforelli salat (50) on paras suutäis. Õrnalt maitsestatud forellilõigud kartulisalatiga, väga eestilik kombinatsioon. Lonksud mahlast Austraalia valget veini (Jacob’s Creek S-Chardonnay, pokaal 35) sobivad forelliga suurepäraselt. Suppidest proovisin mereahvena-citronella suppi (40). Parajalt õline ja kalarikas roog, kuhu on küll maitseained pea unustatud lisada. Kummalisel kombel toodi aga supp ja praad korraga lauda! “Mõlemad olid soojad, sellepärast tõin,” põhjendas ettekandja. Praadide hinnad varieeruvad 60 kroonist 160 kroonini, valisin kokkuhoidlikule Clintonile mõeldes 80kroonise seafilee sigari (sic!) köögiviljagratiinil. Natuke liiga kõvaks küpsenud “sigarit” täiendasid soustiga üle kallatud praekartulid. Selle võrdlemisi lihtsa toiduga sobis hästi Tšiili Terra Andina, jõuline ja tavaline punane majavein (35), laialt levinud mitmes Tallinna restoranis. Kuid pettumuseks kujunes ürdi tagliatelle parmesaani juustuga (60), mis kokkuvõttes meenutas – ka maitselt – makaronikuhja tomatipasta kuhja all, tuues keelele mälestused vesisest nõukogude köögist. Ürdinüansi varjutab täielikult tomat.

Desserdivalik on kohviku kohta lubamatult väike. Puudub jäätis, puuduvad maasikad vahukoorega. Sel õhtul (30. juuni) oli otsas kohvikoor. Iseenesest head ja kallist apelsini-toorjuustu kooki (35) serveeriti supitaldrikul. Veiniklaasid olid tolmused. Nalja kah: menüüst lugesin, et ühe toidu komponendiks on “basiilika”. Kas poleks õigem variant “basiilik”? Basiilika on Niguliste.

Teini-ettekandjad on naeratavad ja püüdlikud. Kohe näha, et õpivad alles.