03.07.2002, 00:00
Rikka mehe “Noku”
Järjekordse reinkarnatsiooni läbiteinud ja uuesti Suure Naabri pealinna
nimega ristitud kohvik Vabaduse väljakul on kiiresti kujunenud Tallinna
klubi-ja kultuuriinimeste värskeimaks stammlokaaliks. Peale õhtusööki siin ei
usu ma aga selle põhjusena müüte peakokkadest, kes ühest kohast teise tööle
minnes nn oma klientuuri kaasa veavad. Usun pigem, et uus kohvik-klubi “Moskva”
võlgneb oma populaarsuse lihtsalt sellisele banaalsele faktorile nagu
asetsemine linnaruumiliselt ülisoodsas traditsioonilises kokkusaamiskohas pluss
ebamääraselt heroilise varjundiga pretensioonikas ajalugu, mis läheb tagasi
kodanlise Wabariigi helgetesse 30. aastatesse.
Mis asi on
kohvik-klubi? Nõukogude ajal korraldati taolistes asutustes
jäätisekokteili taga kohtumisi “huvitavate inimestega”. Nüüd asendab
jäätisekokteili piimakokteil (25), mis palaval päeval maitseb vägagi
turgutavalt. Huvitavad inimesed moodustavad aga niikuinii igapäevase
klientuuri. Uue “Moskva” õnnestunuim osa on esimese korruse kujundus, see on
hip ja trendy, stiililiselt segu endiselt populaarsest minimalismisugemetega
neopop kohvikuinterjöörist ja gayklubi miljööst (autor Gert Nahkur).
Meeldejääva disainiga on valged lauanõud. Teise korruse kujundus rõhutab
aga vaid ruumi laudalikku kõledust, kujutades endast vaese mehe “Boccat”.
Hinnaskaala järgi aga rikka mehe “Nokut”.
Ükski märk ei juhata tualettideni.
Aina enam tugevneb mus veendumus, et kauni paraadtrepiga funkinterjööri
hävitamine ning teise korruse kohvikuruumi amputeerimine 1990. aastate algul on
kõigile järgnevatele kohvikuomanikele needuse peale
pannud.
“Moskva” menüü ei paista
venelikkusega silma – kuigi seda asutuse nimest ju eeldaks. Vaid 7kroonine
Moskva sai on pagarlik mälestus möödunud epohhist. Toidukaart on eklektiline ja
praktiline ning kesklinna kohtadele mitteomaselt isegi odavapoolne.
Hommikusöögiks pakutakse näiteks putrusid (20) ja härjasilmi (5), väga maitsvad
muide. Õhtusöögi kohta seda täiesti öelda ei saa.
Eelroaks tellitud
kuumsuitsuforelli salat (50) on paras suutäis. Õrnalt maitsestatud
forellilõigud kartulisalatiga, väga eestilik kombinatsioon. Lonksud mahlast
Austraalia valget veini (Jacob’s Creek S-Chardonnay, pokaal 35) sobivad
forelliga suurepäraselt. Suppidest proovisin mereahvena-citronella suppi (40).
Parajalt õline ja kalarikas roog, kuhu on küll maitseained pea unustatud
lisada. Kummalisel kombel toodi aga supp ja praad korraga lauda! “Mõlemad olid
soojad, sellepärast tõin,” põhjendas ettekandja. Praadide hinnad varieeruvad 60
kroonist 160 kroonini, valisin kokkuhoidlikule Clintonile mõeldes 80kroonise
seafilee sigari (sic!) köögiviljagratiinil. Natuke liiga kõvaks küpsenud
“sigarit” täiendasid soustiga üle kallatud praekartulid. Selle võrdlemisi
lihtsa toiduga sobis hästi Tšiili Terra Andina, jõuline ja tavaline punane
majavein (35), laialt levinud mitmes Tallinna restoranis. Kuid pettumuseks
kujunes ürdi tagliatelle parmesaani juustuga (60), mis kokkuvõttes meenutas –
ka maitselt – makaronikuhja tomatipasta kuhja all, tuues keelele mälestused
vesisest nõukogude köögist. Ürdinüansi varjutab täielikult tomat.
Desserdivalik on kohviku kohta lubamatult väike. Puudub jäätis, puuduvad
maasikad vahukoorega. Sel õhtul (30. juuni) oli otsas kohvikoor. Iseenesest
head ja kallist apelsini-toorjuustu kooki (35) serveeriti supitaldrikul.
Veiniklaasid olid tolmused. Nalja kah: menüüst lugesin, et ühe toidu
komponendiks on “basiilika”. Kas poleks õigem variant “basiilik”? Basiilika on
Niguliste.
Teini-ettekandjad on naeratavad ja püüdlikud. Kohe näha, et
õpivad alles.