Politsei kuulutas taksojuhi tagaotsitavaks ning Toomas Kangro pilt – kogukas kere, suured vanamoodsad prillid, allapoole hoidvate tippudega vuntsid – levis üle Eesti.

Uudist nähes haaras advokaat Nigul Saar kohe telefonitoru ja võttis kõne ühte Nõmme neljakordsesse eramajja aadressil Vabaduse puiesteel. Selles majas peab autoremonditöökoda ja elab koos perega väikeettevõtja Toomas Voog.

„Sa juba kuulsid?“ küsis advokaat Nigul. Toomas Voog ei saanud küsimusest aru. Millest ta pidi kuulma?

„Toomas Kangro on kadunud!“ teatas advokaat.

See uudis ei jätnud Toomas Voogi külmaks. Voogide jaoks oli Kangro ebaõigluse kehastus; vaenlane, kes viimased kaks aastat oli nende elu hävitanud. Seega olid Voogil taksojuhi kadumise parast kahetised tunded - ei suurt kahjutunnet ega rõõmu. Pigem oli see kehv uudis, sest Voogil oli Kangroga kohtus üks kana kitkuda ja see tähendas sel juhul asjade venimist.

Pool aastat hiljem, 2010. aasta märtsis sai Toomas Voog oma vanalt kamraadilt ja sõjaväekaaslaselt Andres Rebaselt teada, et taksojuht Kangro on „arvatavasti tapetud.“ Varem kuus korda kriminaalkorras karistatud Rebane teadis seda seepärast, et tal on „keegi tuttav“ sellega seotud. Rohkem Voog ei küsinud ja Rebane ka ei rääkinud.

Kaks kuud hiljem, 25. mail sai Rebase info kinnitust. Ühes Viljandimaa talus toimunud läbiotsimise käigus võttis politsei teenistuskoer kuuseheki lõpus lõhna üles ning meetri sügavuselt kivide alt leiti ligi kümme kuud kadunud taksojuhi Toomas Kangro vägivallatunnustega surnukeha.

Sellest, esmapilgul justkui tavalisest taksojuhi röövimisloost hakkas hargnema üks õige mõttetu mõrvamüsteerium, mille taga, nagu selgus, seisis endalegi ootamatult Toomas Voog ise.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist