Nädalapäevad tagasi suri üks eesti silmapaistvamaid graafikuid Avo Keerend. Ent vähesed teavad, et Keerend oli Teise maailmasõja ajal rindekunstnik. Seda ei mainitud isegi Eesti Kunstnike Liidu järelehüüdes.

Punkrid ateljeeks

22aastane Avo Keerend õppis Eerik Haameri käe all maalimist, kui ta kutsuti saksa sõjaväkke. Et andekat õpilast mitte kaotada, korraldas Haamer nii, et Keerend sai rindekunstnikuks. Veel samal, 1943. aastal sõitis Keerend Berliini õppima ja peagi sai temast SS Kriegsberichterabteilung’i sõjakirjasaatja.

Keerend oli rindekunstnik sõna otseses tähenduses. “Punkrites elu käiski ainult. Kui lahing oli olnud, komandeeriti meid sinna. Fotograaf ja kunstnik. Vahel tõmmati tuli peale, olen kaevikutes lömitanud tule all küll,” meenutas ta hiljem.

Keerendi tuntuim, 1944. aastal ajakirja Pildileht kaanel ilmunud joonistus “Eesti leegionär” valmis Narvas pärast pommitamist. See kujutab nukra näoga sõdurit varemete taustal ja on tolle aja mõjuvamaid teoseid eesti kunstis üldse. Vaid mõni kuu hiljem ootasid autorit ees katsumused, millesarnaseid vähesed on läbi elanud.

Must koer

6. oktoobri õhtul 1944 läksid Roomassaare sadamas ühes teistega laevale viis eesti sõjakirjasaatjat, Avo Keerend sealhulgas.

Vaatamata Vene lennukite rünnakule jõudsid eestlased kenasti Ventspilsi. Seal paigutati Keerend ja tema relvavennad Danzigisse suunduvale laevale RO-24, millel oli ligi 5000 haavatut ja põgenikku. Kesköö paiku kõlas hirmus plahvatus – RO-24 oli saanud torpeedotabamuse ja uppus kiiresti.

“Ma ei karanud kohe vette. Mõtlesin, ootan, ehk tulevad mõned laevad ja päästavad ära. Varsti aga hakkasid asjad ja autod libisema. Ma kargasin siis ka vette, sain ühe kasti kätte. Tilkusin ja vaatasin laeva poole. Ümber käib äge möll ja kilu-kolu kõik täis vee peal. Kaptenisillale tehti suur tuli, kogu laeva siluett oli näha. Inimesed vehklesid ja vahtisid alla, mõned ronisid masti mööda üles, et pääseda.”

Tegelikult pääses viiest tuhandest vaid kuussada, Keerend nende seas.

“Ühel parvel olime kahekesi, üks vlassovlane ja mina. Laeva põhjaminekust oli kulunud juba mitu tundi. Mõtlesin siis, et kus kohta ma pean oma haua tegema. Istun parve peal, vaatan ringi, kuu tuleb välja. Järsku märkan, et parve kõrval ujub üks must asi. Vaatan – pisike karvane koer. Tõstsin siis teise ka parve peale ja hetk hiljem hakkas silmapiiril helendama tuli. Laev! Kõige totram selle juures oli, et ma võtsin koera kaenlasse. Hommikul aga, kui Liibavis maale saime, polnud koera kuskil ega keegi teda näinud.”

Seina äärde

Edasi viis Keerendi tee Saksamaale, kus ta määrati sõjakirjasaatjaks Eesti diviisi juurde. Kui natsid mai algul 1945 kapituleerusid, paiknes diviis õnnetuseks Sileesias. Paljud sealt lääne suunas teele asunud eestlased langesid tšehhi punaste partisanide kätte, ajaloos tuntakse seda kui Tšehhi põrgut. Sellesse põrgusse sattus ka Keerend, kes peagi kinni nabiti.

“Mind seati koos filmimees Romuald Dagisega juba seina äärde, vaatasin, kuuliaugud olid seinas. Õiendasime, et me pole sakslased, vaid eestlased. Seda arvestati ja mindi küsima, kas anda pauk ära või mitte. Varsti tuldi koos ühe tähtsama mehega tagasi, kes ütles, et kõndige edasi. Eesti Diviis oli SS-i väeosa, nendega käituti eriti jõhkralt. Algul korjati välja mundrite, hiljem käele tätoveeritud veregrupi järgi.”

Mahalaskmisest napilt pääsenud Keerend jätkas teekonda läände. Ent katsumused polnud kaugeltki lõppenud.

Keldris hukkamist ootamas

Just seesama veregrupimärk viis Keerendi taas surma palge ette. Kolmanda pagemispäeva hommikul nabisid tšehhid ta jälle kinni ja viisid ühte mõisaõue. Seal kästi kohe särk maha ajada ja käed üles tõsta. Nii nagu nad veregrupimärki nägid, tõmmati Keerend vangide rivist välja ja viidi keldrisse.

“Kui pimedas silmad seletama hakkasid, nägin, kuidas parajasti peksti üht SS-meest. See pool elas, pool karjus. Ruumi tagaosas oli aga laibakuhi, nii umbes kakskümmend laipa. Mõne aja pärast tulid olukorraga tutvuma kaks vene ohvitseri. Korraga kargas seina äärest püsti üks vang, kes seletas, et ta on eestlane, mitte sakslane. Hüppasin siis püsti minagi. Üks venelane, kes teadis Eestit, ütles tšehhidele: “Need on Nõukogude kodanikud ja nende üle mõistab kohut Nõukogude võim.” Nii ühed okupandid päästsidki mind teiste käest.”

Vimm tšehhide vastu jäi Keerendile aga alatiseks. Ikka ja jälle meenutas ta, kuidas nood talle püssipäraga ribidesse virutasid.

Põrgust paradiisi

Eestisse tagasi jõudis Keerend Ungari ja Rumeenia kaudu 1946. aastal. Alul õnnestus tal oma minevikku varjata, ta võeti isegi Tallinna kunstiinstituuti vastu. Veel usuti tema lugu kunstiõpingutest Berliinis. Peagi aga hakati Keerendi järel nuhkima ja ta lahkus Tallinnast, jätkates õpinguid Tartus. 1949. aastal aga tuli sealtki jalga lasta. Välja tulid Keerendi rindejoonistused ning see tähendas koolitee lõppu. Talle öeldi otse: “Noh, ei teiesugustele fašistidele hakata kohti andma. Meil siin nõukogude noored tahavad edasi õppida.”

Ent kunstnikuks Avo Keerend sai. Silmapaistvaks kunstnikuks, kuigi temasugustele polnud nõukogude paradiisis paika ette nähtud.