Rinnad on meie relv – meie automaat ja pomm

Kolm aastat tegutsenud naisliikumine Femen, kuulsad paljastatud ülakehaga protestivad piigad, on tänase seisuga rahvusvaheliselt üks tuntumaid Ukraina märke.

“Homme on aktsioon. Olge valmis,” teatab Femeni liider Anna Hutsol, kui temaga Kiievi lennujaamast ühendust võtan. Hääl torus on mingil põhjusel poolsosin. Ta ei ütle ei aega ega kohta, kus aktsioon aset leiab. “Hiljem teatan.“ Tund hiljem hingabki ta vaikselt kõrva: “10.30. Ukraina maja, Euroopa väljak.“ Kaks tundi hiljem laekub lühike SMS – “Aktsioon. 8.“ Mida see tähendab? Et üritus toimub kell 8? Varahommikul valitseb Ukraina maja ees tõepoolest närviline õhkkond. Kümnete kaupa miilitsaid ning hindava pilguga olukorda jälgivaid palitutes mehi. Siin peaks toimuma Tšernobõlile pühendatud konverents, kus külalisteks Euroopa komisjoni president, ÜRO peasekretär ning rida teisigi tähtsaid poliitilisi nägusid. Ning loomulikult Ukraina president Viktor Janukovitš. Sel põhjusel avalikud üritused linnas keelatigi. Konverentsil, kui lihtsalt selgitada, hirmutab Ukraina poolt muud maailma 25 aastat tagasi plahvatanud Tšernobõli tuumajaama räbala seisukorra kirjeldamisega ning rahvusvahelised otsustajad peaksid teatama, kas ja kui suure rahasumma nad seisu parandamiseks annavad. Jah, Tšernobõl, muidugi Tšernobõl on see, mispuhul Femeni tüdrukud seekord rinnad paljastavad. Kuid kogu selle miilitsaarmee ja piirdeaedade vahel on raske näha kohta, kus aktsioon võiks toimuda. Paar minutit enne kaheksat märkan Hutsolit. Tuleb sõu või ei tule? Siin ei tule. “No te ju näete, kui palju on miilitsaid, kui palju erariietes asjamehi. Tõenäoliselt on kusagil katustel ka snaiprid. Meid joostaks hoobilt maha, enne kui tüdrukud jõuavad riided seljast võtta ja plakatid lahti rullida. Minge nende kuttide järel,” ütleb ta väga vaikselt ning osutab silmadega kolmele kaameramehele, kes longivad väljakult sootuks eemale. Meediainimesed kogunevad kuulsal Vabaduse väljakul, vabadussamba jalamil. Kell on 8.10. Tosin fotograafi ja kaamerameest. Ka kümmekond miilitsat on kohal. Ootavad tüdrukuid ja käsku. Õhus on imelikku pinget. Ei tea, kas ajakirjanikke Ukrainas pekstakse? Näen kaugel eemal Annat, kes räägib telefoniga, aga tema tüdrukuid, kes kaamerate ees rinnad peaks paljastama, pole kusagil. Selles olukorras astub mulle ligi lamedaninaline mustanahaline. “Kust sa pärit oled?” küsib ta. Ah, mida? Ja just siis ilmuvad platsile tüdrukud. Mõned sihvakad, teised jässakamad. Kokku kaheksa. Nad rebivad käigupealt maha üleriided (mille nende kaaslased-taustajõud kokku korjavad, orgunn töötab suurepäraselt), rullivad lahti plakatid, mõned tõmbavad ette hingamismaskid, mida kasutatakse mürgise keskkonnaga töökohtadel. Etendus on alanud – “Janukovitš on hullem kui radiatsioon!”, “Poliitiline Tšernobõl!”, “Demokraatia vähkkasvaja”, karjuvad tüdrukud üle väljaku, sama sõnumiga plagud käes. Press hoiab objektiivid nibudel. Miilits peab mõõdukat distantsi ega sekku veel. Mängivad nad kaasa?

Loe Femeni aktsioonist, liikumise taustast ja muudest tegemistest