Jäik ja karmisõnaline Ristlaan oli üks Eesti kurikuulsamaid kompartei tegelasi, keda manati rohkemgi kui Karl Vainot ennast. Eriti vihkasid teda vaimuinimesed ja nende viha pole lahtunud tänaseni. See viha on nii suur, et Ristlaant püütakse vaat et ajaloostki kustutada. Nii ei leia me teda ei Eesti Entsüklopeedia põhiköitest ega ka lisaköitest "Eesti elulood". Ometi, kui Ristlaan langetanuks aastakümneid tagasi teise otsuse, oleks laupäeval mulda sängitatud ehk hoopis lugupeetud suurärimeest.

Liider juba koolis
Rein Ristlaan oli põline nõmmekas, kes oma lapsepõlve veetis Hämariku tänaval. Tema isa oli maamõõtja, "kõhn, kuivetunud, väga asjalik ja napisõnaline mees", meenutab Ristlaane klassivend, endine Eesti suursaadik Jaapanis Mark Sinisoo. Ristlaane ema aga oli Tallinna paremaid juuksureid, kelle juurde igaüks ei pääsenudki.

Sinisoo mäletab Ristlaant 1941. ­aastast, kui nad õppisid koos Rahumäel 27. seitsme­klassilise kooli teises klassis. Nende klassi­juhataja oli Ernst Rungi, kelle ­tolleaegsed mälestused ta vend Kanadas välja ­andis. "Kui meid võimlemises üles rivistati, oli Rein kõige lühem. Aga ta oli energiline poiss ja hea pallimängija. Ta oli meist aasta noorem, kuna läks kooli seitsmeselt, kuigi tollal mindi tavaliselt kaheksaselt," räägib Sinisoo.

Sügisel 1947 jätkasid Sinisoo ja Ristlaan oma kooliteed Tallinna 10. keskkooli, endise Nõmme gümnaasiumi kaheksandas klassis. Neist eespool õppisid toona näiteks Lennart Meri ja Endel Lippmaa. Need olid jubedaimad aastad kooli ajaloos. Õppealajuhatajaks määratud ja ka bioloogiat andnud A.Varganova luges oma esmaülesandeks "kodanlike natsionalistide" väljarookimise õpetajate hulgast. Nii sai kooli endine direktor Alfred Teaste 25+5, arreteerimise eest põgenes Eestist kaugele Murmanskisse eesti keele õpetaja Aili Parijõgi, kirjanik Jüri ­Parijõgi tütar. Trellide taha pisteti Sinisoo sõnul isegi kooli komsomolisekretär Boris ­Merilain, kuna temalt leiti keelatud raamat - Daniel Palgi "Stalin".

"Rein oli iga asja juures ninamees või organisaator. Tal oli omadus olla selle kamba liider, kus ta parajasti oli. Tal oli hea oskus näha inimeste iseloomu läbi," meenutab Sinisoo. Ja lisab, et Rein oli kamraad, kes oli valmis teise eest ka oma pea pakule panema. Kord nii juhtuski. Klassivend Hugo Reimann oli mingi pahandusega hakkama saanud. Et tema paturegister oli juba pikk, ähvardas Hugot koolist väljaheitmine. "Rein ütles, et võtan süü oma peale, mind ei viska keegi välja." Nii tehtigi ja Reimann jäi kooli edasi.

Sinisoo sõnul ähvardas siiski ükskord Ristlaant, Ferdinand Tollit ja teda koolist kõrvaldamine. "Kool avastas järsku, et need kolm õpilast olid hakkama saanud lubamatuga - nad käisid tööl." Tolli käis valvuriks, Ristlaan hoidis maamõõtja latti ja Sinisoo oli Lagedil raadiosaatja valvetehnik. Poistele anti ultimaatum: kas lahkuvad töölt või koolist. Nii tuli taskuraha teenimine pooleli jätta.

Ristlaane pea kohale kogunesid ähvardavad pilved veel teinegi kord - keegi kaebas, et ta kannab sinimustvalget sõrmust. Sinisoo kinnitusel Ristlaan tõepoolest kandiski. Ja komsomoli ta ka ei astunud. "Kooli viimases klassis oli kaks mittekomsomoli, Rein ja mina," ütleb Sinisoo.

Nagu Sinisoo mäletab, oli Ristlaan hea õpilane. Kõik ained olid viied, vaid keemia, mida Rein ei seedinud, oli kolm. Ometi läks Ristlaan keskkooli lõpetamise järel aastal 1951 Tallinna Polütehnilisse Instituuti just keemiat õppima. "Meie keemiaõpetaja Evi Propst ütles, et ta oli minestuse äärel, kui kuulis, et Rein läks ülikooli keemiat õppima," muigab Sinisoo.

Mees kahe näoga
Juba ülikooli ajal läks Ristlaan tööle keemiatehasesse Pioneer. Temast sai väga kiiresti direktori asetäitja varustuse ja turustuse alal. "Tal oli väga palju loomulikku andi sel alal," ütleb Sinisoo. Keemik Ristlaant jääb aga meenutama ennekõike raamat, ­Friedrich Tepporiga 1961. aastal kahasse tehtud "Keemia meie kodudes". Populaarsest teosest ilmus kolm aastat hiljem veel teinegi trükk. 1960. aastal komparteisse astunud Ristlaan ise oli sel ajal ehitusmaterjalitehase Männiku direktor.

Kuid juba 1963. aastast alates hakkas Ristlaan tegema parteikarjääri, olles kõigepealt Tallinna linna täitevkomitee aseesimees ja aastast 1967 linnakomitee sekretär. 1975 asus ta tööle EKP keskkomiteesse, kaubanduse ja teeninduse osakonna juhatajaks.

Murdepunkt Ristlaane elus saabus 1980. aastal, kui kõrgemal pool võeti arutusele tema personaalküsimus. Sinisoo andmetel tuli Ristlaanel valida kahe ahvatleva koha vahel. Kas saada Tallinna Kaubamaja direktoriks või asuda keskkomitee ideoloogiasekretäri ametisse. Ristlaan otsustas rohkem võimu pakkuva parteilise karjääri kasuks.

Alles sel kõrgel kohal lõi temas tõeliselt välja karjääripoliitik. Ta oli mees kahe näoga. Sõpradele oli Ristlaan "üldiselt heatujuline inimene, kellega koos olla oli meeldiv", nagu iseloomustab teda Sinisoo. Tööl aga kärkis ja karistas, külvates loomeinimeste hulgas hirmu ja viha. Aga mitte alati - kui mõni skandaal võis tema positsiooni ohustada, mätsis Ristlaan loo vaikselt kinni.

1984. aastal võttis Tallinnas toll vahele Kunstnike Liidu juhatuse sekretäri Heinz Valgu, kes saabus tagasi Rootsi-reisilt. Temalt konfiskeeriti 20 väliseesti raamatut, mis kõik tunnistati nõukogudevastaseks. Kuigi Valk ei olnud kompartei liige, kuulus tema ametikoht nomenklatuuri. Juhtunust teatati Moskvasse partei keskkomiteesse. Valk meenutab: "Moskvas arutati ja otsustati, et selle eest tuleb vangi panna. Sellest informeeriti Ristlaant, kes pidi asja edasi ajama. Ristlaan ehmatas ära, ta haistis ohtu iseendale - tema ju vastutas - ning suskas asja kalevi alla. Ta ütles siis mulle nelja silma all: "Vaata, Heinz, mis juhtus. Sind taheti vangi panna, aga ma sain selle asja vaikselt ära korraldada."" Muidugi andis Ristlaan käsu, et Valk ei sõida enam elu lõpuni välismaale.

Kõikvõimsaks peetud Ristlaan ei tundnud ennast isegi oma kabinetis julgelt. Ta kahtlustas, et tedagi võidakse pealt kuulata. Ehk ta isegi teadis seda. Igatahes kord, kui Sinisoo klassivennale keskkomiteesse külla läks, võttis Ristlaan kapist kaks transistorraadiot ja pani need valjusti mängima, ise aga rääkis tasasel häälel.

Ristlaane mihklipäev saabus jaanuaris 1988, mil ta kohalt maha võeti. "Terava rahulolematuse intelligentsi hulgas oli esile kutsunud EKP KK ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane tööstiil. K. Vaino märkis oma ettekandes pleenumile: "Halb on seegi, et teinekord püüab ta keerukaid küsimusi endiselt lahendada käskudega. On esinenud subjektiivseid hinnanguid." Tulemuseks oli, et R. Ristlaan vabastati ja ideoloogiasekretäriks valiti Indrek Toome," kirjutab endine ENSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul oma memuaarides "Meie aeg". See on ka ainus lõik teoses, kus Saul Ristlaant mainib. Ja nende Vaino sõnadega pööras ta ühtlasi oma endisele kaasvõitlejale selja.

Kuigi ega parteinomenklatuuriga ei armastanud Ristlaan vist eriti lävida. Vainot näiteks ei kannatanud ta üldse ja ütles seda ka Sinisoole. Tema sõbrad olid nn Ristlaane saunaklubi mehed, nagu akadeemikud Arno Köörna ja Boris Tamm jt.

Võimu kaotus ja avaliku põlu alla langemine ei jätnud Ristlaanele mõju avaldamata. 1992. aasta suvel kohtas Valk Ristlaant juhuslikult Toompeal vene kiriku juures ja viisaka inimesena teretas teda kui ikkagi tuttavat ja endast vanemat. "Ristlaan jäi seisma, vaatas mulle kurvalt sügavalt silma, võttis kahe käega minu käest kinni ja ütles: "Sina, Heinz, oled üks väheseid, kes mulle veel tere ütleb!""

Pärast ideoloogiasekretäri kohalt mahavõtmist töötas Ristlaan veel paar aastat Usuasjade Nõukogu volinikuna ning seejärel kadus avalikkuse silme alt. Ta ei andnud kunagi intervjuusid ega kirjutanud ka ise midagi. Klassivend Sinisoo peab seda ainuõigeks otsuseks. "Rein oli neist oma võimu kaotanutest kõige targem, kuna vaikis. Arvan, et ta viis hauda kaasa tohutult saladusi. Kui mõnel meie kultuuritegelasel oli sidemeid julgeolekuga, siis tema kui väljasõidukomisjoni esimees seda kindlasti teadis või vähemalt aimas. Ent ta mõtles, et kui ta kõigest kõrvale hoiab, on see ka talle kasulik, arvan nii."