Risto Joost seikleb eri ajastutes
Risto Joost jagab end laulmise ja dirigenditöö vahel. Näiteks gregooriuse laul ja osalemine “Vox Clamantises”, vastandiks nüüdismuusika esitamine Voces Musicales Ensemble’iga. Kuidas nii erinevad asjad kokku sobivad? Ühelt kaldal on gregooriuse laulu puhtus ja ülevus, vastaskaldal aga nüüdismuusika keeruline helidepadrik. Ent Risto orienteerub neis eri maailmades kerge vaevaga, suundudes sujuvalt ühest ajastust teise.
“Iga kogemus on väärt, et seda vastu võtta. Varasemal muusikal on tugev ürgne moment. Näiteks Arvo Pärt on palju inspiratsiooni ammutanud gregooriuse laulust, Steve Reich Aafrika ürgsest rütmikultuurist ja ka Notre-Dame´i koolkonna varapolüfooniast. Aga mida edasi, seda kunstlikumaks muusika üldjoontes on muutunud.”
Need eri maailmad ristuvad ka muul, praktilisemal kombel: “Vox Clamantise” muusikute osalusel esitati eelmistel Eesti Muusika Päevadel noorte heliloojate uudisloomingut pisut vaimulikumas võtmes, “Voces Musicalesega” on aga ette kantud ka muusikat varasematest ajastutest. Nii, kuidas kontserdikorraldajate tahe määrab. Ehk siis tellimus, see ka muusikas eksisteeriv tegevust käivitav impulss. Ilma kontserdikorraldajate praktilise tahteavalduseta ei sünniks heliteoseid ega esineks muusikakollektiivid. Nii et kontserdikorraldus on nagu väike jumal siin muusika kuningriigis, mis algatab või keelab.
Seosed vanamuusika ja nüüdismuusika vahel on siiski olemas, kuigi mitte alati nii ilmselt äratuntavad. “Tähtis on, et kuulaja (eelkõige muidugi interpreet) tajub muusika olemust. Tunneb: see on hetk elust või loodusest. Puhas teooria ei maksa midagi, kuigi võib olla hea ajutrenn. Aga see pole see, mida mina muusikast otsin.” Risto meelest väljendas sellist ürgset jõudu näiteks Tatjana Kozlova uudisteos “made of hot glass”, mille esiettekannet ta juhatas viimasel NYYD-festivalil. Kuuma klaasi voolamine kujuteldaval lõuendil, võib siia tuua võrdluseks. Muusikaliselt sama kujundlik kui “voolavad kellad” Dali maalidel. Kui muusikal on funktsioon midagi illustreerida, siis võiks see olla kujundlikult mõjuv ja tõepärane. “Näiteks nii, et tuuleiil kõlaks tõepoolest muusikas nagu tuuleiil, mitte aga ei oleks väljendatud ilusa meloodiajupikesega,” arvab Risto.
Risto ansamblite kammerkoor “Voces Musicales” ja selle baasil loodud instrumentaalansambli “Voces Musicales Ensemble”’i liikmeteks on noored, alles õppivad muusikud. “Meil peab sageli alustama nullist. Küsimus on lihtsalt tehnilises baasis. Näiteks Viinis kõik kohe toimis, sest baasteadmised, haridus on lai. Meil tuleb rohkem tegeleda lõppkokkuvõttes teisejärguliste asjadega. Sellepärast tihtipeale kvaliteet kannatab.”
“Hea muusika on lihtsalt muusika, sõltumata ajastust. Uus muusika pole minu jaoks eraldi huviobjekt. Hollandis oli detsembri algul Steve Reichi festival, kus Theatre of Voices koosseisus laulsin “Proverbi” ja ka Perotinuse ning Machaut’ teoseid. Sel aastal plaadistame “Voces Musicalese” ja “Vox Clamantisega” Bruckneri motette.” Oma seni suurimaks elamuseks dirigendina aga peab Risto osalemist Esa-Pekka Saloneni meistriklassis 2003. aasta augustis, kus ta juhatas T?aikovski IV sümfooniat. Praeguseks on kaks “Voces Musicales Ensemble”’iga lindistatud teost jõudnud ka plaadile “Eesti heliloojad IV”.
Nii et Risto tegevusplaan on tihe. Risto õppis vahetusüliõpilasena ühe aasta Viini Kaunite Kunstide ja Muusika Ülikoolis. Lähemas tulevikus tahab ta ennast veel välismaale täiendama minna, nii dirigendina kui ka lauljana. “Kuna olen ansambliga “Theatre of Voices” ka edaspidi seotud, on see ka piisav motivatsioon minna mujale ennast harima.”
Aga eestlased kui laulurahvas? Lauljate haridust siinmail just ei kiideta. Ka Risto on oma hinnangutes karm: “Kõige parem on kasutada nii “värskeid” hääli, kui võimalik. Küsimus on hääle orgaanilisuses ja selle kasutamise ideoloogias, viimast aga kohtab siinmail harva. Noor laulja on veel paindlik, vastuvõtlik, mõtlemiselt puhas. (näit. ETV tütarlaste koor on kõike seda). Eesti väike turg propageerib teisejärgulist kasvajalikku mõtlemist, mis suunab „toored“ lauljad otse lavale, raha teenima. Seetõttu saab ka solistiks väga väike protsent. Lauljaks ei saa nelja aastaga. Lauljaks õpitakse Kesk-Euroopas reeglina kaheksa kuni kümme aastat”.
Aga ka naljategemine pole Risto jaoks võõras: meenub hetk, kus ta Vanalinna muusikamajas toimunud peol koos Riivo Kallasmaaga neljal käel ja kahel väreleval häälel Koit Toome Eurovisiooni-esinemist parodeerib. Nii suur närv oli sees, et see väärib järeleahvimist.
