Kui ordenist ilmajäämise lugu on selge, siis Teinoneni autasustamist katab saladuse loor. Fakt on see, et ta sai oma auraha 2001. aastal vabariigi 83. sünnipäeval president Lennart Meri otsusel.

Aga kes tegi Merile ettepaneku soomlase autasustamiseks? Ja milles seisnesid tema teened, mis väärisid riiklikku tunnustamist?

Neile küsimustele peaks olema lihtne vastuseid leida. Tuleks vaid lugeda Teinoneni autasustamise taotlust.

Paraku keeldus Kadriorg seda paberit Ekspressile näitamast. Kantselei direktori Rainer Saksa arvates sisaldas taotlus isikuandmeid, mille avalikustamine kahjustaks oluliselt soomlase eraelu puutumatust.

Dokumenti varjates rikkus Kadriorg teadlikult seadust. Esiteks ei kirjutata autasustamise ettepanekusse midagi intiimset. Teiseks käsib teenetemärkide seadus hoida taotlusi avalikkuse eest varjul viis aastat, mitte kauem.

Alles andmekaitse inspektsiooni sekkumine sundis Kadriorgu seadust täitma ja Ekspressile dokumendist koopiat andma.

2000. aastal vormistatud taotlusest selgub, et Teinoneni autasustamist toetasid nii välisminister Toomas Hendrik Ilves kui presidendi kantselei direktor Urmas Reinsalu.

Mõlema mehe allkirjadele leidub lihtne seletus. Teinonen oli tol hetkel veel Soome kodanik ning välisminister Ilves pidi tema kui välismaalase autasustamise heaks kiitma.

Reinsalu tööülesannete hulka kuulus kõigi kantseleisse saabunud ordenitaotluste viseerimine ja edastamine teenetemärkide komiteele. Teinoneni esimeste natsiüritusteni jäi veel mitu aastat, mehe maine oli hea. Tema kandidatuur pälvis kõik vajalikud kooskõlastused.

Seega täitsid nii Ilves kui Reinsalu allkirju andes oma ametnikukohust.

Kes aga ikkagi soovitas esimesena Teinoneni autasustada? Kes iganes selle mõtte välja käis, pidi esitama oma soovi koos põhjendusega Kadri­orule kirjalikult.

Seda algdokumenti ei ole enam olemas. Teinoneni autasustamise esimene ettepanek hävitati presidendi kantselei poolt 19. jaanuaril 2009.

Miks nii?

“Kantselei riiulid ei ole ju kummist,” vastab Toomas Sildam, presidendi avalike suhete nõunik.

Kui palju ruumi Kadriorg ühe paberi hävitamisega kokku hoidis?

Sildami vastustest selgub, et tol päeval ei hävitatud mitte ainult Teinoneni autasustamise taotlust. Koos sellega purustati kokku neli toimikut teenetemärkidega seotud kirjavahetust aastatest 1995–2001.

See oli aeg, kui Meri juurutas ordenite traditsiooni. Enne seda jagas Eesti riik autasusid viimati 1940. aastal. Siis said Valgetähe rinda näiteks Juhan Partsi vanaonud, kolonel Karl ja riigikohtu esimees Kaarel Parts.

Me muidugi teame, keda president Meri autasustas. Teenetemärkide kavaleride nimekirjad leiab kas või internetist ja vanadest ajalehtedest. Aga autasustamise asjaolud? Tundub tõenäoline, et paberite hävitamise tõttu ei jää need saladuseks mitte ainult Teinoneni puhul.

Presidendi kantseleis täna kehtiv kord ei pea teenetemärkide annetamise kohta käivaid dokumente arhiiviväärtuslikeks. Nende säilitustähtaeg piirdub viie aastaga. Kui keegi kätt ette ei pane, siis võib need tulevikus rahulikult hävitada ja rahvas ei saagi teada, kuidas Ilvese presidentuuri ajal ordeneid jagati.