Need on üldlevinud pildid vihmametsast, mis paljudele seda sõna kuuldes mõttesse tulevad. Olen üks õnnelikke, kes veetis nädala Amazonase vihmametsa sügavustes. Indiaani giididega. Kanuudega. Palmiokstest onnis ning lihtsalt võrkkiiges keset metsa.

Manaus

Meie retkele eelneval päeval saabume Manausesse, linna Brasiilias, mis asub Amazonast moodustava kahe jõe, Rio Negro ja Rio Solimoesi liitumiskohal. Möödunud sajandi alguses Brasiilia finantskeskuse ja maailma kautšukipealinnana tuntud linn on tänapäeval pea 2 miljoni inimese kodu keset vihmametsa. Manause kunagisest rikkusest annab tunnistust fakt, et linna ooperimaja loožide põrandapuit on giidi jutustuse järgi toodud kohale siitsamast Lätimaalt ja ümbritsevaid tänavaid kattis kunagi kummikiht, et hilinejad oma vankrirataste kolinaga ooperi algust ei segaks.

Järgmisel varahommikul stardime juba viis tundi kestvale teekonnale vihmametsa sügavustesse. Seda alguses mikrobussi ja seejärel kahe erineva paadiga. Ületame Amazonase jõe kohas, kus kaks jõge ja sõna otseses mõttes eri värvi veemassi – soistelt aladelt pärit orgaanilisi osasid täis tumepruun ja Andide mägedest pärit heledam liivakarva beež – kohtuvad ja ühte sulavad. Kätt vette pannes on isegi temperatuuride erinevus tuntav.

Vihmamets

Esimesed tunnid pärast Manausest lahkumist mööduvad kurvalt – kõikjal ­laiuvad suured põllud, mõned üksikud kuivanud puud ja nukrad metsatukad. Kuulen hiljem, et iga sekundiga (!) hävivat pea aaker vihmametsa – seda tänu ahnetele rahvusvahelistele puidufirmadele, kes kopikate eest kohalikelt puitu kokku ostavad.

Vihmametsa suurimad looduslikud vaenlased on siiski esmapilgul süütud termiidid ja väädid. Neist viimased sõna otseses mõttes kägistavad puud ära, termiidid viivad aga töö lõpuni, süües suured puud seest õõnsaks.

Meie teekond kulgeb kaugemale metsasügavustesse, kuhu ei ulatu ­nüüdisaegne tsivilisatsioon, puidufirmad, teed ega elektriliinid. Kihutame mööda väikest looklevat jõge paadiga ülesvoolu ja peatume vaid hetkeks, et kaasa elada roosadele delfiinidele, kes meid mängeldes ­uudistavad. Lisaks delfiinidele võib Amazonasest leida kõikvõimalikke kalu, näiteks piruruaca’sid, kes kasvavad 2–3 meetri pikkuseks.

Liigiküllus valitseb jõe kõrval metsas – ühelt hektarilt võib leida 750 liiki puid ja 1500 eri taime. Saan esimest korda aru, et mets ei olegi lihtsalt roheline – siinsel metsal on sõnulseletamatu hulk eri varjundeid ja iga taim ning puu lisab sellesse rohelisse sümfooniasse oma tooni. Kusjuures mets muutub iga minutiga – meeletud vihmapilved kerkivad ei-tea-kust, aga pilvede tagant paistab juba vikerkaar ja sinine taevas ning mõne hetkega saab mõnusalt jahedast hommikust lõõskav troopiline päev. Niiskus ja kuumus tekitavad sellise lämbuse, et hingatagi on raske. See-eest päikeseloojangud on oma värvimängu poolest fantastilised – õhtul täidavad taevast uskumatud mosaiigid helesinistest, tumeoranžidest, lilladest ja kuldkollastest toonidest…

Rocky ja džungli seadused

Laagripaigas tervitab meid Rocky, meie giid järgmiseks nädalaks. Aastaid Amazonase metsades elanud mees, kellele meeldib magada väljas kuuvalge taeva all, võrkkiiges, loomade ja lindude keskel. Tema lahutamatu kaaslane on suur läikiv matšeete, milleta vihmametsa läbimine oleks lausa võimatu – taimed on siin vohavad ning teed kasvavad mõne paevaga vääte tais.

Oma esimeses loengus paljudest palub Rocky meil ära unustada KÕIK, mida oleme vihmametsa ja tema asukate kohta siiani kuulnud või telekast näinud – inimesi kugistavad anakondad, verejanulised alligaatorid, parves ründavad piraajad ja muu sellise. Ehk Rocky sõnul: “Kui tahad Amazonasest rõõmu tunda, siis lülita kõik need hirmud välja ja usu mind.” Ja me kuulame, usume ning imestame, sest vihmametsas kehtib vaid üks seadus – suurem sööb väiksemat, kuid kõik kaitsevad end. Kui oled piisavalt väike amps, siis rünnatakse sind, kui aga liiga suur ja ohtlik, siis põgenetakse. Nii võib anakonda või alligaator tõesti väikesele lapsele kallale tulla, kuid täiskasvanud inimene on liiga suur ja ohtliku välimusega.

Siiski – kui juhtud mõnda looma kas või kogemata puudutama, järgneb kallaletung. Looma enda või tema laste kaitseks. Kuigi alligaatorid pistvat ka oma lapsed nahka, kui nood õigel ajal pesast jalga ei lase...

Järgmised päevad tõestavad “džungliseadusi” ilmekalt. Alligaatorid põgenevad meie eest kabuhirmus ja ujudes ei tüki ükski piraaja ligi. Esimene kord pea ees Amazonase sogasesse vette hüpates on sellegipoolest väga kõhe tunne.

Joel

Järgmiseks teeme tutvust pisikese, aga hästi ulaka ahviga. Joel, “the cheeky monkey”, nagu Rocky teda kutsub.

Ahve elab Amazonases mitmeid liike, kuid lihtsustades jagunevad nad kaheks – ühed, kes kasutavad puult puule hüppamiseks saba, ja teised, kes hüppavad ainult jalgade abil. Joel kuulub neist esimeste hulka.

Esimesel hetkel on turistile harjumatu ahvile pai teha. Nii hoiavad kõik meie pisikese rühma liikmed hoolikalt distantsi. Ahv õnneks suhtlemisbarjääre ei tunne ning tervitab alustuseks kõiki naiskülalisi nende seelikusabasid kergitades ja sinna alla piiludes. Isane ahv ilmselgelt. Pärast naiste karjete vaibumist satuvad huviorbiiti päikeseprillid. Rocky hoiatab meid juba ette – eelmisel nädalal olevat ühe sakslase asendamatud prillid leidnud oma uue kodu jõesügavustes. Ja seep, see igavesti maitsev valge tükk... Kõhuvalu ja seebisöömise omavahelistest seostest ei saa väike ahvike kuidagi aru.

Minu suurem tüli Joeliga leiab aset juba esimesel hommikul. Lõpetame hommikusöögi ning ma sean sammud palmiokstest onni poole, kui järsku tunnen, et keegi kisub mind käest – Joel on haaranud malaariatablettide karbi oma väikeste käppade vahele ning proovib kibekiirelt hammastega karpi avada. Haaran viimasel hetkel karbist ning seejärel peame maha mõningase kahevõitluse – ahv tirib kahe käpaga ühest karbi otsast enda poole, mina oma kahe käpaga teisest. Olen suurem ja tugevam. Joel solvub sellisest ennekuulmatust häbematusest hingepõhjani ning järgmiseks tunnen tema hammaste teravust oma käelabas…

Kogu ülejäänud päeva kestab meie vahel “külm sõda” – mina hoian ahvist eemale ning ahv on ilmselgelt solvunud sellise jultunud kallaletungi üle. Rocky toob aga tülisse selgust – nimelt peab ahviga alati kaupa tegema, ehk siis näpatud asja eest ükskõik mida muud vastu pakkuma. Pidavat alati töötama, olgu tegemist kas või kuivanud puulehega. Teiseks tuleb ahviga karm olla ehk siis kõva häälega ta peale käratada – maheda häälega pahandamine ei viivat kuhugi.

Pärast nende nõuannete jälgimist saavad meist üksteist respekteerivad sõbrad ning Joel veedab veel mitu õhtut meie palmiokstest onni verandal võrkkiiges.

Alligaatorid

Meie teisteks naabriteks Amazonases on kõikjal peesitavad alligaatorid. Päeval näeb neid jõe kallastel iga paarisaja meetri tagant, öösel on aga pilt päris hirmutav – läheme kanuuga sõitma ning taskulambi valguses helgib iga pisikese sopi ja käänaku tagant mõni erepunane silmapaar vastu. Maod ja alligaatorid, kommenteerib Rocky.

Öise retke eesmärk on kinni püüda aasta või kahe vanune alligator. Seda Rocky ka välkkiire liigutusega teeb ning ilmselgelt hirmušokis alligaatorilapsuke istub vagusi meil süles. Õpime jalle palju uut loomade elust siin müstilises kuningriigis – alligaatori saba on näiteks sama pikk kui tema keha, ning samas ülitähtis toidu püüdmiseks. Nimelt lööb alligaator saaki oma sabaga suu poole ning hammustab suuga külje pealt, mitte otse. Alligaatori rünnaku korral tulevat teda aga nina peale lüüa, kui sul muidugi enam selleks käsi küljes on.

Kõhu alt silitades jääb alligaator vaikselt magama nagu üks suur roheline kass.

Piraajad ja indiaanlased

Amazonase üks kurikuulsamaid elanikke on vaieldamatult piraaja, keda elab siinsetes jõgedes 22 eri liiki. Mustad piraaja liigid on valgetest mitu korda suuremad, agressiivsemad ja annavad juba korraliku suure ahvena mõõdu välja – näpust jääb hooletu kalamees küll ühe hetkega ilma.

Samas elab Amazonases ka üks liik kalu, kes peale taimede ja puuviljade ning pähklite muud ei söögi. Puuviljade? Täpselt nii, sest suurvee ajal tõuseb veetase siinses jões 12 meetrit ning suur osa metsast jääb sõna otseses mõttes vee alla. Mis siis viga kaladel puuvõrade vahel ringi ujuda ja maiustada.

Amazonase indiaanlaste saatus on kurb; sama kurb kui kõigi põlisrahvaste käekäik üle maailma – kolonisaatorid tõid siia uued haigused ja alkoholi, möödunud sajandi teise poole poliitika aga nägi ette vihmametsa “asustamist” ning süstemaatilist genotsiidi, mille käigus tuhanded indiaanlased leidsid oma otsa massihaudades. Kui sajandeid tagasi elas Amazonase vihmametsades kümmekond miljonit indiaanlast, siis tänapäeval on neid vähem kui 200 000. Sellest ajast on pärit ka mitmete hõimude vaenulikkus valgete inimeste suhtes – meist paari tunni paadisõidu kaugusel algab indiaani reservaat, kust Rocky palavalt soovitab eemale hoida, sest ilma loata sisenenud valge turist elusalt tihti tagasi ei tulevat.

Jõekallastel elavad pered on seevastu rõõmsameelsuse ja stressivaba elu musternäited. Elades väga lihtsates tingimustes ja teenides endale elatist kalapüügi ja puuviljakasvatusega, on nad õnnelikud – palju õnnelikumad kui nende suguvennad ja -õed, keda enne Manause nukrates äärelinnades kohtasime. Külastasime ühte jõukamat perekonda, kes võib endale isegi mootoriga kanuud lubada. Kogu pere kuusissetulek küünib 400 Eesti kroonini, kusjuures selle raha teenimiseks on lisaks emale ja isale ametis ka kõik pere kümme poega ja tütart...

Põhitoiduks on indiaanlastel maniokijuurikad, millest mürgine tsüaniid enne jahuksjahvatamist erilise viis päeva kestva protsessi abil eemaldatakse. Maniokijahu ja -tärklis on päris hea maitsega, kuid lõhn, mis pisikeses “veskis” valitses, kustutas küll igasuguse söögiisu.

Indiaanlased oskavad ära kasutada ka mitmesuguseid tervistavaid taimi, puukoori ja juurikaid, millistest saab abi enamiku tuntud haiguste vastu – Rocky näitab meile loodusliku sääsetõrjevahendina suitsetatavat puukoort, maohammustuse vastu aitavat puujuurt ja haavade parandamist soodustavat juurepiima. Proovime omal nahal ära loodusliku kõhuvalurohu, saladuslikust puukoorest keedetud tee, mis maitseb kui kibe lurr, aga töötab mõne tunniga.

Teeb kurvaks, et nii nagu Eesti rahvapärimus vaikselt hävib, on ka enamik Amazonase rahvatohtreid ja šamaane juba 70–80aastased ja nende teadmised kaovad ajapikku. Noored kolivad linnadesse, hõimud hävivad ja iga kord, kui indiaani šamaan sureb, on tunne, nagu oleks terve raamatukogu haruldasi köiteid just maha põlenud.

Amazonase ööd

Viimase öö veedame palmiokstest onnide asemel vihmametsas, lageda taeva all tava­lis­tes võrkkiikedes. See on elamus, mida soovitan tungivalt kõigile, kes tulevikus Ama­zonase matka planeerivad! Juba kümme minutit pärast tule kustutamist hakka­vad meie kaks giidi norskama, minul kulub aga esimesed poolteist tundi iga­sugu sa­hinate, krabinate, kriiskamiste ja teiste loo­­duse häälte pingsale kuulamisele. Üleval puulatvades huilgavad “howler ahvid”, all palmide vahel sahista­vad kõikvõimalikud elukad. Mõtisklen pingsalt, et kas maod suu­davad võrkkiike sisse ronida või mitte.

Meie giidide stoiline norskamine annab natuke kindlustunnet, kuni tekib vajadus “metsapeatuseks”. Kontrollinud taskulambiga punaste silmade puudumist lähiümbruskonna puuokstelt ja rohust, asun samm sammu haaval teele. Kohe jookseb “keegi” tugeva müdinaga põõsaste tagant kaugemale metsa. Veel mõned sammud ning otse eest vahivad mind rohu seest kaks suurt punast silma. Konn…. Lähemalt ma teda ei näe, sest ka elukas otsustab kiire lahkumise kasuks.

Tallinnast on Brasiiliasse kõige mugavam lennata Lufthansaga, iga päev otse läbi Frankfurdi. Lennupilet on kõige kallim osa reisist – tavalised edasi-tagasi hinnad turistiklassis on 14 000 kuni 16 000 krooni, äriklassis 34 000 krooni. Kohapealseteks lendudeks võiks soovitada kompaniid GOL (www.voegol.br). Brasiilia on suur ja lai – Riost lendab Manausesse umbes 4 tundi.

Brasiilia viisat saab taotleda Helsingist ja selleks tuleks varuda mitu nädalat aega. Samuti tuleks alustada vaktsineerimistega vähemalt poolteist kuud enne väljalendu. Vaktsineerida saab end Tallinnas Merimetsa haiglas ning ette tuleks registreeruda nädal kuni kaks. Vaktsiinidest on nõutav kollapalavik, aga halba ei teeks ka paar lisasüsti – näiteks difteeria ja teetanuse vastu.

Vihmametsa tuleks KINDLASTI kaasa võtta malaariatabletid (meie kasutasime malarone’t, mis tekitab vähim kõrvalnähtusid), kerge vihmajope (kui Brasiilias vihma sajab, siis kallab ikka täiega), päevituskreemi (üks 50 SPF ja teine 15–30 SPF), päikeseprillid, sääsetõrjevahendit (soovitav osta kohapealt, sest DEETi sisaldus võiks olla 50%). Kasuks tulevad üks korralik müts ja pikkade käistega matkarõivad ning tugevad jalanõud. Samas ei tohiks ära unustada ka ujumispükse ega lühikesi pükse, sest päeval on õhutemperatuur 35–40 kraadi.

Džunglimatkade ja elamiskohta­de bookimiseks on raudselt parim koht internet, sest Eesti reisibüroodel selles osas suuremad kogemused veel puuduvad. Ööbimiskohti ja džunglimatku leiab igale rahakotile – alates 500st kuni 2500 kroonini ööpäevas inimese kohta. Rocky ja Joel elavad Juma Lodge’is, mille leiate veebiaadressilt: www.jumahotel.com.

Ja peamine soovitus – ärge otsige liigseid mugavusi ja vältige suuri ööbimiskohti. Matka tellides kontrollige, kas tegemist on pikema retke või lihtsalt väikese džunglituuriga. Kindlasti selgitage välja ööbimiskoha asukoht ja plaanitava džunglimatka marsruut – muidu võite kergesti sattuda Manausest mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse “näidiskülla”, millel on eheda puutumatu vihmametsaga sama vähe pistmist kui Maarjamaa kassil Amazonase jaaguariga!