Olles selle ülestunnistusega käitunud vabariigi presidendi üleskutse vaimus – “tindid” andku teada, milline on nende isiklik seos artikli objektiga –, asun puhta südametunnistusega oma maailmavaatelisi lemmikuid kritiseerima. Asi on roheliste organisatsioonis.

Alates läinud aasta novembrist oleme harjunud sellega, et roheline pole rohelisele sõber, vend ega seltsimees, vaid ta on … no kindlasti mitte hunt, sest susi on karjaloom ja karjas teavad kõik täpselt, milline on see koht, mis kuulub ühele või teisele isendile. Rohelised on vajunud seevastu anarhiasse.

Neil puudub erakonna esimees. On kolm “eestkõnelejat”. Roheliste üks aktiivseid tegelasi Mikk Sarv arutles roheliste üldkogu eel eelmise aasta novembris linnuriigist näiteid leides umbes niimoodi: lagledel on kevaditi ja sügiseti mitme tuhande kilomeetri pikkused ränded, kus liigutakse kolmnurkses rivis ja eeslendajal on kõige raskem, mistõttu vahetutakse sel kohal pidevalt. Sarv leiab, et see võiks olla ka “roheliste kogukonna toimimise tarkvara”. Tarkvarasus seisneb selles, et “mitu eestkõnelejat veavad ühiselt erakonda poliitmaastikul tarkade otsuste poole”.

Inimene pole lind. Kui kasutada poliitmaastikul liikumise kujundit, siis pigem oleme talvisesse metsa sattunud suusatajad, kus eesmineja peab teistele raja ette tegema ning väsides vahetama koha mõne värskemaga tagantpoolt. Jõuavad liikujad laagrisse või – vabandust militaarsuse pärast, aga roheliste üks võib-olla eestkõneleja ja võib-olla juhatuse liige Dagmar Mattiisen on Kaitseliidu aktivist, nii et söandan olla siinkohal militaarne – kui saavutatakse kontakt vastasega ehk läheb tinaandmiseks, siis saab sellel pundil olla vaid üks pealik.

Mingeid triumviraate (kolm eestkõnelejat) ega duumviraate (Punaarmees komandör ja politruk) olukord ei salli.

Kui rohelised on aga kogukond, nii nagu seda soovivad ja näevad paljud mõjukad liikmed, siis see muudab asja. Eestkõnelejaid võib olla mitte kolm, vaid kas või kolmandik liikmeist. Kogukond on suunatud sissepoole; ta loob oma liikmetele füüsilise ja vaimse heaolutunde, ta ajab mingit omaenda asja. Mina valijana olen aga sunnitud hüüdma – kogukonda ei valita, seal osaletakse! Te ei saa Riigikogusse valida näiteks “ukraina kogukonda”. Ega?

See ei ole tähenärimine terminite üle. Roheliste sees käib võitlus erakondlaste ja kogukondlaste vahel, ning seepärast pole õige hakata Marek Strandbergile (erakondlaste liider) omistama diktaatori ambitsioone, kes on asunud oma siseopositsiooni (kogukondlasi) lubamatute võtetega maha suruma. Kehtestama “vaikivat ajastust” või kuidas need süüdistused kõlavadki.

See pole roheliste sees täheldatav demokraatia kriis, vaid erakonna kui organiosatsiooni sünniprotsess. Tõsi küll, see on paganama pikalt käinud, umbes 2006. aastast.

Rohelised alustasid liikumisena.

Liikumise hea omadus on see, et sinna mahub lahedasti ja sõbralikult väga erinevaid inimesi: geeniusi (tunnustatud ja tunnustamata), ekstsentrikuid, kloune, maniakke, kaunishingi, romantikuid, lüürikuid ja füüsikuid. Rohelistel on ülimalt huvitavaid sulelisi ja karvaseid kadestamisväärsel hulgal. Karikatuure joonistav riigikogulane Strandberg on veel suhteliselt “normaalne” tüüp.

Mind paelus üksvahe ümbermaailmapurjeka Lennuk kapten Mart Saarsoo, kes mingil ajal tahtis viia Antarktikasse Eesti ekspeditsiooni ning kellest kollane press kirjutas lõpuks seoses vaimsete ja alkoholiprobleemidega. Roheliste erakonna koduküljel tuhnides tema nime enam ei leia (mis ei pruugi veel midagi tähendada).

Küll aga leiab Andres Laidvee nime, kes on üks Eesti geiliikumise asutajaid. Lugege tema artiklit Delfis “Eesti mees kipub naabrimehe magamistuppa”, kus autor sedastab, et “enamus Eesti mehi tegelikult ei ole ilusad”, mistõttu ärgu heterod nina püsti ajagu.

Koloriitne arvamus, pole midagi öelda.

Ma ei naeruväärista rohelisi (sõbrad, kui te teaks, mis toimub mõnikord Eesti Kirjanike Liidu meililistis, siis te võtaks elu tema mitmekesisuses õige rahulikult!), uba on siin selles, et ­kogukondlaste nägemuses peaks liikmeskonna kirevus ja eripalgelisus leidma võimalikult täiusliku kajastuse roheliste erakonna poliitilises tegevuses. Ning kogu seda poodi peaks juhtima laiapõhjalise demokraatiaga.

Inimesed, kes on erakonna juhatuse koosolekuid kõrvalt jälginud, on seda võrrelnud Novgorodi veetšega. Ma ei saa veetše abil juhitavale parteile oma häält anda. Sest see ei ole partei. Küll aga võin ühineda sel moel juhitava kogukonnaga.