Roheline ringmäng
Eestis on umbes 6200 kauplust ja 2000 kioskit. Vähem kui kahe kuu pärast peavad need kõik osalema pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteemis. See hakkab toimima nagu Lääne-Euroopas - edendama kogu riigis säästlikku eluviisi ja keskkonnasõbralikkust.
Selline on idee. Aga suurem osa kavandatust on alles paberil. Kaupmehed peavad närvilisi koosolekuid. Keegi asjaosalistest ei tea täpselt, mis pärast aastavahetust juhtuma hakkab.
"Ettekujutus, et saame läbi segadusteta, on ülim optimism," ütleb uuenduste eest vastutav kõrge ametnik, keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek.
"Kahjuks on taas kord ministeeriumi kabinetivaikuses sündinud eelnõust saanud paberil ilusana näiv seadus," leiab Mart Relve, Eesti suurima müügikohtade arvuga jaekaubanduse keti R-Kiosk juhataja. Talle ei meeldi, et uute nõuete rakendamine on täielikult jäänud ettevõtjate kaela.
Uutmoodi pakendikogumine vajab tuhandete lepingute sõlmimist firmade vahel. Inimeste palkamist. Kauplustes tuleb jäätmete vastuvõtuks leida sobivad kohad. Kõik see nõuab raha ja mitte vähe. Keegi osalistest ei eita, et pakendite tagastussüsteemi käivitamine toob endaga kaasa üle-eestilise hinnatõusu. See ei tule küll eriti suur, ent see-eest kõikehõlmav ja vältimatu.
Eesti oli ainus Euroopa Liidu uutest riikidest, kes ei küsinud pakendidirektiivi täitmiseks üleminekuperioodi. Nüüd saabuvad uuendused meile täie hooga kohale.
Jooke tootvad firmad lobeerivad parlamendis, et lükata vähemalt muutuste ühe tähtsa osa - keeruka pudelite ja purkide pandiraha süsteemi - juurutamine aastavahetuselt edasi tuleva aasta 1. mai peale.
Enne ja nüüd
Peaaegu kõik kaupluses müüdavad asjad on millegi sisse pakitud. Uuendused jagavad need pakendid põhimõtteliselt kahte sorti:
a) klaas- ja plastpudelid või metallpurgid, mille sees loksub vesi, karastusjook, siider, õlu või lahjad kokteilid. Nende ostuhinnale lisandub tulevikus tagastamist soosiv pandisumma, mille suurus on veel lõplikult otsustamata. Räägitakse summadest kroon-poolteist pudeli kohta. Neid hakkab koguma loomisel olev organisatsioon nimega Eesti Pandipakend.
b) kõik muud pakendid, mis kaubaga kaasa tulevad: paber, papp, kile, metall, puit. Neid hakkavad koguma kauplused ise. Iga müügikoht peab võtma tagasi kõik pakendid, mida ta on müünud.
Kaubandusfirmal on sellest kohustusest pääsemiseks üks viis - osaleda mõnes loodavas taaskasutusorganisatsioonis, mis üle Eesti pakendeid kogub ja neid ümber töötleb. Siis ei pea ta ise kaupluses pakendeid vastu võtma.
Süsteem hakkab olema lihtsustatult selline. Ostad midagi, tood koju. Keerad paberi ümbert ära või rebid kilepakendi puruks.
Praegu viskad selle prügikasti ja viid õue konteinerisse. Äraviimise eest maksab kas majaomanik või korteriühistu.
Uue korra järgi on igaühel püha õigus võtta oma eilsete saiakeste paberkotike, minna teine päev sellega poodi ja küsida, kus neil on pakendi äraandmise koht.
Vestlusest mõnede Eesti kaubanduse asjatundjatega selgub, et paljud poepidajad on uue süsteemi peale tulivihased.
Nad ei ole huvitatud inimestest, kes saabuvad oma verivorstipaki katkise kilega 1. jaanuaril poe kassasse.
Tegelikkuses muidugi müüjad jäätmeid vastu võtma ei hakka. Kohe tuleks kaela tervisekaitseinspektsioon, rääkimata nina krimpsutavatest klientidest.
Isegi kaupluse sisse seda kogumiskasti ei pane. Ei saa ometi müügisaali kõrvale prügimäge tekitada! Otse poeseina kõrvale välja ka konteinerit ei tõsta. Mõni hull tuleb veel ja pistab selle põlema, siis lõõmab terve kaubamaja.
Tuleb siis võtta näiteks üks koht vähemaks parkimisplatsilt. Hea, kui see on poe oma. Aga mõnel on kõik ruumid renditud. Siis tuleb omanikelt see koht välja nuiata.
Konteinerite ümbrust peab puhastama. Neid peab laskma tühjendada. Poodi tuleb panna nähtavale kohale silt, mis suunab pakendite äratoojaid konteineri juurde.
See on üks kohutav peavalu, mis praegu valdab Eesti kõrgeid kaubandustegelasi.
Tegelikult loodavad nad, et inimesed oma pappkarpide ja lõhkiste kilekottidega poodi ikkagi ei tule. Miks rahvas seda üldse tegema peaks? Lihtsam on viia oma pakendijäätmed sinna, kuhu ennegi. Näiteks kodumaja taha prügikasti.
Aga sellest hoolimata peab kauplus konteineri üles panema, sest seadus ju nõuab - kui keegi toob oma tühja piimapaki poodi tagasi, siis peab ta saama selle tasuta ära anda.
Üks nüanss on veel. Müügipakendid tohib seaduse järgi viia tagasi ainult täpselt samasse müügikohta, kuskohast sa kauba ostsid. Ostsid Stockmannist, siis vii sinna ja mitte Citymarketisse.
Muidugi, keegi seda viimast tegelikkuses kontrollima ei hakka. Prügikonteinerite juurde turvameeste panek läheks kallimaks kui jäätmeid veidi rohkem vedada. Aga päris järelevalveta ei saa ka asja jätta – vastasel korral tõstetakse poe kõrvale kasti ka lehepudi või ehituspraht.
Pidid valmistuma
Süsteemi välja töötanud keskkonnaministeerium tõrjub väiteid, et riik surub kauplustele kiirkorras peale kulukat keskkonnasõbralikkust.
"Mind on hämmastanud, et Eesti ettevõtjad ei tea, kuidas mujal äri tehakse," ütleb ametnik Peeter Eek. "Nüüd teevad nad pakendi teemal näo, et pole midagi kuulnud, see on tundmatu, ennekuulmatu ja võimatu."
Tema sõnul on Eesti sisuliselt Euroopas viimane riik, kes sarnase pakendikogumise peale üle läheb - kus puudus vastav tootjate moodustatud pakendite kogumisorganisatsioon. Isegi Lätis ja Leedus on need olemas.
Ka Eestis on see tänaseks loodud: Eesti Taaskasutusorganisatsioon ehk ETO. Selle on akrediteerinud keskkonnaministeerium ja asutus tohib aasta algul tegutsema hakata.
ETO liikmed on suured toidutööstused ja kaubandusketid: näiteks Kesko, Procter & Gamble, Põltsamaa Felix, Tallinna Piimatööstus, Valio, Unilever, Liviko, Onistar ja mitmed muud.
Kokku annavad nad kümmekond protsenti kaubanduses tekkivaist jäätmetest. "Alla selle mahu on mõttetu millestki rääkida," hindab Eek.
Ometi on ministeeriumis veel kahe sarnase organisatsiooni paberid: MTÜ Eesti Pakendiringlus (asutajad AS Mediato, OÜ Prüsse, OÜ Finesting, OÜ Kalev Vesi ja Wasteway Assets OÜ) ning MTÜ Pakendite Taaskasutamine (liikmed AS Ronemar ja OÜ Arlesta).
Iga selline kasumit mitte taotlev organisatsioon peab tegutsema üleriigiliselt ja koguma pakendeid kõigi omavalitsuste alal. See tähendab tuhandeid sorteerimiskonteinereid ja nende tühjaksvedamist.
ETO direktor Ahto Hunt kinnitab, et neil on juba sõlmitud lepingud pakendijäätmete kogumiseks viie firmaga: Cleanaway Estonia, Ragn-Sells, Adelan Prügiveod, Vania ja Väätsa Prügila. Nende kasutuses on 2005. aasta lõpul üle Eesti 11 000 konteinerit.
"Me ei taha, et tooksite kogu oma pakendite massi ühes kilekotis poodi tagasi," ütleb Hunt. "See pole kõige mugavam. Pakendite kogumine peab olema tarbijale võimalikult lähedal, linnas majade juures. Ja kus on hajaasustus, eraldi kogumispunktides."
Ka ümbertöötlemiseks on neil lepingud olemas. Metall läheb Kuusankoskisse, papp ja paber Cleanaway Sekto kaudu Soome või Peterburi lähedale. Klaasi osas on leping Järvakandi vabrikuga. Kile ja plast, tekstiil ja madalama kvaliteediga papp lähevad Plastitehas OÜ valdusse.
Probleem on määrdunud plastist ketšupi- ja majoneesipudelid. ETO peab läbirääkimisi, et neid hakkaks põletama Kunda Nordic Tsement.
Hunt nõustub, et tootjatel ja kaubandusel oli aega pakendikogumise peale mõelda, kuid ta rõhutab, et selle aastani polnud Eestis õiguslikku alust luua ETO-sarnaseid organisatsioone, kellele tootjad ja müüjad saaksid oma taaskasutuskohustuse üle anda. "Nüüd on asjaga kiireks läinud."
Kuid midagi üle mõistuse käivat tema sõnul pakendikogumise süsteemis pole. Enamikus Euroopa riikides see toimib juba aastaid. Ainult Taanis ja Hollandis on pakendikogumise kohustus pandud omavalitsustele, mitte ettevõtetele.
Ainuüksi kogumise jooksvad kulud on aastas 30 miljonit krooni, rääkimata vajalikest investeeringutest.
Firmad, kes ETO või selle analoogidega ei liitu, peavad iseseisvalt pakendeid koguma. See puudutab kõiki, kes midagi müüvad.
"Kas näiteks Tallinna kesklinna kioskite juurde ikka sobib suuri sorteerimiskonteinereid paigaldada?" küsib R-Kioski juht Relve. Riigikogus arutati ka väikeste müügikohtade vabastamist pakendite tagasivõtukohustusest, kuid seda ei peetud põhjendatuks. Nüüd kaalub ka Relve ETOga ühinemise varianti.
Karussell pudelitega
Võrreldes muude pakenditega on endale rahalise pandi külge saavad pudelid veelgi kuumem teema. Nende kogumist ja ringlust korraldav Eesti Pandipakend on alles äriregistris registreerimisel, kuid novembri lõpuks peaksid paberid jõudma ka keskkonnaministeeriumisse heakskiitmiseks. Pandipakendi omanikud on neli liitu - õlletootjate, joogitootjate, kaupmeeste ja importijate oma.
Kuid miks süsteemiga 1. jaanuariks valmis ei jõuta? Eesti Pandipakendi asutamisrühma liige Raimond Made, kes ise töötab Coca-Cola palgal: "Liiga mahukas ettevõtmine. See pole võrredav ETOga. Kuna tühi joogipudel muutub väärtuseks või rahaks, sis peab peab iga üksiku pudeli kohta olema efektiivne arvestus ja logistika."
Ka pudeliringluse infrastruktuur pole Made sõnul võrreldav prügikastidega. Tallinna lähedale rajatakse pudelite käsitlemiseks eraldi tehas. Seal peab toimuma pudelite sorteerimine, pakkimine, loendus, triipkoodide lugemine, kaalumine. Seal töötavad vastavad liinid. 1,5-2 aasta jooksul tuleb investeerida 60 miljonit krooni. Potentsiaalselt liigub süsteemis pudeleid ja purke Eestis aastas 250 miljonit.
Üks huvitavamaid küsimusi on, kui suur tuleb pudelite pant. Seadus näitab kätte alampiirid, kuid konkreetsed määrad kinnitab keskkonnaministeerium. Seni on see veel tegemata.
Peeter Eek: "Levinuim taara on pooleliitrine õllepudel. Tootjate ettepanek selle pandiks on üks kroon 40 senti ja me ei näe sellele olulisi vastuväiteid."
Kõigi ühekorrapakendite nagu plastpudelite pandiks saab aga ilmselt täpselt üks kroon.
Kui kleepida pudeli külge oluliselt suurem rahasumma, siis see küll suurendab pudelite tagastamist, kuid tekib kaks miinusmomenti. Esiteks väheneb jookide müük, sest ostuhind on kallim. Teiseks tekib oht pettusteks - kusagilt toimetatakse Eestisse tühje pudeleid, pannakse valesildid külge ja sokutatakse süsteemi.
Veel väiksem pant vähendaks tagastust ja sunniks kulutama palju raha tarbijate teadlikkuse tõstmise kampaaniatele. Aga kampaaniad tulevad tegelikult nagunii.
"Alguseks on pakutud numbrid optimaalsed," leiab Eek.
Pandiga koormatud taara hakkab kandma vastavat logo, mida hetkel kujundatakse, ning pandisummat.
Suurematesse kaubanduskeskustesse ilmuvad tuleval aastal esimesed panditaara vastuvõtu automaadid. Üks kaasaegne masin maksab pool miljonit krooni. See on kogukas elektroonikat täis aparaat. Plastpudeli või metallpurgi surub see vastuvõtmisel kokku, et pakend transpordil vähem ruumi võtaks. Pudelid sorteeritakse triipkoodi järgi. Masin peab täpset arvestust, kui palju on taarat vastu võetud, ja saadab andmed süsteemi arvutivõrku.
Kange alkoholi pudeleid pandisüsteemi ei hõlmata.
Palju tõstab uus pakendisüsteem kauba jaehindu?
* Peeter Eek,keskkonnaministeerium: "Ühe müügiühiku kohta on mõju mõni sent. Hinnatõus on ühe protsendi suurusjärgus, odavamatel kaupadel suhteliselt rohkem, kallimatel vähem. See pole palju - näiteks jookide hinnas on ainuüksi reklaamikulu suurusjärk 20 protsenti, mille tarbija igal juhul kinni maksab. Aga siin on tegemist konkreetselt keskkonnakaitsega."
* Ahto Hunt, ETO: "Jään vastuse võlgu, aga et hinnad tõusevad, pole põhjust kahelda."
* Mart Relve, R-Kiosk: "Hinnad paneb jätkuvalt paika turg. Otseselt uue süsteemi rakendumisest tekkida võivaid kulutusi tarbijahinnale otsa keevitada ei saa. Kaubandusettevõtted peavad oma niigi vähese marginaali säilimise nimel pingeliselt töötama."
* Raimond Made, Coca-Cola: "Raske küsimus. Meil ei ole konkreetseid kalkulatsioone. Õige vastus on, et ei tea."
