Romaaniküsitlus
Voldemar Kolga psühholoogiaprofessor:
Romaanis on neli tegelast - insener, kolhoosnik, üksik naine kahe
lapsega
ja Viru kelner (prototüüp JM), kes moodustavad erinevad
eluteed ja
maailmad. Elu algab aastast 1980 ja kirjeldus lõpeb
milleeniumi
tähistamisega aastal 2000. Ideeks on näidata
konservatiivse olemusega
eestlase elu ja toimimist ajaloo
pööristuultes.
Heie Treier, kunstiteadlane:
Eesti kirjanikult ootan juba pikemat aega uudis-teleseepi, mis ei
peegeldaks
lihtsalt passiivselt juba olemasolevaid haisvaid inimsuhteid. Kus
ei öeldaks
lauseid a la "ma ei andesta sulle iial" jms. Selle asemel
võiks näidata harmoonilisi inimsuhted. Seal peaks olema
eri
vanusest, soost, rahvusest, rassist, taustast jne. tegelasi, kes ei
suruks
teisi alla, ja loomi ka. See peaks see andma pealekasvavale
põlvkonnale
julgustust, et kooli, kodu, meedia ja arvutimängude
vägivallale eksisteerib
alternatiive, harmooniline elu, kui inimesed
aktiivselt selle eest
seisavad. Teleseep peaks olema tehtud nii, et selle
alates seiskub
linnas liiklus seiskub ja kõik tormavad januselt
teleka ette. Kuidas seda
kõike saavutada, on kirjaniku asi.
Harry Liivrand, kunstieadlane
Ootan ammu ajaloolist romaani
putšipäevist augustis 1991, kus tegevus toimuks paralleelselt Tallinnas,
Moskvas ja Helsingis - näiteks. 1990. aastad peaksid üldse
inspireerima kirjutama a la Balzac stseene poliitilisest elust ja
kommete-etüüde. Ajaline distants üldistusteks on juba olemas. Ka
tervitaksin ajaloolist romaani meie vaikivast ajastust, mille
peategelasteks Päts, Tõnisson, Tammsaare, Wellner.
Kadri Mälk, ehtekunstnik
Küsimus pole teemas: kui vaid leiduks peaaegu ükskõik millisel teemal
piisavalt hästi kirjutatud tekst, siis avaldaks seda rõõmuga. Headest
originaalkäsikirjadest on alati põud. Muidugi võiks ju unistada suurest
"meie ajast" rääkivast tulevasest klassikast, aga lepiks vähemagagi.
.
Anne-Mari Alver, kirjastus Kentaur:
Kirjastus Kentaur ootab uut ja omanäolist kangelast lastekirjandusse.
Pilteri "Lohejas pilv": raamatu teema ei tundunud ehk esmapilgul mulle just kõige
kütkestavam, selleks saab raamat käsitlusviisi kaudu.
tänapäevaloo, mille selgrooks võiks olla näiteks lugu mingi fiktiivse eesti
rokibändi "tähelennust". Romaan võiks olla naljakas ja tempokas sisse-, kõrvalt- ja ülevaade 80ndate ja/või 90ndate Tallinnasse, ent piisava fantaasiaga. Kui ma loen Siim Nestori artikleid, tekib mul alati tunne,
et tema võiks sellist raamatut proovida kirjutada. Ja kui ta ei viitsi ise klahve
taguda, võiks ta vähemalt konsultant ja ideede generaator olla.
mõni kirjeldus või dialoog võiks ka arhitektuuri või linnaruumi vms
90-ndate aastate lõpus tundus mulle, et eesti proosas on liiga vähe
vahetut kaasaega. Praegu tundub, et selle asjaga on asi korras. Loeksin
hea meelega hoopis midagi eskapistlikku, näiteks eestlaste kui linnarahva
elust keskaja Vana-Liivimaal. Rohkem kui teema huvitab mind siiski
käsitluse tase, "esteetiline kvaliteet", nagu öeldi vanasti.
Vaadates kui palju kommentaare saavad kõik homoteemalised artiklid netiportaalides, siis gay-teemalise romaani kirjutaja saaks lihtsa meediatähelepanu osaliseks. Ajaks kui romaan sule- või arvutiklaviatuuri all valmib on teema parajasti ka poliitilisel areenil väga aktuaalseks muutunud.