Romaanis on neli  tegelast - insener, kolhoosnik, üksik naine kahe lapsega
ja Viru kelner (prototüüp JM), kes moodustavad erinevad eluteed ja
maailmad. Elu algab aastast 1980 ja kirjeldus lõpeb milleeniumi
tähistamisega aastal 2000. Ideeks on näidata konservatiivse olemusega
eestlase elu ja toimimist ajaloo pööristuultes.

Heie Treier, kunstiteadlane:

Eesti kirjanikult ootan juba pikemat aega uudis-teleseepi, mis ei peegeldaks
lihtsalt passiivselt juba olemasolevaid haisvaid inimsuhteid. Kus ei öeldaks
lauseid a la "ma ei andesta sulle iial" jms. Selle asemel võiks näidata harmoonilisi inimsuhted. Seal peaks olema
eri vanusest, soost, rahvusest, rassist, taustast jne. tegelasi, kes ei
suruks teisi alla, ja loomi ka. See peaks see andma pealekasvavale põlvkonnale
julgustust, et kooli, kodu, meedia ja arvutimängude vägivallale eksisteerib
alternatiive, harmooniline elu, kui inimesed aktiivselt selle eest
seisavad. Teleseep peaks olema tehtud nii, et selle alates seiskub
linnas liiklus seiskub ja kõik tormavad januselt teleka ette. Kuidas seda
kõike saavutada, on kirjaniku asi.

Harry Liivrand, kunstieadlane
Ootan ammu ajaloolist romaani putšipäevist augustis 1991, kus tegevus toimuks paralleelselt Tallinnas, Moskvas ja Helsingis - näiteks. 1990. aastad peaksid üldse inspireerima kirjutama a la Balzac stseene poliitilisest elust ja kommete-etüüde. Ajaline distants üldistusteks on juba olemas. Ka tervitaksin ajaloolist romaani meie vaikivast ajastust, mille  peategelasteks Päts, Tõnisson, Tammsaare, Wellner. 

     

Kadri Mälk, ehtekunstnik

Teema ei olegi nii määrav, kuivõrd viis, kuidas miski on kirjutatud.
Inimeseksjäämisest võiks lugeda, elu on selle meile ikka võrdlemisi keeruliseks teinud.
 
Kaido Ole, maalikunstnik
Nii nagu ma heas seltskonnas olen alati rõõmuga valmis arutlema kultuuri ja eelkõige kunsti mõtte üle, siis samamoodi loeksin rõõmuga kirjandust, mis aitaks mul omaendagi tegevust kõrvalt vaadata. Läbi aastate olen sattunud umbes kolme-nelja sellise raamatu peale, pooled neist pole küll olnud eesti autorite omad.
 
Tauno Vahter, kirjastus Tänapäev:
 
Küsimus pole teemas: kui vaid leiduks peaaegu ükskõik millisel teemal
piisavalt hästi kirjutatud tekst, siis avaldaks seda rõõmuga. Headest
originaalkäsikirjadest on alati põud. Muidugi võiks ju unistada suurest
"meie ajast" rääkivast tulevasest klassikast, aga lepiks vähemagagi.
 
Leo Lapin, arhitekt
Ma ootaksin nõuka-aja teemadel, 1960.-80. aastate intellektuaalide ja repressiivorganite suhetest. See aeg on siiani läbikirjutamata. Ka dokumentaalromaani vormis võiks selle kohta midagi ilmuda, näiteks Arvo Pärdi elust.
.


Anne-Mari Alver, kirjastus Kentaur:
Kirjastus Kentaur ootab uut ja omanäolist kangelast lastekirjandusse.
 
Raivo Kelomees, netikunstnik
 
Kaasaegne ja erutav kirjandus võiks kollaboreeruda uuriva ajakirjandusega, andes tulemuseks mõne ühiskonnaelu ja seltskonna kirurgilise lahangu, vormistades selle kanoonilise kirjandusteose vormi.
 
Jan Kaus, Kirjanike Liidu esimees
 
Teemast olulisem tundub, kuidas mingit teemat käsitletakse. Näiteks Lauri
Pilteri "Lohejas pilv": raamatu teema ei tundunud ehk esmapilgul mulle just kõige
kütkestavam, selleks saab raamat käsitlusviisi kaudu.
Siiski pakun mängu ja tõsiduse piiril välja ühe võimalik teema: iroonilise, aga leebe
tänapäevaloo, mille selgrooks võiks olla näiteks lugu mingi fiktiivse eesti
rokibändi "tähelennust". Romaan võiks olla naljakas ja tempokas sisse-, kõrvalt- ja ülevaade 80ndate ja/või 90ndate Tallinnasse, ent piisava fantaasiaga. Kui ma loen Siim Nestori artikleid, tekib mul alati tunne,
et tema võiks sellist raamatut proovida kirjutada. Ja kui ta ei viitsi ise klahve
taguda, võiks ta vähemalt konsultant ja ideede generaator olla.
 
 
Margit Mutso, arhitektide Liidi esimees
Mis teemal uudisromaani ootate eesti kirjanikult?
teema pole tähtis , peaasi, et hästi kirjutatud ja kirjutaja teemat valdab.
mõni kirjeldus või dialoog võiks ka arhitektuuri või linnaruumi vms
 
Udo Uibo, Loomingu peatoimetaja
90-ndate aastate lõpus tundus mulle, et eesti proosas on liiga vähe
vahetut kaasaega. Praegu tundub, et selle asjaga on asi korras. Loeksin
hea meelega hoopis midagi eskapistlikku, näiteks eestlaste kui linnarahva
elust keskaja Vana-Liivimaal. Rohkem kui teema huvitab mind siiski
käsitluse tase, "esteetiline kvaliteet", nagu öeldi vanasti.
 
 
Andri Ksenofontov, arhitekt
Hästi kirjutatud ja toimetatud kirjandusteost, meeldivat üllatust. Agara turundusjuhi käes saab täpsem vastus veel üheks ohjaks kirjaniku ja toimetaja pähe tõmmatud päitses. Pealegi, ühe teema kirjatükk on essee. Romaanis ei ole teema määrav, näiteks Tammsaare, Smuul ja Baturin kujutavad maaelu täiesti erinevalt. Teisalt, Salman Rushdie ei kirjuta üldse Eesti teemal, ent tema raamatud vastavad mu ootustele ja küsimustele paremini kui tellimusromaan tähtsal kohalikul teemal.
 
 
Mehis Heinsaar, kirjanik
See võiks olla rännuromaan, mille kirjutaksid kokku 6-7 inimest, et vältida kirjaniku individuaalsuse pitserit. Ratsionaalsus võiks olla Kaplinskilt, melanhoolne eksistentsialism Õnnepalult, grotesk Kivisildnikult, fantaasia minult endalt ja vahest ehk veel keegi. Ideaalne oleks kui teose liidaks terevikuks mingi päris neutraalne kombinaator, nt arvutiprogramm.
 
Sandra Jõgeva, kunstnik 
Imelistest ja absurdsetest karjäärivõimalustest, mida Eesti veel mõni aeg tagasi pakkus siia sattunud eksootilistele võõrastele. Aafrika nälgivast talupojast Ida-Euroopa väikeriigi pop-sensatsiooniks ja meediastaariks, keda ümbritsevad blondid gruupid... Aga ma tahaks, et romaan oleks kirjutatud minavormis ja autor oleks teinud piisavalt eeltööd, et tulemuseks olekski täiesti teistsuguse taustaga inimese vaatenurk siinsele ühiskonnale. Kohati sama ülbe ja küüniline nagu BBC dokk "Eesti teel Eurovisioonile".
Heikki Haldre, internetikaupluse Netikuller asutaja. 

Vaadates kui palju kommentaare saavad kõik homoteemalised artiklid netiportaalides, siis gay-teemalise romaani kirjutaja saaks lihtsa meediatähelepanu osaliseks. Ajaks kui romaan sule- või arvutiklaviatuuri all valmib on teema parajasti ka poliitilisel areenil väga aktuaalseks muutunud.