Romb: linnadžungli rütmi­lõvide sõnatu möire

Haruldasest ja harva esinevast eksootiliste rütmide ansamblist Romb kirjutab Mart Kalvet.

Romb on Eesti ärksama nišimuusika territooriumile märgitud pealtnäha korrapärase geomeetrilise objektina, igipüsivana nagu mägi ja samas igimuutuvana nagu meri. Äsja esitlesid etno-eesrindlased kontserdiga Kinomajas oma teist kauamängivat – instrumentaalalbumit “Ruumiline”.

1997. aastal praegusest mõnevõrra teistsuguse muusika, funk’liku groove-pop-jazz’iga alustanud Romb moodustus seltskonnast, kelle tegemisi sidus eksootiliste kaupade, muu hulgas muusikariistade äri Universaal­universum.

Toonasest algkoosseisust on järel tuumiktrio Peeter Salmela, Kill “Kill Baba” Kaare ja Arno Kalbus; ehkki kõik kolm on aktiivsed multiinstrumentalistid, võib Peetri signatuurpilliks pidada elektrikitarri, Arno mängib trummikomplekti ja Kill muid põnevaid löökriistu, nagu djembe, darbuka ja kõnelev trumm.

2008. aastal on koosseisus veel Siim Soop (kontrabass) ja Kristjan ­Jõemägi (löökriistad ja santoor). Albumile lisavad atmosfäärilist vürtsi külalised Nepali rahvamuusikalisest visiitkaardist, ansamblist Sur Sudha – Surendra Shestra tabla’l, Prem Rana ­Autari flöödil ja Tara Bir Tuladhar sitaril. Selles, et Eesti poolpõrandaaluste entusiastidega sattusid koos jämmima nii kauged korüfeed, pole aga midagi imestada, kui arvestada romblaste röögatut rännukihku.

Elukestev õpe

Peeter on aastaid õppinud sitarit, valdavalt Hindustani klassikalises muusikas kasutatavat õõnsakaelalist ning keerukate harmooniliste resonantsidega keelpilli. Sedasorti kultusinstrumendi käsitsemise salateadusi tuleb mõistagi omandada otse meistrilt ning seda Peeter Nepalis tegemas käibki. Tema õpetaja aga mängib sama pilli Nepali esindustrios Sur Sudha.

Festivali “Orient” ulatatud abikäsi võimaldas 2005. aastal tuua Eestisse kogu väärt grupeeringu, kes esinemiste kõrvalt leidis aega ka Rombiga koos salvestada. Tulemus sai lummav ning “Ruumilise” sitaripartiid ongi valdavalt Tara Bir Tuladhari mängitud. Sündmustest ette rutates võin aga kinnitada, et kontsertesituses kõlab õrn pill ka Peetri kätes vägagi veenvalt.

Kaugetes kantides meistermuusikute juures on oma oskusi arendamas-lihvimas käinud teisedki romb-mehed. Arno, kes rokk-komplekti ja muude trummide kõrvalt mängib ka nõudlikku meloodilist India löökpilli tabla’t, mida on õppimas käinud Indias, Nepalis ja Ameerikas, kirjeldab kogemuste edastamise traditsioonilist viisi, mis tähendab nädalate kaupa iga päev mitu tundi õpetajaga vahetult koos töötamist. Nii omandatakse mängutehnikad ja võtted, mida omal käel on vaat et võimatu avastada.

Dünaamiline Koondis

Nii seekordne kui eelmine helikonserv (“Tromboia”, 2002) kannavad plaadifirma MKDK märki. Mulle on jäänud mõneti hämaraks selle sõltumatu üllitaja ja bändide suhe, mistõttu palun romblastel kirjeldada enda ja MKDK läbikäimist. Selgub, et “plaadifirma” pole ansamblit millegagi toetanud – mõlemad väljaanded on toodetud ja tiražeeritud omal jõul (tõsi, viimane ka Kultuurkapitali abiga) ning nii levitamine kui promotöö on eelkõige bändi enda õlgadel.

“MKDK on meie jaoks rohkem sõpruskond kui plaadifirma,” nendib Kill mõtlikult. “MKDK bändid, meie nende hulgas, juhivad seda märki oma plaadil pruukides tähelepanu MKDK teiste liikmete olemasolule ja tegemistele. Mitte MKDK ei tegele bändide promomisega, vaid b& auml;ndid promovad ­MKDKd, kuna on lootust, et ­inimesele, kellele meeldib ühe MKDK bändi plaat, meeldivad ka muud.”

Seda, kas lühend MKDK tähendab Rombi jaoks “muusika ja kunsti dünaamilist koondist” või hoopis midagi muud (nagu ka seda, kas kandle ja ksülofoni kauge sugulane santoor, mille keeli Kristjan Jõemägi seni vaikides timmis, on keel- või hoopis löökpill), ma teada ei saagi, kuna ansamblil läheb kiireks. Rombil on aeg end soojaks mängima hakata.

Kuumad rütmid talvises ­Tallinnas

Tund aega hiljem on Kinomaja saal tungil täis orientalismisõpru, kontrakultuurieliiti, valvehipisid ja ärevat kätt popkuldi tuiksoonel hoidvaid hipster’eid – huvi on suur, kuna viimati esines Romb täispika kavaga enam kui poolteise aasta eest ning suuri avalikke esinemisi on neil üldse üliharva.

Tasa-tasakesi kulgeva ürgse India raga keerdkäikude helid Peetri sitarilt ja Arno tabla’lt koos rahu ja hardusega trügivad viimaks ka saali tagumistesse soppidesse, kus MKDK ladvik ümber rummitopsi jõriseb. Kontrastne ja üllatav on sama teema ­ootamatu edasiarendus reipaks tantsulooks, millele Kill Kaare hõigub kandval häälel peale hindikeelseid rütmisilpe-noodinimetusi. Sa-ni-da-ni-sa-ga-re-sa, Romb ei olegi enam põhimõtteline instrumentaalbänd!

Põhiliselt uue plaadi materjalist koosneva, ent minevikustki (“Taevasina”) läbi jalutava kontsertprogrammi viimane kolmandik kuulub ainult ja ainult rütmidele. Kõik viis meest trummeldavad riistu üle kogu maailma ning sellisele šamaaninupu-vajutusele ei saa enam tõrksaimgi tantsujalg vastu punnida – rahva käitumine hakkab meenutama grotireivi stseeni filmist “The Matrix Reloaded”. Oma osa on selles kindlasti üllatuslikel külastusesinejatel, teismelistel linnakultuuri-kutsikatel eksperimentaalsest tänavatantsu-trupist Green Flower, kes laiemale publikule püüdlikult ette näitavad, kuidas üks õige asfaldidžunglielanik kargama peaks.

Poolteisetunnise kontserdi lõpuks on eestlased köetud kuumemaks kui kerised ning aplaus ei taha kuidagi lõppeda. Higised ja väsinud etnomuusikud kaovad aga öhe, pillates küsimuse peale, millal ja kus neid taas näha-kuulda saab, et ei tea veel, aga hoitagu silma peal nende veebikodul.

Romb Internetis:

www.myspace.com/r0mb

.