Kolmekümnendatel aastatel oli Eestis kaks kõva karikaturisti. Tallinnas Vaba Maa juures joonistas pilapilte Gori, kodanikunimega Vello Agori, ning Tartus tegi sedasama Postimehe toimetuses Romulus Tiitus. Rakveres püssimeistri peres sündinud ja kahe Rooma kuninga (Romulus ja Titus) nime kandev Tiitus oli teadmisi omandanud mitmes koolis – Riigi Kunsttööstuskoolis, Pallases ja Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Seetõttu oli ta niihästi suurepärane joonistaja kui ka kirjamees.

Igavesti aktuaalne

Nii nagu Gori karikatuurid, naersid ka Tiituse omad välja elu väärnähtusi ja kitsaskohti. Paljud neist on aktuaalsed veel tänapäevalgi, sest erinevalt riigikorrast inimloomus ajas ei muutu. Näiteks pilapilt, kus vangivalvur loeb kõhukale vangile epistlit: "Ma kuulsin, et te olevat haritud inimene... Katsuge ennast tulevikus parandada – teist võib veel pangadirektor saada." "See ma just olingi!" kostab too vastu. Ei tea, miks küll, aga seda pilti vaadates meenus kohe Andres Bergmann.

Teine inimtüüp, kes andis palju ainest ja keda Tiitus meelsasti nahutas, oli poliitik. Karikatuur "Häälte ostmine" kujutab laua taga istumas poliitikameest ja taati, kelle selja taga seisab kogukas eit. Laual on viinapudel ja loomulikult ainult üks klaas, sest ega poliitikuhärral sobi koos taadiga viina võtta. Kui palju siis hääl maksis? "Eidele tuleb kaks liitrit, temal on palju kõvem hääl kui minul," tingib taat poliitikuga. Või teine Tiituse karikatuur, mil nimeks "Aumees". Poliitiku ilusasse korterisse, kus puhvetkapi kohal seinal ripub peremehe suur portree, on akna kaudu sisenenud murdvaras. Vargal on väga piinlik, sest ta on maali silmates aru saanud, et sattus poliitiku koju. "Vaat, kus pirukas – olen sattunud kellegi poliitikamehe korterisse! Need olevat kõik vargad. Kolleegi tagant ei võta ma küll midagi!"

Kuigi Gori ja Tiitus mõlemad olid andekad karikaturistid, oli Gori ikkagi number üks. Tiitus seevastu andis Gorile silmad ette följetonistina. Ehk kokkuvõttes kaks võrdväärset meest. Nagu karikatuurides, naeris Tiitus naljajuttudeski välja tõusikuid, eriti nende kultuuritust. Följeton "Ajakohane teatriarvustus" on üks tabavamaid. "Loožides ja parteris levis elav tänapäeva-hõng ja krabisesid kõige kallimate šokolaadikompvekkide paberid; kostüümid laitmatud, jumestuse stiil ehtsalt prantsuslik. Ainult rõdudel võis märgata lapitud pükse ja maitsetut sitsi. Laval etendati kellegi Hugo Raudsepa vastset teost "Krakovi vorst". Publiku eliitosa meelitas lavale rohkesti näitlejaid." Kas ei tule tuttav ette?

Juulis 1933 avaldas Tiitus följetoni "Ostupalavik", arvan, et ühe parima ostuhulluse kirjelduse üldse. Kui lihtne on inimeste seas paanikat külvata! Tiituse naljajutu kangelase äratas varahommikul korteri perenaine. "Noorhärra," kostis ärev hääl, "riietuge ruttu – kroon kukkus. Ostke nüüd veel mis vähegi jõuate, enne kui hinnad tõusevad. Mina juba lähen suhkrut ostma." Järgneb amokijooks poodidele, kust mõtlematult ostetakse kokku kõike, mis ette jääb. Loo lõpus on "ostukorvi" kirjeldus: "Seal oli katkine Singeri jalaga õmblusmasin, 4 naisterahva vihmavarju, tünn tõrva, 12 klaassilma, kummuti sahtel, tükk trümoo peeglit, hunnik telliskive, 3 lapsevankrit, kunstrinnad ja muud igasugust materjali." Just nagu Stockmanni "Hullud päevad"!

Vapside liikumise ajal 1933 alustas Tiitus üht oma vaimukamat följetonide ja karikatuuride sarja – ta lõi uue kangelase, Toslemi. Rahvuskirjanik Toslem ühendas endas kõike, mille üle sai ja tuli naerda: inimlikku rumalust, argust, ebausku, ahnust, kadedust, kättemaksuhimu. Kuigi Toslemi-lood pilkasid toonase Eesti olusid, on need nauditavad tänapäevalgi ja mõistetavad kaugemalgi kui Eestis. Eriti just Toslemi-lood piltides, mis kindlasti kuuluvad meie koomiksite paremikku.

Hitler ja teised

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel töötas Romulus Tiitus Tallinnas, joonistades karikatuure ajalehtedele Sirp ja Vasar ning Rahva Hääl. Nagu Gori, jäi ka Tiitus sakslaste tulles Eestisse. Mõlemad mehed arreteeriti peagi. Gori istus kinni mitu korda, pääsedes siiski välja: ta oli vabaduse eest sunnitud tegema kaastööd ajalehele Eesti Sõna. Tiitus aga pisteti 1941. aastal koonduslaagrisse, kust ta vabanes alles 1944.

Pärast sõda töötas Tiitus algul ajalehes Õhtuleht ja naljakirjas Pikker, hiljem tegutses vabakutselise kunstnikuna. Nagu teised, kirjutas temagi följetone ja joonistas karikatuure natsidest, üks tema peategelasi oli muidugi Hitler. Tähelepanuväärne on, et Tiituse Hitler ei kanna šabloonset vuntsidega koletise maski – tema Adolf on kord mures ja nõutu, kord pingsalt mõtlev, kord ehmunud, aga vahel ka muhe papi.

Oma karikatuurides tögas Tiitus tihti Lääne imperialiste nagu toona kombeks, kuid samas ei jätnud piitsutamata Nõukogude elu kitsaskohti. Pilapildil "Vastus kriitikale" kujutas Tiitus iseloomulikku stseeni nõukogudeaegselt ehituselt: töölised tõmbavad suitsu ja löövad aega surnuks. Seda vaatavad pealt ülemused ning üks ütleb teisele: "Küll luiskavad lehes, et meie ehitusobjektil kraana ja inimesed seisavad! Kraana seisab tõepoolest, aga inimesed hoopis istuvad."

Tiitus ei joonistanud üksnes karikatuure, ta illustreeris ka raamatuid, neist tuntuim on F. R. Kreutzwaldi "Reinuvader Rebane". Samuti kirjutas Tiitus ise raamatuid – lastele. Kolmekümnendatel ilmus tema sulest "Toslem lastele" ning kuuekümnendatel "Kuidas Klukk sangariks sai" ja "Üleannetu Maki". Oma sõbrast ja kolleegist Gorist aga avaldas Tiitus mahuka monograafia. Ja iseenesestmõistetavalt koostas ta oma loomingust ja elust mitu raamatut.

Romulus Tiituse eluring sai täis juulis 1982. Sõpradele jäi Tiitus meelde kui mees, kes alati heatahtlikult naeris. "Ta ei armastanud suurt, lärmakat seltskonda. Alatasa ta muheles millegi üle," kirjutas järelehüüdes kunstniku sõber Voldemar Kaljumäe.