Rong 283i

4177 kilomeetrit. 86 tundi. Temperatuuride vahe 40 kraadi Celsiust. Toomas Kümmel sõitis koos vene söekaevuritega maailma kõige kummalisemal rongiliinil polaarjoone tagant Musta mere äärde.

VORKUTA. Vorkuta, linn 67. paralleelil teisel pool polaarjoont. Inimesekõrgused kased, mis istutatud linna parki, on ka ainsad puud ümberkaudses täiesti lagedas maastikus. Ehkki Vorkuta asub Komi Vabariigis, ei kohta seal komisid. Mõned põdrakasvatajatest neenetsi vanamutid turul põdravillast jalatseid müümas on kogu põhja eksootika.
Vorkuta on eestlastele tuntud eelkõige stalinlike vangilaagrite ja küüditamise kaudu. Venemaa vajas sütt ning orjatööjõuga rajati pärast sõda kaevandused. Kus on aga süsi, sinna tuli ehitada raudtee, ikka orjade tööd rakendades. Kahlasime terve päeva koos teejuhist kohaliku telejaama operaatoriga ümber Vorkuta lumes, et leida mingeid jälgi kunagistest vangilaagritest.
Mõned meetrid viltu vajunud postide rida ja roostetanud okastraati oli kõik, mis neid õudseid aegu veel meenutas. Küll aga vilksatasid mööda suured ristid – poolakate, leedulaste, sakslaste poolt mälestuseks oma kaasmaalastele püstitatud. Ka surnuaedu meenutavad hõredad hauakünkad, igikeltsa ei saa külmaga matta.
Praegu on Vorkuta piirkonda jäänud veel vaid paar range režiimiga kriminaalkurjategijatele mõeldud laagrit. Vorkutasse vange vedada pidi olema kallis lõbu vaesele Venemaale. Nii on neid laagreid viimastel aastatel hulgaliselt likvideeritud.
Samas olid Vorkutas kõige tagasihoidlikumad ja viisakamad inimesed, keda Venemaal eales olen kohanud. Hiljem rongis Vorkuta inimesi otsides tuli tähelepanelikult jälgida, kuni leidsid mõne euroopalike näojoontega reisija – võis kindel olla, et tegemist on põhjast kaassõitjaga. Aga kujutage ette, et Venemaal mõni auto jalakäijatele teed annaks, Vorkutas anti!
Mõned külaskäigud kohalike inimeste kodudesse lubasid leida teisigi ebatavalisi ilminguid Vorkuta inimeste elus – seal ei joodud viina, inimesed olid kinnised ega tõtanud esimese kümne minuti jooksul meile kogu oma elulugu jutustama, ei räägitud rahast ja eluraskustest.
Ilmselt on need inimesed sellisteks voolinud polaarlinna karmid olud, sest on vaja ellu jääda. Kaevurid, kes töötanud 25 aastat väga sügaval maa all pikki kuid päikest nägemata, on sisuliselt invaliidid, kuid ometi loodavad nii väga pensionipõlve rahulikult oma kodukohas kusagil süda-Venemaal veeta.
Vorkuta kaevandused on riiklikud, kuid meeleheitlikult otsitakse rikast kosijat. Suurimaks probleemiks on söe kõrge hind kauguse ja suhteliselt kalli tööjõu tõttu. Praegu aga räägitakse palju sellest, et kohe-kohe sõlmitakse söe müümiseks leping Eesti-Norra-Inglise partneritega. Kuulasime huviga, et sütt plaanitakse hakata välja vedama Eesti kaudu!
Ehkki põhja eritasusid enam ei ole, on kaevuritele jäänud palju soodustusi – kaks ja pool kuud puhkust, tasuta ravi ja puhkus Musta mere ääres sanatooriumis. Sellest iga-aastasest puhkusele sõitmisest ongi käiku jäänud rongiliin Vorkuta-Adler.

RONG. Raudteejaama perroon on inimestest tulvil. Nende kohal on hingeauru pahvakud, mis reedab aprilli lõpupäevade jaoks meile ebaharilikult külma ilma. Väljas on –15? ja kõrged lumehanged. Kohalikud räägivad ebatavaliselt varajasest kevadest sel aastal.
Kui Andrusega jaama jõuame, sätib vedur end juba rongi ette. Inimesed on peredega, suurte kottidega, mõnel on kaasas koerad ja kassid. Ning peagi rong nõksatab ja hakkab kiirust kogudes liikuma. Viie päeva pärast peame jõudma meie reisi lõppjaama – Adlerisse.
Rong on samasugune nagu 1980. aastatel, kui ülikooli päevil sai mägedes matkal käidud. Ainult kurikuulsat üldvagunit enam ei ole, kuhu müüdi pileteid lõpmatult. Ainus vahe on see, et vahepealse kahekümne aastaga on rong jõudnud kõvasti vananeda. Kivisöega vagunite kütmine on tekitanud räpasuse, millest on võimatu lahti saada. Peldikut ma parem ei kirjelda.
Vagunisaatja nagu igasugune mundrikandja on Venemaal või sees, sest ta jagab midagi, mille eest saab küsida raha. Venemaal on süsteem, et läbisõitvatele rongidele eelmüügist piletit osta ei ole võimalik. Piletid tulevad müüki alles paar päeva enne rongi väljumist, aga siis on kohe ka piletid otsas – raha eest saab muidugi kõike.

Kuna olime Andrusega ostnud kahekesi neljase kupee, tekkis vagunisaatjal kange isu meie kahte kohta välja müüa... Meie esimesed ja viimased kupeekaaslased olid Vova ja Jura.

VOVA JA JURA. Sosnogorskis, mis on Uhtaga kaksiklinn, tulevad rongi peale Vova ja Jura, kellega saame suurteks sõpradeks. Vova on keskealine turske sell, Jura kõhetu ja noorem, ilma kahe sõrmeta paremal käel. Esmalt tuleb meie juurde vagunisaatja ja küsib, kas ta tohib meie kupeesse panna kahe reisija pagasi. Meil pole selle vastu midagi. Tunneme vaid huvi, kes on pagasi omanikud. Algul käitusid Vova ja Jura äärmiselt tagasihoidlikult meid ilmselgelt peljates.
Hiljem selgus, et vagunisaatja oli neile karmid sõnad peale lugenud: “Vagunis on välismaalased, nii et ei mingit jama!” Meestel oli kindel plaan paar ööpäeva tamburis sõita, et vaid koju pääseks. Meie pakutud võimaluse üle korralikult kupees välja magada olid nad väga tänulikud.
Mõlemad mehed käisid talveperioodil tundras tööl. Nende kodukoht asus aga Pensa oblastis. Kui mehed julgust kogusid ja meiega juttu alustasid, küsis Vova luba väike naps teha. Kähkukad tehtud – kaks pudelit viina kümne minutiga –, uurisime, miks mehed kodust nõnda kaugel tööl käivad ja mis töö see selline on.
“Kas te tõesti tahate tõde teada?” küsis Vova umbusklikult? Mehe silmad tõmbusid ootamatult vesiseks ja ta alustas oma lugu.
“Meil ei hooli inimesest enam keegi, kodus tööd ei ole, hing on aga vaja kuidagi sees hoida. Mul on tavaline haridus, mis sa sellega praegusel ajal ikka peale hakkad. Töötame kahe kuu kaupa hooajatöödel autojuhtidena taigas Gazpromi juures. Meid ei kohelda kui inimesi. Kui ma räägin, te ei usu. Peame iga päev tegema suure autoga ühe otsa edasi-tagasi üle viiesaja kilomeetri. Teid seal ei ole, need valatakse jääst. Iga nädal sõidab mõni meiesugune ennast surnuks.”
“Elame nagu sead, sauna saame korra kuus, meid võidakse minema kihutada iga hetk, kui midagi ülemustele ei meeldi, sest meil pole ju kohalikku sissekirjutust. Oleme juba viis päeva teel olnud, sest pileteid ei ole. Paarimehele Jurale ei makstudki palka välja, pole isegi lastele raha midagi osta, kuidas ta läheb niimoodi koju. Vot selline on meie elu. Kodus vaja kartul mulda panna,” lahvatas Vova ühe hingetõmbega.
Viinad joodud, kukkus ta kummuli magama. See kordus veel mitu korda sellel lühikesel ajal, mil kupeed jagasime. Kord harval selgushetkel rääkis ta ootamatult meile oma sõjaväeteenistusest: “Keegi ei usu, aga teenisin merejalaväes Kuubal. Olin kiirkaatril. Ärritasime ameeriklasi, sõitsime täiskiirusel neutraalvetes nende piirini ja siis pöörasime järsult tagasi. Teine samasugune kiirkaater suundus samal ajal meist teise suunda. See oli ameeriklaste tähelepanu hajutamiseks, samal ajal tuli Kuubale salajasse sadamasse või väljus sealt meie allveelaev.”
Sel ajal kui Vova magas, võtsime sõnaahtra Jura kaasa restoranvagunisse ja jõime šampanja nime all tuntud vahuveini, seda ehtsat polusladkojet. Kalkvel silmadega Jura suutis vaid pomiseda: “Uskumatu, poisid – kupee, šampanja restoranvagunis, see kõik on esimest korda elus. Algul ma mõtlesin, välismaalased, aga tuleb välja, et sellised lihtsad omad poisid!” Tegelikult olid Vova ja Jura toredad poisid, keda on Kesk-Venemaal sadu tuhandeid.

RESTORANVAGUN, ettekandjad Sveta ja Tanja. Kogu rongisõidu kandvama osa moodustas restoranvagun ja selle toredad ettekandjad ning teised tähtsad rongiülemused. Vorkuta-Adleri rongi teenindab Musta mere äärne seltskond ehk Rostovi raudteepiirkonna koosseis, rahvuselt äärmiselt kirju.
Kõik ülemused olid meiega äärmiselt sõbralikud ja vestlusaltid – kurdist ranget muljet jätta tahtnud rongiülem, ettekandjatega karmilt käsutanud ja pidevalt raha lugenud grusiinlasest restorani direktor, kes koos seitsme tütre ja naisega oli olnud sunnitud lahkuma Abhaasiast, pagasivaguni armeenlasest ülem, kelle põhiline äri oli pagas nr 200 ehk Vorkutast laipade transportimine kodukohtadesse, ja paljud teised vähemtähtsad tegelased.
Võibolla oli osake sellest ka reisi lõpul toimunud ülestunnistusel, et restoranvaguni kassa täitsime sellel reisil põhiliselt meie Andrusega ja üks ukrainlasest hooajatööline, kes kõigile välja käristas ja vist kogu põhjas teenitud raha maha laristas. Aga eriline sõprus arenes meil Sveta ja Tatjanaga.
Sveta, õbluke neljakümnendates kurva näoga naisterahvas, oli tasane, elust muserdatud. Tanja, trullakas viiekümnendates maadam, aga energiline ja tohutult elurõõmus. Sveta teenindas kliente restoranvagunis, Tanja kärutas mööda rongi ringi, et igasugust nänni reisijatele pähe määrida.
Tanja oli kunagi töötanud Kännu Kukes Tallinnas Mustamäel. “Kui ajad läksid keeruliseks, siis minusugusel polnud Eestis enam midagi teha,” oli Tanja lühike kokkuvõte. Sealjuures ei ilmutanud ta vähimatki solvumist eestlaste suhtes. Saatus oli teda viinud Tadžikki ja paari pannud mehega, kelle kohta ta ise ütles naeru lagistades: “Bandiit!”
Sveta ja Tanja põhiline lootus oligi põhjast koju sõitvad hooajatöölised ehk “vahtoviki”, nagu nad neid ise nimetasid. Ikka leiduvat mõni, kellel kätte saadud mitme kuu teenistus taskus pidi sügelema. Restoranvagunil oli range plaan teenida umbes 15 000 krooni reisiga Vorkutasse ja tagasi. Meile võib see summa pisikesena näida, kuid neile oli see suur probleem, sest restoranvagunis valitses kas tühjus või istus seal rongi oma personal. Isegi jootraha ja haltuura pidi vahel ettekandjate jutu järgi plaani täitmiseks minema.
Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kõigis jaamades ootavad ronge kaubitsejate hordid, kellel hinnad märgatavalt odavamad. Müüdi kõike, pirukatest, kuivatud kalast, õllest ja keedukartulitest kuni kristalli ja ersats-kodutehnikani. Samas käis Tanja ka restoranvaguni varusid Pensa turul täiendamas.
Kas sealt ostetud kaup läks mustalt või plaanitäitmiseks, jäigi meile arusaamatuks. Aga restoranvagunis kõikus vahuveini hind näost ja Sveta tujust olenevalt 200 ja 500 rubla vahel, mine võta siis kinni. Igal juhul meie jaoks võeti see alati külmast ning hind läks iga päevaga aina odavamaks sedavõrd, kuidas meie sõprus süvenes!
Tanja põhiline äri oli hoopis muus. Kevadel viis ta Vorkutasse maasikaid, siis baklažaane, hilissuvel puuvilju. Vorkutas ootasid juba kokkuostjad. Vorkutast Adleri rändasid sügisel jõhvikad ja pohlad, seened, lõuna poolt taigast aga imeodav kartul. “Ma pole vahel pool aastat palga järel käinud, see on ju nii väike,” pühendas Tanja meid rongitöö saladustesse.
Kui Tanja näis rongitööd nautivat, siis Sveta lubas sealt esimesel võimalusel jalga lasta, kui midagi paremat pakutakse. Hiljem Sotšis näitas Sveta meile mere kaldale ehitatavat restorani, kuhu ta lootis ettekandjaks saada. Pikkadel vestlustel sõnastas Tanja tegelikult Venemaa inimese ellujäämise kreedo päris selgelt: selleks tuleb nihverdada nii palju, kui olud võimaldavad, ja sellest elust, mis on, rõõmu tunda.

KAEVUR SERGEI. Lõunasse puhkusele sõitvad kaevurid, tänu kellele õigupoolest selline imeline rongiliin üldse käigus on, moodustasid kõige märkamatuma osa reisijatest. Ei käinud nad restoranvagunis ega peatuste ajal õlle- ja viinamüüjate juures tunglemas, elasid enesessetõmbunult oma kupeedes ja mõlgutasid omi mõtteid.
Sergei sõitis koos pojaga Sotši kaevanduse puhkekodusse. “See on tasuta, kui oled ametiühingu liige, saad tuusiku,” seletas Sergei. Pärast kolme nädalat Musta mere ääres kavatses ta veel kodukohta Permi oblastisse sõita, et vanemate haual käia. “Kolm aastat pole kodus käinud, tuleb minna,” oli Sergei tüüpiline lakooniline kokkuvõte. Ühel õhtul kutsus Sergei meid oma kupeesse külla. Kas võtame Vana Tallinna ka kaasa? Nagu enamikule inimestele, keda teekonnal kohtasime, ei öelnud see meie arust maagiline sõna talle vähimatki. Kui seletasime, vastas Sergei: “Võite ju võtta, mina niikuinii ei joo!”
Sergei unistas sellest, et pärast 30 aastat töötamist Vorkutast kuhugi minema saada. “Meil on selline programm, et pensionäre minema saata ja neile kuhugi mujale korterid anda. Esialgu küll selleks raha ei ole, aga mõned on siiski kolinud. Meil on kaevanduses kolmveerand pensionärid. Aga tervis pole enam see, igalt poolt hakkavad hädad välja lööma,” rääkis igipõline kaevur kiretult.
“Kuhu siis kortereid antakse?” uurisime meie. “Kuidas kellelgi veab,” naeratas Sergei nukralt. Sergeil oli ees kaks ja pool kuud puhkust, aga tundus, et teadmatus Vorkutasse tagasi jõudes. Siiski ei kurtnud Sergei millegi üle. Kaevurid teenivad Vorkutas Eesti kroonides 5000 – 10 000 kuus. “Kus ma ikka sellist raha oleksin teeninud,” oli Sergei lühike kokkuvõte elust Vorkutas.

VENELASTE PATRIOTISM. Enne kommunistliku režiimi kokkuvarisemist valdas venelast mustvalge maailmapilt – vaenlased olid pahad ja omad olid head. Tuli end sättida vaid punalipu järel rivvi ning mõelda polnud eriti tarvis, kõik oli muretult lihtne.
“Enne olin ma vist patrioot, aga praeguste ülemuste juures pole enam mingit tunnet, vahel kägistaksin mõne küll hea meelega ära. Mida nad küll oma rahvaga teinud on. Võib öelda, et varem olin oma maa patrioot, aga praegu ei oska isegi öelda enam,” võttis Vova kokku mineviku ja oleviku. Kord õhtuses rongis aga juhtusime teisegi patriotismi arutelu pealtnägijaiks.
Kusagilt Kesk-Venemaalt tulid peale sõdurid, lühikest kasvu, kõhetud, kuidagi ebaproportsionaalsed, aga kõik laigulistes, vintis ja õhtuks tublit kuraasi täis. Nad sõitsid lõuna poole, lähemale Tšetšeeniale. Kui nad kogunesid kambaga tamburisse suitsu tegema, alustas nendega juttu keskealine naisterahvas. Jutt läks Tšetšeenia peale.
“Milleks peavad meie pojad seal surema, mille nimel, mida meil sealt vaja on?” küsis naisterahvas valjuhäälselt. Tuimade nägudega sõduritest vastas üks: “Patriotismist vist!” Aga irve reetis veendumuse puuduse väljaöeldus.
Küsisin ka Vovalt, miks Venemaa peab Tšetšeenias sõdima, mida tema sellest arvab. Vova vaatas nukra naeratusega mulle pikalt otsa ja ütles: “Ma ütlen selle kohta vaid ühte, oma seadustega võõrasse kloostrisse ei minda!”

VENELASTE SUHTUMINE Eestisse. Kõige üllatavam kogemus kogu reisi vältel oli kahtlemata tavaliste inimeste suhtumine Eestisse. Muidugi valdas meid ka tugev eelarvamus, mis aga purunes tolmuks. Kõik inimesed, kellega Eestist rääkisime, andsid justkui mingist kohustuslikust aabitsast päheõpitud tüüparusaama: “Läti ja Leedu on Baltikum, Eesti ja Soome on peaaegu üks riik, meile kaugeks ja võõraks jäänud.”
Kust on levinud selline arusaam jäigi meile mõistatuseks. Esimene käik rongi restoranvagunisse, ning ettekandja Sveta teretas meid puhtas soome keeles: “Terve tuloa!” Hiljem selgus, et Sveta oli kunagi töötanud Sotšis Inturisti Berjozka valuutapoes ja sealt ka soomekeelsed fraasid. Kui Svetale algul selgitada püüdsime, et oleme eestlased ja mitte soomlased, tekitas see temas ainult imestust. Kui paar üldlevinud soomekeelset fraasi vastu ütlesime, levis ettekandja näole naeratus ja uhkus – suutis ju tema suhelda välismaalastega nende emakeeles.
Ainult korra kogu reisi vältel tundis kurdi rahvusest rongiülem huvi, miks Eestis venelasi taga kiusatakse, aga kohe selgitati talle kärarikkalt mitmelt poolt, et niimoodi on Lätis. Me olime Venemaal välismaalased ja niimoodi meid ka võeti. Kogu selle aukartuse juures, mis vene inimene välismaalase ees tunneb, on Venemaal terve hulk ka selliseid ametimehi, kelle jaoks välismaalane on lõpmatu koorimise objekt – juhuse tahtel ette aetud rahaauk.
Selliseid inimesi kohtab igal sammul Moskvas, palju vähem Peterburis ja hoopiski mitte Vorkutas. Aga terve Venemaa kubiseb igat sorti miilitsatest, kelle kohta eespool toodud välismaalase tähendus kehtib täiel määral igas Kesk-Venemaa külas, kaugel põhjas või Musta mere äärses kuurordis.

VENE MIILITS. Ei ole maailmas kohanud räbalamat inimtõugu kui vene miilits. Tšetšeeni vahhabiitidest inimröövlid, Abhaasia autovargad, Kosovo partisanid, Gaana narkodiilerid Frankfurdis – kõik need reisidel kohatud inimrühmad jäävad oma ebameeldivuselt alla vene miilitsale. Enne ärasõitu Peterburist Vorkutasse hoiatas üks Neevalinna sõber, kes hiljuti oli restoranist öösel koju tulles miilitsate poolt paljaks röövitud: “Kui näed kusagil miilitsat, mine varakult üle tee ja hoia kuhugi mafioosode lähedusse, on kindlam!”
Näljaste pilkudega luusivad miilitsad Venemaa avarustes ringi, et leida ohvreid, kellele ükskõik missugusel ettekäändel nn trahv väänata. Trahv ei ole muud midagi kui labane altkäemaks. Mida suuremad tärnid miilitsal pagunitel, seda suurem trahv on.
Rongis koputasid nad vahetpidamata kupeeuksele ja nõudsid dokumente. Igas oblastis, kust läbi sõitsime, tormasid miilitsad rongi kui näljased šaakalid raipe kallale. Ühe järjekordse koputamise ajal uuriti minu passi eriti kaua ja esitati lolle küsimusi. Tavaliselt oli targem mingi sada rubla kohe miilitsale rinnatasku sokutada, et vältida ametimehe vaeva väljamõtlemisega, mille eest sinult trahvi küsida.
Olin just enne rongireisi vahetanud passi ja uut tüüpi isikutunnistusele ei ole teatavasti enam fotot kleebitud, vaid see on arvutiga otse passi leheküljele kantud. Just see asjaolu tegi minu isiku eriti kahtlaseks. “Miks teil passis sissekirjutust ei ole?” küsis miilits ähvardavalt. Seletasin talle, et meie riigis ei ole sissekirjutust ja üheski demokraatlikus Euroopa riigis ei eksisteeri taolist pärisorjuslikku igandit. Loomulikult väljendasin neid mõtteid pehmemalt.
Silmanähtavalt mossi tõmbunud miilits elavnes korra ja küsis juba lootusrikkamalt: “Miks teil fotot passis ei ole?” Olin üllatunud ja ei saanud esiti tema küsimusest aru. Õnneks seletas meie rongikaaslane, kes oli kunagi õppinud Tallinnas Pirital poliitehitusvägede koolis, et niimoodi pannaksegi moodsatesse passidesse nüüd pilte. “Kust mina tean, et ta seda ise ei ole joonistanud,” jauras miilits edasi. Õnneks rahustas meie tuttav miilitsa maha, näidates mingit punaste kaantega dokumenti ja kinnitades, et on koos meiega. Meie tuttav oli väga uhke oma teo üle ning selle üle, et on Eestis õppinud ja saab meie sõber olla. Hiljem nägime neid miilitsaid restoranvagunis head ja paremat söömas ja joomas, loomulikult restoranipersonali kulul, sest nemadki ei tahtnud trahvi saada.
Järgmine vastik kokkupuude miilitsaga oli juba Sotšis pärast rongireisi lõppu. Valmistusime Adlerist Moskvasse lendama ja kobisime varakult lennujaama. Saali lõpus peatas meid esmalt tige paks naisterahvas, kes teatas, et lennukile pääs suletakse 45 minutit enne väljalendu ja meie olime juba pea paar minutit hiljaks jäänud. Aga siiski lasti meid ilma trahvi maksmata miilitsateni, kellest üks oli ühe suure tärniga major.
Teine halb eelaimdus tabas meid siis, kui major teatas irooniliselt pärast meie kinnitust, et lendame Moskvasse: “Te ei ole siit veel kuhugi ära lennanud!” Ja siis selgus, et meil puudub registraatsija! “See on väga suur rikkumine,” kuulutas major tehtult väga dramaatilisel moel.
Meie küsimusele, mis siis teha, vastas major: “Lennukipiletid lähevad teil muidugi raisku ja peate uued ostma. Lähete Sotši passijaoskonda, võtate sealt registraatsija ja siis vaatame edasi, kust te üldse olete tulnud ja kes te sellised olete.” Meie väljavaated olid umbes samad nagu president Pätsil Venemaal hullumajas. Lisaks sellele olid Venemaal suured maipühad ja passijaoskonda oleksime saanud alles viie päeva pärast!
Aga president Pätsil puudus võimalus trahvi maksta, mis meil oli ainsa päästja õlekõrrena veel olemas. Küsisin otse: “Aga võibolla saab trahvi makstes asjad kohe korda?” Major kehitas õlgu ja käskis mul oma vaikinud kolleegiga eemale minna asja arutama. “Kui palju?” küsisin otse. “Ma ju ei tea teie võimalusi,” viskas miilits palli tagasi. “Viissada,” ütlesin pikalt mõtlemata. “Aga mõlemalt,” vastas miilits välkkiirelt. Olime pääsenud.

Viimane kokkupuude miilitsaga oli juba Moskvas Punasel väljakul. Meie juurde tuli kaks miilitsat, kes teatasid, et statiivi pealt ei tohi fotoaparaadiga pilte teha ja selleks peab väga eriline luba olema... Mõtlesin hiljem, et president Putin võiks kas või korraks Kremlist üle müüri kiigata ja vaadata, mis tema suurel kodumaal tegelikult toimub.
Lõpetuseks mõtlesin Venemaa kohta harjumatult kenas Sotšis jalutades ja meres suplevaid inimesi vaadates, kui palju me siis teame Venemaast ja mida venelane mõtleb elust. Teame vähe, aga mõtleme, et teame kole palju – tuhkagi.
Moskva ja Peterburi ei ole Venemaa. Või nagu ütles Tanja: “Moskva pole Venemaa, moskvalased on väga pahad inimesed, keda Venemaal kusagil ei sallita.” Kui tahate Venemaad näha, ärge minge ka Vorkutasse või Sotši, minge kuhugi Kesk-Venemaa külasse.

27. aprill
Rong väljus Vorkutast hilisel pärastlõunal. Kuni Intani näeb vaataja pilk vaid lumist tühja tundrat. Idas helgivad päikese käes Uurali lumised tipud. Intas hakkavad maa seest tõusma inimesekõgused kuusejupatsid, et Uhtas kõrguda juba tõelise taigana. Uhtast läbivoolaval Petšora jõel pole jääminek veel alanud. Vorkutast 750 km kaugusele jäävas Uhtas algab maantee. Väljusime perroonile ilma kinnaste ja mütsita, kampsunit polnud jope alla enam vaja!

28. aprill
Lõunaks jõudsime esimese suure raudteesõlmeni – Kotlasesse, kust üks haru suundub lääne poole Peterburi ja Moskvasse, teine keerab lõunasse. Õhtul hilja jõudsime esimesse ehtsasse suurlinna Kirovisse. Perroonil valitses tõeline turg, mis elatus läbisõitvatest rongidest.

29. aprill
Varahommikul läbisime Nižni Novgorodi ja ületasime jäävaba Okaa, varsti pärast seda Venemaa kuulsa kinnise tuumalinna Arzamassi. Tööpäeva lõpuks jõudsime Pensasse, esimesed julgemad ilmusid perroonile lühikestes pükstes. Vagunites algas talumatu kuumus, sest kõik aknad olid talveks kinni pandud, aga tegelikult vist igaveseks. Terve päeva olime sõitnud klassikalisel Venemaa filmimaastikul, kus sinised tarekesed ja mäetippudel armsad ortodoksi kirikud. Puudele olid ilmunud korralikud lehed.

30. aprill
Hommik tervitab meid palavuse (+25 ?C) ja täislehes puudega Millerovos. Nimetus viitab kunagi Katariina ajal Venemaale toodud saksa asukatele. Lääne poole viivad raudteeharud on Ukraina piiril üles võetud. Doni lisajõgedes näeme suplevaid lapsi ja kalamehi. Millerovo ja Novotšerkasski vahele jäävad tohutud sõjaväelinnakud. Näeme mitmel korral ešelone soomukite ja tankidega, suundumas lõunasse – ilmselt Tšetšeeniasse, kuhu mujale. Lõunaks oleme Novotšerkasskis, Doni kasakate pealinnas. Rongiaknast näidatakse meile kirikut, kus Nikita Hruštšov käskis oma valitsemisajal tulistada protestivaid töölisi. Just selle kiriku tornist oli alla loobitud Hruštšovi portreid ja karjutud truudust Leninile ja Stalinile. Rostovis ületame Doni jõe, rannahooaeg on seal alanud. Õhtuks jõuame Krasnodari, kust Must meri juba käega katsuda.

1. mai
Varajastel hommikutundidel jõuame Tuapsesse Musta mere rannikul. Hilineme ligi tunni, sest remonditakse raudteetunneleid. Peldikud suletakse jäädavalt, sest Tuapsest Adlerini on nn sanitaartsoon. Vagunisaatja annab meile kahele siiski armu... Musta mere ääres tekitavad rongi rattad rööbastel kummalise heli, mis mägedest tagasi kajab. Kõlab nagu muusika filmis “Hukkunud Alpinisti hotell”. Sõidame läbi Sotši, kus rong tühjeneb. Adleris tervitavad meid raudteejaama ees kasvavad palmid, Abhaasia piirini on mõnikümmend kilomeetrit.