REETURITE TERVITAMINE: Eesti kommunistide delegatsioon võeti 29. juulil 1940 Leningradis Uritski väljakul vastu ovatsioonide ja eestikeelsete loosungitega. Foto Krasnogorski Kino-Fotodokumentide Arhiivi kogudest.

Moskvas 65 aastat tagasi, 6. augusti õhtul 1940 viidi lõpule Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Eesti anastamise varjamiseks maailma avalikkuse silmis mängiti maha etendus vabatahtlikust liitumisest. Selleks moodustas Riigivolikogu 21liikmelise delegatsiooni, mis saadeti Moskvasse. Selle teatritrupi ülesanne oli esitada Kremlis Nõukogude Liidu ülemnõukogule palve Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liidu koosseisu. Delegatsiooni juhtis luuletajast peaminister Johannes Vares-Barbarus, sinna kuulusid veel kommunistid Nigol Andresen, Paul Keerdo, Johannes Lauristin, Neeme Ruus jt.

Esmaspäeva, 29. juuli hommikul 1940 kihas Tallinna vaksal inimestest. Kõikjal lehvisid punalipud. Kell pool üheksa kogunes perroonile Rahva Omakaitse sajameheline auvalverühm – nii nimetati seda lehtedes. Vaevalt siiski oli tegemist pelgalt auvalvega – juudad kartsid oma elu pärast. Ka ei tohtinud miski seda teatrietendust juba eos rikkuda. Rahva Omakaitset muide tunti rahva hulgas hoopis teise nime all – Röövlid Omavahel.

Peagi anti erirongi ette tammelehtedest vanikute ja värskete kaskedega kaunistatud vedur. Veduri esiotsa ehtis kahe punalipu vahel Stalini pilt, külgi punased loosungid eesti- ja venekeelse tekstiga “Vabastatud Eesti tervitab võitmatut Nõukogude Liitu”. Nende all rippusid Molotovi ja Ždanovi portreed.

Moskvasse sõitjate nimel pidas jaama ees kõne Johannes Lauristin, selgitades, miks me Nõukogude Liiduga liitume. “Meie tahame, et meie vabrikute korstnad täie jõuga suitsema hakkaksid, et meie põllud lokkama lööksid, meie teadus ja kultuur edenema hakkaks, nagu see Nõukogude Liidus sünnib.” Nagu siit võib aru saada, Eestis seni kultuuri peaaegu et polnudki.

Kell 9.10 väljus erirong tossutades Moskva poole. Juudatöö tegijad asusid teele. Esimene peatus tehti Kiviõlis, kus Nigol Andresen pidas rahvale kõne. Orkester mürtsus, lauldi internatsionaali ja lasti Stalinit elada. Pärast 20minutilist juubeldamist andis vedur vilet ja rong kadus peagi kiviõlilaste nägemisulatusest.

Järgmine juubeldamine peeti maha Narvas ja siis ületas rong piiri. Delegatsiooni liikmed olid selleks hetkeks kogunenud salongvagunisse, kus tõsteti klaase Nõukogudemaa ja Stalini terviseks. “Delegaadid on rõõmsad. Neid on vallanud vaimustus. Nad on vabal töörahva maal, kus paistab Stalini konstitutsiooni päike,” kirjeldas ajaleht Sakala. 

Esimene peatus suurel kodumaal oli Kingissepas. Kell lõi neli. “Meie ette tõuseb punalippude meri, transparendid eesti- ja venekeelsete päälkirjadega. On palju pioneere oma lippudega. Rahvameri ulatub kaugele jaama taha.” Etendus kulges siin veatult. Tervituskõned ja Neeme Ruusi vastutervitus. Neli tundi hiljem külvati delegaadid Gatšinas lilledega üle. Huvitav, kuhu küll need igas peatuses saadud lillesülemid mahutati? Kas lillede ja kingituste tarvis oli kaasa võetud eraldi vagun?

Kell pool seitse õhtul jõuti Leningradi. Kohe jaamast viidi Eesti delegatsioon Uritski väljakule miitingule. Eesti- ja venekeelsete loosungitega ehitud väljak oli rahvast triiki täis. Kompartei linnakomitee sekretär Kapustin pidas maha tervituskõne. “Linn, mis kannab Lenini nime, võtab esimesena endale kohustuse aidata teid uue elu ehitamisel.” Miiting lõppes internatsionaaliga, mida karjus kogu väljak. Reisist juba väsima kippuvatele delegaatidele ei antud aga puhkust, vaid neid veeti mööda Leningradi tehaseid miitingult miitingule. Pool kümme õhtul pandi külalised taas rongi peale ja saadeti Moskva poole teele.

Kolmapäeva hommikul jõudis erirong lõpuks Moskvasse. Jälle lugematud lilled, tervituskõned, ovatsioonid. Saabujate nimel esinesid Vares ja Lauristin, kes ei jõudnud ära kirjeldada õnne, mida Eesti rahvale toob Stalini päike.

Mis edasi sai, on hästi teada. 6. augusti õhtul 1940 võeti Eesti vastu Nõukogude Liitu. Lauristin, Tellman jt sõimasid ja mõnitasid Eesti Vabariiki ning ülistasid Nõukogude Liitu. “Aastaid sammus Eesti Kremli saali poole verist, vaevarikast, rasket teed,” kirjutas järgmisel päeval ajaleht Pravda. Eesti iseseisvuse hävitamise finaali  Kremli saalis jälgisid rahuloleval ilmel loožidest Stalin, Molotov, Kalinin, Ždanov ja teised punajuhid.