Mäletan, et omal ajal tundus änksa ühe käega jalgratta juhtimine ja kelguga trepist alla laskmine. Aga silmad kinni rongi juhtida - see on tase omaette. Jääb vaid ära oodata, millega vastavad konkurendid, trammi-, trolli- ja bussijuhid. "Maas sarvedega Õismäele!"?

Või püütakse lisaks töötajate värbamisele pakkuda rongisõitjale, keda autostumise ajal võiks ikka rohkem olla, lisaväärtust? Veidike šokiturismi? Iial ei tea, kas rongijuhil on silm kinni või lahti või on veduris hoopis piilupart; kuhu rong sõidab (Keilasse või mujale) ning kas peatusi tehakse. Põnevus missugune!

Ilmselt soovib ettevõte ajal, mil Eesti firmasid kimbutab tööjõupuudus (kuna palka tõsta ju ei raatsita), värvata juhte uutest sihtrühmadest. See on väga tänuväärne, sest lisaks seenioridele, noortele ja umbkeelsetele kipuvad sobiva tööta jääma sageli ka puuetega inimesed.

Samas juhin Elektriraudtee juhtkonna tähelepanu asjaolule - soovimata kuidagi pahandada vaegnägijaid -, et pimeda kujutamine ei pruugi vaegnägijale "silma hakata". Sobivam oleks lisada siia kompimise teel mõistetav punktkiri või tegelda rohkem audioreklaamiga.

Lisaks uutele rongijuhtimistrendidele viitab poster psühhoanalüüsi alustaladele.

Rõõmus nägu osutab selgelt meeldivale enesekuvandile. Vabatahtlik silmade kinni panek kujutab eneseanalüüsi ehk siis mälestuste, unenägude ja assotsiatsioonide läbiarutamisest tulenevat rahuldust ja kindlustunnet. Ennast tundes ja mõistes on ka maailm arusaadavam.

"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," ütles ka rebane väikesele printsile.