MEISTER JA ÕPIPOISS: Laastud tuleb panna serv serva peale ja vaadata, et oksaaugud kõik peitu jääksid, õpetab Ahto Raudoja linnameest. INGMAR MUUSIKUS

Ahto Raudojal (32) pole aega lõunat süüa. Ostab poest topsitäie jogurtit ja tarvitab selle Mitsubishiga käänulisi kruusateid pidi sõites lurinal ära.

Võtab minutite jooksul arvukalt kõnesid, sest Karula metsade vahel, kuhu me peagi jõuame, ei ole kõige parem levi.

Ahto, OÜ Katusõkatja juht, helistab ja arutab ja arvestab ja kalkuleerib. Veab materjale ja korraldab.

Vahepeal peab tolmuse Mitsu­bishi kinni, küsib teeäärsest poest nööri. Nööri on poes küll, aga Ahto tahab jämedamat. Kui müüjal oleks teragi Hercule Poirot’ annet (ja kui Ahtol oleks murelikum ilme), võiks poemüüjale jääda omajagu ainet mõtisklusteks.

Järgmisest poes on müügil õige jämedusega nöör ja Ahto ostab kopsaka kera.
 
“Hää lämmi päiv täna!”

“Lämmi päiv jah!”

Neli Ahto töömeest on Karula rahvuspargi kontori katusel Ähijärve ääres pruunid nagu kuradid. Patseerivad lahtistes sussides kümne meetri kõrgusel sama vabalt nagu kodus köögi ja sahvri vahet.

Üks hüüab alt: “Püüa!”, viskab õunavissi üles. Poiss katuseserval sooritab osava põike ja õun on käes. Sama toiming kordub veepudeliga.

Kahel mehel on T-särgid ümber pea turbaniks seotud ja ma kujutan ette, et kui neid turbanitega mehi ­Tanel ­Veenrele näidata, sünniks moemaailma uus epohhiloov kübara­kollektsioon.
 
“Noh, võta kast Vana Tallinna kaasa ja tule üles!”

“Ei saanud naljast aru.”

“Kui midagi valesti teed, tuleb Vana Tallinn roovi vahele panna!”

Seltskondliku atmosfääri huvides uurin üles jõudes, millal poisid viimati katuselt alla sadasid.
Esimene poiss: “Kolm aastat pole vist kukkund.”

Teine poiss: “Ja siis ka kuskilt madalalt.”

Vaade katuselt on suurepärane ja päike võtab nii, et krõbin taga.

Põõsaste vahel helgib Ähijärv, kus Lennart Meri 90. aastate lõpus jaanipäeval tule ääres seisis ja kõnet pidas.

Põhjala päike on vajumas metsa taha, et mõne viivu pärast uuesti silmapiirile tõusta, rääkis Lennart. Ja et meil teiega pole aega, me peame töötama ja ehitama üles oma riigi. Ja rahvas kuulas ja neelatas ja mõtles, et küll ikka meie president räägib kaunilt.

“Noh, võta haamer ja...”
 
Laastud pannakse üksteise kõrvale nii, et kolm-neli sentimeetrit jääb pealmise laastu külgmine serv alumise laastu serva peale.

Ütleme, et sa alustad vasakult paremale. Kui üks rida laaste löödud, tõstetakse rihtimise latt kolmandiku laastu võrra kõrgemale ja lüüakse järgmine rida, aga laastupanemist alustatakse siis juba teiselt poolt.

Kui see rida löödud, tõstetakse latti jälle kolmandiku võrra kõrgemale ja lüüakse uus rida, ainult et jälle teiselt poole. Jne, jne.

“Istu ise kõrgemal ja löö!”

Istun.

“Istu veel kõrgemal, siis sa näed paremini, kas laast on otse.”

Istun.

“Mitu korda te päeva jooksul naela pihta lööte?”

(Mu küsimuse otstarve on juhtida tähelepanu kõrvale asjaolult, et hetk tagasi l&otild e;in ma kaks naela järjest kõveraks.)

Esimene poiss: “Jürka, mitu korda me päeva jooksul naela pihta lööme?”

Teine poiss: “Oota, ma mõtlen.”

Esimene poiss: “Kas oli midagi viis tuhat korda või?

Teine poiss: “Kuus lööki läheb naela peale. Ruutmeetri peale läheb...”

Ahto tuleb appi: “Ruutmeetri peale läheb keskmiselt 90 laastu. Kui te lööte päevas 22 ruutu, ja
kui te lööte kuus korda iga naela pihta, siis tuleb päevas kokku kaksteist tuhat lööki.”

Esimene poiss (raporteerivalt): “Kaksteist tuhat lööki tuleb päevas ikka ära!”
 
Praegu käivad otse meie nina all uue tõsieluseriaali “Maamees otsib naist” võtted ja särav saatejuht Krista tuhiseb räästa alt edasi-tagasi läbi (ta teeb seda õhulises suvepluusis).

Poisid katusel ohkavad tänulikult – seegi hea, et näha pole, kuidas ta teisel pool põõsaid ujuma läheb.

“Siis kuku küll vist alla!” arvatakse mõtlikult.

Ahto istub katusel, annab poistele laaste kätte ja arvutab, et tema mehed panevad nädalas 200 ruutu laastkatust, see teeb umbes 20–25 katust aastas.

Ühe mehe päev on 10–15 ruutmeetrit koos lisatöödega.

Esimene poiss: “Kurat, ma lõin ükskord äikesega ka. Näe, ja nii kaugel nagu see õunapuu siit
oli rabarberipõõsas. Ja välk virutas otse rabarberipõõsasse sellise matsu, et mul jalad värisesid. Pärast vaatasin – rabarberist polnud midagi järel!”

Ahto ajab ennast katusel sirgu.

“Noh, panid saele vastse keti peale või?”

Turbaniga poiss: “Jah, panin!”
 
Laastumasin
, mille Ahto vanast heinapressist konstrueeris, näeb välja nagu rohutirtsu ja kapsariivi hübriid ning teeb põrgulikku müra.

Masina juures toimetab Volli, mereröövliaineline tätoveering vasakul käsivarrel.

Volli asetab lõiketera kohale kuusepaku – see on 61 cm pikk. Kui näpud liiga tera ligidale lased, siis neid järgmisel hetkel enam ei ole. Kui pakku päris õigesse asendisse ei pane, paiskub üks paku ots üles ja annab tohlaka vastu silmnägemist. (See pilt jääb meil nägemata.)
Volli: “Kõik on siin oma litakad kätte saanud. Suppi lendas ninast ja hambad lendasid suust. Mitmed mehed on siin töötanud, aga keegi pole jäänud.”

Vollil on iga juuksekarva otsas tilk, kui kolm pakku läbi on lasknud.

Palju läheb palki raisku.

Ahto: “Pealtnäha võib kõik olla ilus, aga hakkad laskma – ei jookse. Või on oksi täis. Kui haab kasvab metsa ääres või päris lageda peal, siis ta  laastutegemiseks ei kõlba, kasvab propelleriks!”
 
Kui keegi tahab taastada vana talu, siis peaks olemas olema nõukoda, kust saab tarkust, kuidas seda teha õigel traditsioonilisel moel. Nii arvab Ahto. Ja et seda nõu peaks saama tasuta.

Seto Käsitüü Kogo juhatuse liikmena propageerib Ahto meeste käsitööd. Kogub ja talletab vanade meistrite kogemusi, uurib vanu hooneid, detaile.

Hiljaaegu tegi Ahto läbi fotograafi kursused ja koostab raamatut tsässonatest. Tsässonad on pühakutele pühendatud palvekojad, kuhu inimesed kokku tulevad, uudiseid vahetavad ja kirmaski maha peavad.

Ahto idee oli potiseto matk, millest m&otil de;ni aasta tagasi kirjutati ja räägiti. Sõideti hobuvankritega ringi, oldi pikalt teel, müüdi potte, lauldi seto laule, vahepeal rüübati hansameistrite kärakat. Kunagi korraldas Ahto tuuri Setu lipp punnvõrridega ümber Eestimaa. Setumaalt jõuti Peipsi äärse, siis jäi sõit pooleli.

Ahto kurdab, et tegemised kasvavad üle pea ja Margus Timmo, Lõuna-Eesti elu edendaja, Ahto vana sõber, ütleb, et Ahtosse on programmeeritud Seto kuninga Peko käsk rahvale – te peate kõigega ise hakkama saama.

Peko magab Petseri kloostri koobastes ja rahvas peab ise toime tulema. Ainult siis, kui päris suur häda lahti läheb, tuleb Peko maa peale korda looma.
 
Konditsioneer ei tööta ja tolmuses Mitsubishis on sama palju õhku kui vatijope põuetaskus
“Tuled katust lööma, kui lehetöö ära tüütab?” küsib Ahto.

Ma ei jõua midagi vastata, sest Ahto telefon heliseb ja kõneks on nädalalõpul toimuv kuuritsapüük.

Mehed lähevad kaelani järve, hoiavad ilmatu suurt kahe tiivaga kalapüügiriista üksteise vahel, sumavad sellega edasi-tagasi, saavad mõne ahvena ja pärast suitsutavad ära.

“Praegu on ilmad soojad, madalad järved lähevad hästi soojaks. Peab ära tegema.” Ahto vaatab minu poole. “Tuled ka? Tule kindlasti!”
 
PS
Miks Ahtol alguses tugevat nööri vaja läks?
Ahto konstrueeris tõstuki, millega on hea laaste katusele tõmmata. Ei pea jooksma redelit pidi üles-alla nagu hull.

 

Mis maksab laastukatus?
See on sama mis küsida: mis maksab punane auto?
Oleneb, kui suur, mitmekordne laast, kas ettevalmistus on tehtud – vana laast maha võetud, uus roov löödud, jne.
Laast on 61 cm ja roovivahe on 19 cm.