Tänavune vabandustelaine sai alguse paavsti aprillikuise visiidi ajal Ameerika Ühendriikidesse, jätkus see just äsja lõppenud visiidi ajal Austraaliasse. Mõlemal juhul oli tegemist kahetsusega katoliku vaimulikkonda vapustanud pedofiiliaskandaali pärast.

Paavst on rahvusvahelises elus väga omapärase positsiooniga mees. Teda võib nimetada globaalseks arvamusliidriks. Ühendriikides ilmuv ajakiri Foreign Policy küsitles oma lugejaid maailma saja mõjukama intellektuaali edetabeli moodustamiseks.

Tulemus oli ühelt poolt üllatav ja teisalt ootus­pärane. Kümme mõjukaimat tulevad kõik islamimaailmast (Foreign Policy lugejaskonnas on ilmselt palju sealt pärit inimesi, kes siis n-ö upitasid omakandi inimesi) - lääne ­publikule on ilmselt laiemalt tuttav vaid Türgi ­kirjaniku Orhan Pamuki nimi, kes pälvis 2006. aastal Nobeli kirjanduspreemia (Pamuk on neljandal kohal).

Nimekirja järgmises kümnes on meile juba enam tuntud nimed: vasakpoolne intellektuaal ja poliitiline lingvist Noam Chomsky tuleb üheteistkümnendana. Tema järel kaheteistkümnendana keskonna-alarmist Al Gore, tuntud ka kui USA eelmine asepresident, siis neljateistkümnendana Itaalia kirjanik ja semiootik Umberto Eco, Vene maletaja ning dissident Garri Kasparov tuleb kaheksateistkümnendana.

Paavst Benedictus XVI asub alles kolmekümne teisel kohal.

Kümme olulisemat intellektuaali tulevad islamimaailmast. Hüva - see maailm ongi tõusuteel. Kui me neid ei tea, siis häda meile.

Kümne järgmise hulgas on kristliku maailma meediastaarid ja kirjamehed. Hüva - see maailm on languses ja peabki olema tagasihoidlikumal positsioonil.

Ent Rooma paavst kolmanda kümne keskel, mida sellest arvata?

Benedictus XVI, kodanikunimega Joseph ­Ratzinger, oli hulk aastaid Vatikani usudoktrii­ni kongregatsiooni juht. Keskajal nimetati seda kongregatsiooni pühaks inkvisitsiooniks.

Inkvisiitori töömeetoditest on 18. sajandi valgustajate mõjul jäänud meile meelde peamiselt piinamine. Mis on valgustusajastu usuvastase propaganda liialdus. Esimesel kohal oli inkvisiitoril vaimne töö. Ketserlus ja usust taganemine tuli ilmsiks inimese küsitlemisel ja tema kirjatööde lugemisel. Küsitlejalt (uurijalt - inqui­si­tio tähendab juurdlust) nõudis see head teoloo­gilist haridust, orienteerumist kõikides ­olulistes tekstides, loogilist mõtlemist.

Nii oli see tollal, seda enam kehtib see praegu. Ratzingeril on need omadused kuhjaga olemas. Üks teda hästi tundev jesuiit väitis, et Ratzingeril on kaheteistkümne professori mõistus ja süütu lapse hing.

Olgu süütusega, kuidas on, aga intellektuaalide hulka tuleb ta kindlasti arvata.

Vääriks pikemalt arutlemist, miks ta maan­dus kolmanda kümnendi keskele. Lühidalt öeldes sedastaks, et sellised edetabelid ongi vaielda­vad. 2006. aastal tsiteeris paavst Benedictus XVI akadeemilises loengus üht 14. sajandi Bütsantsi keisrit, kes väljendas end islami suhtes ülikriitiliselt: "Näidake mulle, mida uut Muhamed on toonud, ja te leiate ainult kurjust ja ebainimlikkust, nagu näiteks käsk levitada usku mõõga abil." Paavsti lo eng põhjustas rahvusvahelise tormi. Sealsamas islamimaailmas, kust tulevad mõjukuselt kümme esimest intellektuaali. Kelle sõnavõtud ei suuda ometigi sellist vastukaja tekitada.

Benedictus XVI palus vabandust. Tema pressiesindaja toonitas, et paavst vaid tsiteeris keiser Manuel II Palaio­logost. Kellegi tsiteerimine ei tähenda veel temaga nõustumist. Mõned päevad hiljem tapeti Somaalia pealinna Muqdisho lastekodus üks Itaalia nunn ja tema ihukaitsja. Juhtus ka muid vägivallaakte, mis seostati õnnetu loenguga. Paavsti sõnadel on teatud järelmid.

Jumala asemik maa peal on ühtlasi ilmalik valitseja, sest Vatikan on 1929. aastast alates omaette riik. Paavstil kui ilmalikul valitsejal on võimalik teha visiite teatud riikidesse ka siis, kui mingid asjaolud muudavad selle talle kui katoliku kiriku peale keeruliseks (näiteks 2001. aasta visiit Kreekasse, kui õigeusu vaimulikud olid paavsti külaskäigu vastu; Kreeka valitsus aga eiras seda, öeldes, et külla saabub Vatikani riigipea).

Paavstil on oma välisministeerium ja laialda­ne saatkonnavõrgustik. Siinkohal peab märkima, et diplomaatiline korpus käib Püha Tooli (ehk paavsti), aga mitte Vatikani riigi juurde. Püha Tool on kolmeteistkümne ­rahvusvahelise organisatsiooni liige, sh ÜRO, OSCE ja Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur; paljudes organisatsioonides, nagu näiteks WHO (maailma tervishoid) või FAO (maailma põllundus ja toit), on ta vaatleja. Diplomaatilised suhted on paavstil 176 riigiga. Paavsti esindajat nimetatakse apostlikuks nuntsiuseks (nuntius - ladina keeles "saadik"). Kirik­likus hierarhias on ta tavaliselt võrdsustatud peapiiskopiga. Mõnedes riikides peetakse teda automaatselt diplomaatilise korpuse vanemaks. Nuntsiu­se peamiseks ülesandeks on tagada Püha Tooli ja asukohamaa katoliku koguduse side. Kuid ta töötab ka tavalise diplomaadina, kes annab aru Vatikanis asuvale välissekretariaadile. Seda juhib praegu ­peapiiskop ­Dominique Mamberti, Marokos sündinud mees, keda peetakse - NB! - suureks spetsialistiks isla­mi alal.

Paavsti saadikud on võrreldes ülejäänud diplomaatidega mõneti ebatavalised inimesed.

Esiteks ei kehti nende puhul diplomaatilises korpuses tavaks olev rotatsiooni põhimõte - iga saadik on lähetatud välisriiki vaid teatud aasta­teks, mille täitumise järel ta kas naaseb kodumaale või suundub uude riiki. Nuntsiu­sed võivad olla ühes riigis mitu korda kauem kui ­ilmalikud diplomaadid. Mis tähendab seda, et nad teavad sellest riigist väga palju ja omavad seal laialdasi sidemeid. Järgmine omapära on see, et paavsti saadikud ei lahku lähetusriigist kergekäeliselt. Puhkegu seal kas või revolutsioon ja kodusõda, Püha Tooli esindaja jääb hea karjasena oma lambukeste juurde. Mis võib tähendada seda, et paavsti esindaja ongi ainus diplomaatiline isik probleemses riigis ning vaid tema saab edastada rahvusvahelisele üldsusele tõest infot sealsest olukorrast. Kolmandaks iseloomustab Püha Tooli diplomaate väga hea haridus ja keelteoskus.

Pärast Benedictus XVI ebaõnnestunud remarki islami asjus paavst palus vabandust. Nagu näitab Itaalia nunna tapmine, peab paavst vabandust paluma kas või sellepärast, et säästa inimeste elusid.

Kuid siin võib olla ka rahaline kaalutlus. Katoliku kirikut vapustanud pedofiiliaskandaalid on peale kirikule tekitatud moraalse kahju seotud ka rahalise kompensatsiooni nõudega. Need võivad viia terved kiriklikud diötseesid pankrotini. 2007. aasta jaanuaris maksis Ühendriikides resideeriv Charl estoni piiskop valuraha 12 miljonit dollarit. Ühendriikides Bostonis maksti ohvritele 85 miljonit, Los Angelese peapiiskopkonnas oli see summa 2006.-2007. aastatel ühtekokku 720 miljonit.

See statistika käib Ühendriikide kohta. Austraalias on preestritest pedofiilide ohvrid organiseerumas (riigis on ametlikult 5 miljonit katoliiklast ja ohvrite hulk võib olla märkimisväärne). Ülikatoliiklikult Iirimaalt pole samuti kahjunõudeid (veel) laekunud. Küll on teada, et paavst külastab seda riiki järgmisel aastal ja ilmselt esineb ta ka seal vabandusega.

Kas vabandused suudavad kahjunõudeid tõrjuda? Küsitav. Aga katoliku kirikul tasub olla hagejatega käitudes tasane ja malbe. Enne äralendu Austraaliast kohtus paavst Sydneys Püha Maarja katedraalis pedofiilide ohvritega (välja olid valitud kaks meesoost ja kaks naissoost ohvrit), ta kuulas nende lood ära ja pidas koos nendega missa.

Ent varalisi nõudeid on Vatikanile võimalik esitada ka teistsugustel ohvritel.

Rahvusvahelise üldsuse meeli hoidis pikka aega ärevil Teise maailmasõja päevil iseseisvana olnud Horvaatia riigi varade kadumise küsimus. Horvaatia oli natsi-Saksamaa liitlane, kes puhastas oma alad etniliselt. Ohvriteks olid serblased, mustlased, juudid. Kurjal nukuriigil olid tihedad sidemed Vatikaniga (­frantsiskaani mungaordu kaudu), kes olevat 1945. aastal korraldanud Horvaatia riigikassa evakueerimise Vatikani panka. Jutt on paarist sajast miljonist Šveitsi frangist, mis tänasesse vääringusse konverteeritult olevat kaks miljardit USA dollarit. Kuna Horvaatia riigikassasse anti hävitatud rahvusvähemustelt konfiskeeritud varad, siis tuli ohvrite perekondadel 1998. aastal mõte anda kogu asi kohtusse. Asja arutati San Francisco föderaalkohtus. Käesoleva aasta 7. aprillil lükkas kohus hagejate nõude tagasi. Kas asi sellega lõppeb, ei oska siinkirjutaja arvata.

Katoliiklastele on Rooma paavst "isa" (ladina keeles "papa"). Praeguses maailmas peab ta olema "kahetsev isa".