Ajalooõpikutest ja kunstiraamatutest olen ma pilte Colosseumist, templitest ja valgesse riietatud rooma sõduritest näinud küll, aga see kõik on jäänud kuidagi kaugeks. Seega tunnistan siiralt, et tollest linnast teadsin kindlalt vaid ühte asja: fraasi ”Kõik teed viivad Rooma”. Fraasi, mida Itaalia pealinnast rääkides ei unusta mainimata keegi ning mille kohta ma olen alati mõelnud, et lauses on geograafiline viga sees.

Nüüd tean, et Rooma tähendab palju rohkemat! Lisaks tohutule kultuuri-, ajaloo- ja kunstipärandile leidsin ma igavesest linnast ka selle, millest reisijuhid tavaliselt ei räägi. Näiteks kogesin omal nahal, et kui astuda mõnda kohvikusse, siis lauast tellides on teie piimakohv kolm korda kallim kui too, mille oleksite joonud leti ääres püstijalu seistes. Ükski käsiraamat sellest ei iitsata.

Jaluta tänavatel, jälgi itaallasi

Itaalia pealinn kubiseb roostevärvi majadest. Enne pole seda näinud, et maja võib roostetada – huvitav, et ka see fakt reisikirjeldustest alati välja jäetakse. Igatahes, esialgu häiris selline koledus mu esteetiliselt väga valikulist silma, ent reisi lõpuks juba leidsin, et taolises majas elamine oleks äraütlemata romantiline.

Itaallased ise on ilusad. Tõeliselt ilusad! Roostet ei kuskil. Noormehed käivad riides popilt, soengud vahade ja geelidega sätitud. Keskealised ruttavad, lumivalge naeratus näol ning kallis ülikond seljas, kohtumistele. Soliidses riietuses vanemad härrasmehed astuvad väärikalt, aeg-ajalt seisatades keset kõnniteed, et lähenevat kaunitari paremini silmitseda...

Itaallannadest, seevastu, võib esialgu jääda petlik mulje, sest nii palju Prada, Gucci voi Diori käekotte tavainimeste õlgadel pole ma elu sees näinud. Hiljem selgus, et kõikide itaallannade kavaleriks siiski pole Flavio Briatore; pigem on neil käe otsas Inglite kindluse eest ostetud disainerkottide 30eurosed koopiad.

Eriti põnevad momendid Rooma elanike jälgimiseks saabuvad siis, kui Campo di Fiori argipäeva hommikune turg end kokku korjama hakkab. Nii kahe-kolme ajal päeval. Välja ilmuvad kerjused ja mustlased kui sipelgaparv, kes pärast turupäevajärgset koristustööd lähevad koju köögivilju täis kottidega. Et ma ise selle peale pole varem tulnud!

Hiljem tulevad nad tagasi ning hakkavad sama platsi ääres asuvates baarides Martinit limpsivate tuhandete turistide käest itaalia keeles midagi paluma. Raputan järjekindlalt pead. Mis see siis on?! Lennujaamast saati palub iga teine mu käest raha. Näiteks Hispaania treppide läheduses tõttavad nad vahetpidamata turisti juurest turisti juurde. Arvavad siis, et 50 senti on ikka nagu häbematult vähe, ning paluvad rohkem. Selline pidev sund tervet Rooma linna oma taskust toetada hakkas ausalt öeldes kiiresti närvidele käima.

Kupli vallutamine, omaette ooper

Paavsti, kelle pärast ma tegelikult Vatikani läksin, ma ei näinud. Aga selle-eest nägin kirikut, Peetruse hauda ja kuplit. Ohjaa, see kuppel...

Järjekord Peetri kiriku kupli külastamiseks oli väike. Piletikassas kuulutas silt: liftiga 5 eurot, liftita 3 eurot. Milles küsimus? Ei tea, kes sinna kõrgele selles eas veel ronida jõuab?! Aga see oli kliendi petmine.

Liftiga sai katusele küll, kuid kuplisse tuli oma kondid ikkagi ise vedada. Siit minu soovitus Vatikani võimudele: panna treppide algusesse hoiatussilt “Kes pole elukutselised sportlased, mõelge enne kaks korda, kui edasi lähete!”. Tõsiselt kohe!

Ronisime kiriku tippu kümnepealise seltskonnaga. Ikka edasi ja edasi, kuni hakkas tunduma, et reielihased kipuvad krampi ja õhust on puudus. Suurema kehakaaluga inimesed jäid seina äärde seisma, et valgeks tõmbunud näkku värv tagasi saada. Mina ja mu vapper ema aga rühkisime edasi, sest kui kõrge see üks kuppel ikka on! Ikka trepiaste korraga, kuni tundsin minagi, et nüüd kohe hüppab süda kurgust välja ja kui ma kohe seisma ei jää, siis too kuppel ka mu viimaseks vaatamisväärsuseks jääb.

Koos ühe vanahärraga puhkasime seina najal ning aeg-ajalt naeratasime teineteisele julgustavalt. Mu ema oli ammu juba kuplis Rooma panoraami imetlemas, kui võtsin viimse jõu kokku ning astusin viis viimast trepiastet. Ja seal see oli – Püha Peetruse väljakul sibavad pisikesed inimesed, kiriku katust ääristavad kolmemeetrised pühakute kujud, suursugune Rooma su väikesel peopesal...

Porta Portese täiturg

Seda kogemust ma nõrganärvilistele ei soovita. Esimese asjana märkasin turul ühe ameeriklanna käsivarre küljes rippuvat teismelist mustlastüdrukut. Daam püüdis end vabastada, ent tüdruk ei lasknud. Hoidis hoopis jonnakalt pluusikäisest kinni ning palus “Money, money!”. Naine vihastas ning karjatas  “Don’t touch me!”. Meie võpatasime, aga suurte pruunide silmadega tüdruk ei teinud teist nägugi. Lasi pilgu ruttu turuvärava sissekäigu poole lennata, märkas turiste sisenemas ning jooksis nende juurde. Ja selliseid tüdrukuid oli seal väga palju.

Emaga tihedalt teineteise ligi hoidudes ja hambaid risti surudes jalutasime kaubaküllaste lettide vahel. Tunglemine oli meeletu. Siit-sealt tabas väike küünarnukilöök ribide vahele, paar korda astuti mu varbale ja, näed, keegi näpistas pepustki...

Müüjateks oli eranditult mõnest veelgi lõunapoolsemast riigist pärit mehed, kes põlevi silmi karjusid üksteisest üle. Tõsi, neid hüüdeid kuulates selgus, et kõik hinnad olid tegelikult samad: särgid 2 eurot, dressid 3 eurot, käekotid 5 eurot...

Ei puudunud ka pikkade küüntega täringumeistrid ja vilavate silmadega kaardimängijad. Kõik see ainult süvendas mu veendumust, et kui ma siit kohe vehkat ei tee, siis oma rahakotist, kaamerast ja emast raudselt ilma ka jään.

Ema kaotasingi ära. Pool tundi ärevust ja mõtteid, kuidas tõmmud, kahtlase välimusega mehed ta paljaksvarastamiseks mõnda nendest turu taga laiuvatest lagunenud hoovidest on tõmmanud. Otsisin pisarsilmil oma ema, aga korraga oli terve turuplats just samasuguseid sinise jope ja heleda peaga daame täis. Viimast lootust kaotades nägin, kuidas ta üksi turuvärava ees seisis ning murelikult sagivat rahvahulka jälgis.

Lõpptulemusena polnud sellel täiturul midagi itaalialikku. Kahtlen, kas seal üldse mõni itaallane oli.

Püramiid ja tempel

Ja-jah, Roomas on tõesti üks püramiid.

Püramiid, mõtled. Selline suur ja võimas. Paistab igale poole. Jah, võib-olla Egiptuse püramiidid sellised ongi, aga Rooma oma küll mitte. On teine selline äbarik ja kivide vahelt ajab umbrohi juba oma võrseid välja. Mul oli temast kohe kahju, sest kedagi peale meie teda vaatamas polnud. Rooma Foorumil sellist probleemi pole. Lisaks turistidele meeldib see koht ka kassidele, kes ööpimeduse saabudes ajalooraamatutes nähtud varemete, majatükkide ja kivihunnikute vahele oma foorumi loovad.

Paik on suur, aga ruumi vähe. Kus sa ka ei seisa, leiab keegi sealt ikka, mida pildistada, ja lõpuks väsid kogu aeg ringivaatamast, ega sa kellegi fotole oma kaunist keha niisama, tasuta ei jäta, ning seetõttu olen nüüd päris mitme turisti Rooma mälestusi ilustamas.

Tõsi aga on, et kui ikka seisad Saturni templi ees ja vaatad, pea kuklas, taevasse, et sammaste lõppu näha, siis mõtled poolsolvunult, miks ei ole eesti kooliprogrammides ette nähtud Rooma-ekskursiooni ajal, mil võetakse läbi antiikajalugu? On nii võimas tunne seista templi jalamil ning see tunne paisuks veelgi, kui õpetaja samal ajal tarkusi kõrva puistaks. Vot, see oleks juba hariduse andmine! Ei juhtuks nagu minuga, kellele kogu ajalugu jäi võõraks, sest ei saanud käega katsuda ega oma silmaga näha.

Igatahes, täiesti ebaaus, sest näiteks ameerika koolilapsi oli Roomas rohkem kui kasse tänavatel (ja kasse on Roomas oi kui palju), aga paari aasta pärast küsivad nad nende kodukülla juhtunud itaallaselt ikka, kus ikka täpselt see Rooma asub.

Eestlasega nii ei juhtu. Eestlane ei jõua elu lõpuni ära kiita, kuidas ta tunneb iga külastatud linna kui oma viit sõrme!

Noh, nagu mina nüüd Roomat tunnen.

Ja lõpetuseks väike söögisoovitus.  Da Alfredo & Ada, Banchi Nuovi 14. Restorani peab vanaemalik Ada, kes sulle toob söögiks seda, mida ta just parajasti sel päeval valmistanud on. Ei mingeid menüüsid ega erisoove, kõik on nii, nagu Ada teeb. Koos pastaroa, liha ja köögiviljadega pakutakse ka isetehtud veini ning magustoiduks surub Ada sulle pihku küpsised.