Rootsi TV esimene ilmaennustuste täht oli eestlane

Meteoroloogina töötas Leo Rannaleet üle ilma. Muu­hulgas ehitas ta üles ilmateenistuse Nepalis, kus ­rahvas masinatele õnne toomiseks veel loomi ohverdas, ning sattus isegi Põhja-Koreasse.

Leo Rannaleet vahendas 11 aastat järjest teleekraanilt rootsi ­rahvale uudis­tesaadete lõpus ilmaprognoose.

Just tema oli see, kes osales Rootsi TV uudistesaate “Aktuellt” kõige esimese saate ilmateates 2. septembril 1958.

Seda saadet mäletab Leo hästi: “Saade läks viltu. Saate pikkuseks oli plaanitud 30 minutit, kuid ta kestis 45 minutit, sest tehniliselt ei klappinud kohe midagi.”

Tegemist oli algusajale iseloomuliku segadusega: “Tol ajal olid ainult otsesaated, midagi ette ei lindistatud. Eraldi raadio ja tv-maja siis ei olnud, vaid telestuudiod asusid Stockholmi Valhallavägeni tänaval, vanade sõjaväekasarmute kartulikeldris, mis olid ümber ehitatud “Aktuellti” stuudioks. Teleuudiste saate ilmaprognoosi ettevalmistamine toimus Stockholmi Fridhemsplanil asuvas SMHI prognoosikeskuses. Seal arutasin kolleegidega läbi, mida samal päeval ilmast rääkida, ja sõitsin trammiga telestuudiosse. Stuudio seinal olid paberile visandatud Rootsi ja Euroopa kontuurid ja sinna tuli siis temperatuurid ja tuule suuna nooled joonistada. Jutt, mida rääkida, pidi peas olema. Mäletan, et aega oli mulle antud ilmateate esitlemiseks kolm minutit. Minu ees oli kell. Kuid eelnevad saatelõigud kujunesid sageli arvestatust pikemaks ja nii jäi saatejuht ikka ja jälle saate lõpuks ajahätta. Seepärast juhtuski sageli, et kui pilgu kaardilt tagasi ekraani poole pöörasin, nägin ehmatusega, et kahest minutist oli saanud äkki 20 sekundit. See tähendas aga, et hakka lõpetama! Sellega oli alatihti üks jama.”

Kuidas see esimene ilmaprognoos Rootsi TV “Aktuelli” uudistesaates 1958. aastal Leo Rannaleedi vahendusel kõlas ja välja nägi, seda võib igaüks näha, kui minna Rootsi TV koduleheküljele http://www.svt.se/ , klikkida alarubriigile “Öppet arkiv” ja kirjutada sisse otsingusõna “Rannaleet”.

Telestaarina sai eestlane rohkelt armastuskirju

Leo Rannaleet viibis Rootsi tv sünni juures. Sellele eelnes tuline debatt televisiooni kui ameerikaliku mõjutuse võimalikust kahjust Rootsi ühiskonnale, eriti lastele.

Televisiooni vastased leidsid, et televiisorite levik Rootsi kodudes muudab inimesed rumalamaks ja toob kaasa selle, et erinevalt raadiokuulamisest, mida saab teha töötamise ajal, hakkavad inimesed istuma pimedas toas telekraanide taga ja huvi töö tegemise vastu väheneb.

Kuid rahva huvi uue meedia vastu oli tohutu ja 1956 lubas Rootsi parlament alustada televisioonivõrgu ehitamisega.

1960. aastal oli Rootsi kodudes juba 800 000 televiisorit ja kõik, kelle nägu teleekraanidele ilmus, said kohe üle riigi tuntuks. Eriti tuntud olid uudistesaadete ja ilmateadete tegijad.

“Mind tunti Stockholmi tänavatel nägupidi ära. Sain ka palju armastuskirju,” muheleb tänavu 82aastaseks saav Rannaleet.

“Läksin kord 1960. aastal Stockholmi kesklinnas Fridhemsplanil viinapoodi ja ostsin rohkem viina kui tavaliselt seoses ühe sünnipäevaga. Müüja nimetas ­summa ja mõtlesin, et teen nalja, ja ­ütlesin, et ma ei tea, kas mul nii palju raha kaasas on. Müüja vastas vaikselt ja usalduslikult: “Pole midagi, härra Rannaleet, me kirjutame üles.” See tähendab, et mulle oleks võimaldatud krediiti, ja seda riiklikus viinapoes!”

Põgeniku saatus

Leo Rannaleet oli 17aastane, kui ta koos vanematega sõjapõgenikuna Rootsi saabus.

“Mäletan, et sõitsime Tallinnast välja 20. septembri õ htu l 1944. aastal. Järgmisel päeval, ikka veel merel paadis loksudes, saingi 17aastaseks. Rootsi jõudes ma keelt ei osanud, tööd saime isaga metsatöödel. Siis tuli teade, et Sigtunas avati Eesti gümnaasium ning vastu võetakse 50 poissi ja 50 tüdrukut. Mind pandi reaalharusse. Pärast gümnaasiumi läksin ülikooli matemaatikat õppima, sihiks insenerikutse.”

“Kord sattusin matemaatikaloengul istuma ühe rootsi poisi kõrval. Tema oli sõnaaher ja ka mina ei osanud eriti hästi rootsi keelt, kuid kuidagi sai selgeks, et olen põgenik ja et mul on vaja raha teenida. Ühel päeval tuli too poiss koolis minu juurde ja ütles, et kuule, minu isa annaks teile tööd. Selgus, et tema isa oli meteoroloogiaprofessor, ja tema juhendamisel hakkasin kaks tundi päevas tegema meteoroloogilisi vaatlusi. Huvi aine vastu kasvas ja jätkasin õpinguid juba meteoroloogia alal.”

Pärast lõpetamist sai Leo tööd Rootsi Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis meteoroloogina. Varsti oli ta juba ilmaennustusosakonna ülem.

Meteoroloogi elukutse viis Leo Rannaleedi kõigile kontinentidele. Muuhulgas aitas ta aastatel 1969–1973 WMO lähetusel ÜRO nõunikuna üles ehitada Nepali meteoroloogiajaamu.

“Nepal oli üsna suletud maa, kuid riigi tolleaegne kuningas oli otsustanud maad moderniseerima hakata ja sealhulgas luua riigi oma meteoroloogiavaatluste ­süsteemi, luua jaamad ja õpetada välja töötajad. Sain seal esimest korda tunda, kui suur vahe oli Euroopa ja Aasia inimeste mõtlemisviiside ja prioriteetide vahel. Aasias on inimestel perekond alati tähtsam kui palgatöö. Näiteks kord ei tulnud mul alluv tööle, kuna tema õel olid pulmad. Ühel teisel nepallasel suri isa, tema ei tulnud kümme päeva tööle. Nepali kombe kohaselt ei tohi nimelt pärast inimese surma kümne päeva jooksul üle jõe minna, töökoht asus mehel aga teisel pool jõge.”

“Suurte pühade ajal ohverdati Nepalis loomi, lootuses, et masinad töötaksid ka järgmisel aastal. Selleks pritsiti ohvrilooma veri üle masina. Enne lennukite startimist lennuväljalt sikutati kits piloodi kabiini akna taha ja lõigati loomal kõri läbi. Aknale pritsinud looma veri pidi tooma lennuõnne.”

“Nepallased armastasid oma kombeid ja rahvast. Isegi need, kes välismaal õppimas käisid, tulid tagasi ja jätkasid paljuski oma elu vanaviisi. Üks mu nepallasest kolleeg, kes oli kolm aastast USAs õppinud, tunnistas mulle, et ohverdas samamoodi hommikul kukepoegi oma mootorrattale, et liikluses õnne oleks.”

Rannaleedi sõnul vajas Nepal moodsat meteoroloogiat, et raha hankida. “Põhjus oli praktiline.

Riik vajas raha, riigil oli vaja turiste, turistid tulid lennukitega. Selleks aga, et lennukid saaksid maanduda, oli vaja meteoroloogilisi andmeid. Alpinistid, kes tulid kogu maailmast Mount Everesti juurde, vajasid samuti ilmaprognoose.”

Nepali valitsuse eriloaga õnnestus Leo Rannaleedil 1973. aastal külastada esimese rootslase ja esimese eestlasena ka tol ajal muule maailmale praktiliselt tundmatut Mustangi kuningriiki.

See oli tiibetlaste 600 aasta vanune kuningriik, mis poliitiliselt kuulus küll Nepali, kuid tegelikult toimis iseseisva riigina. Selle ainuvalitseja oli Jigme Dorjee. Feodaalse elukorraldusega riik elatus põlluharimisest ja loomakasvatuses. Seal polnud elektrit, armeed, korrakaitsjaid ega haiglat. Kuid Leo Rannaleedist jäi pealinna Lo Mustangi maha riigikese esimene ilmavaatluse jaam ja kaks kohalikku väljaõpetatud töötajat.

Milleks meile ilmaennustused?

1980. aastatel WMO vanemteadurina töötades lendas Leo Rannaleet riigist riiki ja andis nõu, kuidas kasutada meteoroloogiat majanduselu ja -harude planeerimisel.

“Mind kutsuti Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika maid nõustama. Hoonete, raudteede, maanteede, tammide ja sildade ehitamisel tuleb arvesse võtta sademeid ja muid ilmastikutingimusi ning vaadata kõige ekstreemsemaid juhtumeid viimase saja aasta jooksul.

Ka tuumajaamade ehitamisel ja võimalike õnnetuste puhul on olulised ilmastikualased teadmised.”

Rannaleet lisab: “Meteoroloogiat on vaja ka pealtnäha tühiste küsimuste lahendamisel, näiteks sääskede vastu võitlemisel. Bermuda saarestikus on üks ­väike saar, kus oli kunagi probleem sääskedega. Inimesed ei saanud saare imeilusatel liivarandadel viibida, kuna õhk oli periooditi sääskedest paks. Kohale saabusid bioloogid, kellel olid oma ideed, kuidas sääsed minema ajada, kuid nende plaanid oli vaja ühendada andmetega sademetest, temperatuuridest, veetõusudest ja mõõnadest –ühesõnaga, meteoroloogiast. Ja nii oli ­jälle mind vaja.”

“Põhja-Koreasse kutsuti mind selleks, et aitaksin neile hankida moodsat satelliidiandmete lugejat – nii moodsat, et seda polnud veel konstrueeritud. Õpetasin, et nad peavad saatma oma spetsialiste ­USA­sse ja Jaapanisse õppima. Selline koostöö lääneriikidega ei olnud riigile sel ajal aga vastuvõetav. Minule ei ­soovinud nad ­näidata isegi oma meteoroloogiajaamu.

Nädal aega vaidlesime ja katki see äri jäigi.”

Tšernobõli tuumaõnnetuse järel osales Rannaleet WMO ja IAEA läbirääkimistel, kus arutati, kes, mil viisil ja kellele edaspidi tuumaõnnetuste puhul ilmastikuandmeid edastab. Tšernobõlis juhtunu puhul lõid teatavasti 1986. aastal esimesena lärmi Rootsi tuumajaamade mõõturid.

Purilenduri poeg ajab ­Eesti asja

• Kaks aastat tagasi asutas Leo Ranna­leet koos tütrega fondi ­Sinilind, mille eesmärk on ilmateaduse arendamine Eestis.

• Fondi tuludest toetatakse muu­hulgas purilendu ja selle kasutamist atmosfääri- ja ilmastikunähtuste jälgimisel.

• Leo Rannaleedi isa ­Valdu Rannaleet oli Eesti esimese vabariigi ajal tuntud purilendur.

• Valdu Rannaleet lendas 28. septembril 1933 koos parun Heinz von Ungern-Sternbergiga Ülemistelt Stock­holmi ja sattus Dagens Nyheteri esilehele. Meestel ei olnud mingit ­kaarti ja nad teadsid vaid kuulujuttude järgi, et Stockholmi lähistel pidi väike lennuväli olema, millel orientiiriks on kaks raadiomasti. Pärast kolmetunnist lendu üle Läänemere tuli meestel 45 minutit Stockholmi kohal tiirelda ja läbi udu maste otsida, enne kui nad maandusid.

• Eesti tolleaegne saadik ­Rootsis Friedrich Akel korraldas lendurite auks vastuvõtu koos lõunasöögiga. Järgmisel päeval sõitis väike kollane Eestist tulnud purilennuk ES-UBA Ülemiste poole tagasi.