Rootslased on nupukad - vetsujäägid kütavad tervet elamurajooni
“Ma arvan, et rootslased on valgustatud,” ütleb Lynn Kann, Singapuri ajakirjanik, siira imetlusega. Me oleme rahvusvahelise ajakirjanike seltskonnaga kaks päeva rännanud ühest ülimoodsast ökolinnaosast teise. Ja need pole ökohüsteerikute veidrused, vaid juba toimivad argilahendused.
Isegi Stockholmist Malmösse lendame lennukil, mis maandumisel hoiab kokku kuni kolmsada liitrit kütust – piloot lihtsalt lülitab laskumisel mootori välja. Eestis ei maksa seda siiski katsetada – iga lennuk selliseks trikiks ei sobi.
Neetud automaks
Stockholmi keskkonnaameti direktor Gunnar Söderholm lösutab oma mugavas tugitoolis linnavalitsuse avaras kabinetis. Aknast avaneb vaade peavaksali kõrval asuvale kontorihoonele, mida kütab rongile minevate ja tulevate inimeste hingeõhk – täiesti tasuta. Varem lasti see lihtsalt taevasse.
Söderholm on kuuekümnendates eluaastates poliitik, kes valimistel nii võitnud kui ka kaotanud. Tema oli selle taga, et 2007. aastal muutis Stockholmi linnavalitsus autoga kesklinna sõitmise tasuliseks. Ajakirjandus pidas seda üksmeelselt poliitiliseks enesetapuks, inimeste meelest tuulati jälle nende rahakottides ja kooriti maksuraha juurde. Praegu võib öelda, et tegemist oli suurima avaliku arvamuse pöördega Rootsi poliitika ajaloos. Pealinna tänavatelt on kadunud iga neljas auto ja taksojuht räägib meile uhkusega, et tipptundidel ummikuid ei teki.
Kesklinna sissesõidu eest tuleb sõltuvalt kellaajast maksta üks kuni kaks eurot. Sõidud registreerib arvuti, mis saadab kuu lõpus ka arved laiali. Igapäevasel töölkäimisel kerib niiviisi kokku kopsaka summa.
Carpool (ühiskasutusautod) on aga mõeldud selleks, et inimesed autot ei ostakski. Neid rendikohti leidub kõikjal. Saadad SMSi, et vajad autot, ning saad vastuse, kus lähim selline asub, ning saadud koodiga avad masina.
Korpulentsusele kalduv Söderholm ise väntab aastaajast sõltumata tööle rattaga. Stockholmi tänavad on täis ratturite horde – vanemad prouad kruiisivad, kiiver kuklas, neoonriietes kihutavad Tour de France’i kandidaadid ja nende vahel seiklevad miniseelikutes kontoritibid.
Tänavu sügisel ripuvad Rootsi bussipeatustes plakatid punase õunaga, mis kutsuvad inimesi kodus komposti koguma. Sellest toodetakse biogaasi. Selgub, et toit on tõesti energiamahukas – kümne kilo toidujäätmetega saab sõita hinnanguliselt kümme kilomeetrit. Kujundlikult võib öelda, et bussid liiguvad õunakoorte jõul.
Kõik Stockholmi prügiautod põletavad biogaasi, muidu linn prügifirmaga lepingut ei sõlmigi. Biogaasi vajatakse aina rohkem ja uutes ökomajades ongi veetorude kõrval toru komposti jaoks. Kraanikaussi visatud toidujäätmed lähevad läbi purustaja ning liiguvad kogumispaaki, kust need autoga ära veetakse. Prügi liigutamine pigem torudes ongi uuem suund – siis ei pea sellel autodega järel käima ja kütust raiskama.
Vetsujäägid kütavad elurajooni
Esialgu suhtusid ehitusettevõtjad ökorajoonidesse skeptiliselt nagu rikastele friikidele mõeldud luksusprojektidesse. Nüüd rüselevad nad sabas, et osaleda järgmises ettevõtmises, sest uuemeelseid lahendusi saab müüa, isegi eksportida. Kui kaks esimest ökorajooniprojekti algatas Stockholmi linn, siis kolmas kerkib juba ehitusfirma Skanska initsiatiivil.
Hammarby Stockholmis oli veel viisteist aastat tagasi samasugune nagu Paljassaare praegu Tallinnas – keset pealinna, imelise vaatega, aga reostunud tööstus- ja sadamapiirkond. Nüüd on seal äge ökorajoon, kus vabanenud korter leiab uued elanikud keskmiselt viie päevaga. Isegi masu ajal oli pikim müügiaeg kaks nädalat. Kinnisvaraarendajatele on ökomajad suurepärane äri.
Rajooni planeerimisel oli kaks sihti: elamine peab olema taskukohane keskmisele lastega perele ning säästmine ei tohi olla keeruline. Inimene ei pea õhtuti diivanil istudes nuputama, mida head homme looduse heaks teha. 75 protsenti keskkonnasäästust tuleb majadesse ja maa sisse ehk torudesse ehitatud lahendustest. Näiteks kogu Hammarby soojus ja osa elektrist toodetakse soojast veest, mis väljub vetsudest, vannitubadest ja pesumasinatest.
Danderydi eramajade rajoon asub pealinna külje all. Rootsipunaste puumajade katused on kaetud päikesepaneelidega. Väliselt on kõik ülimalt tagasihoidlik, miski ei viita eliitrajoonile.
Elektrontabloo kuuri moodi majakesel (kus asuvad päikesejõujaama juhtseadmed) näitab punaste numbritega päikesekiirguse tugevust ja toodetavat energiat. Kuuri taga asub umbes 600ruutmeetrine roheline välu, kus päikesesoojus maa alla graniidi sisse salvestatakse. Juulis, kui salv on täis, ulatub kivi temperatuur 42 kraadini, veebruaris tühja “patareiga” on see 26 kraadi. Kivi soojendab vett, mis liigub põrandakütte torudes.
Päikeseenergiaga katab külake 80 protsenti kütte- ja elektrikuludest. Investeeringu tasuvusajaks arvestatakse kümme aastat.
Ökomates rajoonides töötab sarnaselt talvise keskküttega ka suvine keskjahutus. Jahedust toodetakse külmast mereveest. Mõte on selles, et igas korteris ei pandaks konditsioneeri pistikut stepslisse. Moodsaid kontoreid aga köetakse serveriruumidest pärit sooja õhuga.
Prügi kui ressurss
Sinine kiiver peas, karjub Malmö prügikäitlusjaamas pressiesindaja Gunilla Carlsson prügipõleti kõrval (müra on seal seline, et tavalist kõnet poleks lihtsalt kuulda) ajakirjanikele, et Rootsis on taaskasutuskõlbmatut prügi põletatud alates 1973. aastast. Tookord köeti sellega ilma. Aasta hiljem tabas Euroopat naftakriis ja küttearved hüppasid lakke. Keegi tarkpea (Gunilla kahetseb, et tema nimi on ajaloo hämarusse kadunud) tuli mõttele suunata prügisoojus keskküttevõrku, mis algas kõigest 500 meetri kaugusel prügipõletusjaamast. Nüüd toodetakse samas jaamas prügist ka elektrit. Rootsis on 31 prügiküttejaama ning prügi veetakse välismaalt sisse. Pole võimatu, et varsti hakatakse prahti tooma lausa Hiinast või Indiast.
1994. aastal otsustati, et prügi tekitanud firma peab selle ka pärast kokku koguma. Kirjastused pidid looma tingimused vanapaberi kogumiseks. Tookord oli see kohustus, nüüd ressurss. Ajalehti täis paberkott maksab kaks eurot.
Kõigi nende lahenduste moraal on üks – kasutada seda, mis meil on.
Rootslased kui pioneerid
Rootslased võtavad keskkonnahoidu siira hasardiga. Igal ametkonnal on hulk loosungeid eesmärkidest, mida tahetakse saavutada 2015. või 2020. aastaks. Vähendada CO2-heidet! Suurendada prügi taaskasutamist! Olla parem kui Euroopa Liidu nõuded!
Tundub olevat üsnagi nõukogulik? Ent need pole kabinetis sündinud sähvatused. Täiesti tavalised inimesed tahavad elada keskkonda säästval moel. Selle taga on umbes kakskümmend aastat ehk ühe põlvkonna jagu suhtumise ja mõtteviisi kujundamist.
