Prokuröri sõnul on Kaluga puhul tegemist isikuga, keda ei tohi isegi pärast karistuse lõppemist vabadusse lasta. “Varem viiel korral vangistusega karistatud, kahel korral isikuvastase kuriteo eest, sooritas ta vabaduses pidevalt väärtegusid. Nüüd pani toime uue raske isikuvastase kuriteo. Seega oli alust arvata, et tal esineb kuritegelik kalduvus,” põhjendas prokurör oma nõudmist.

Justiitsministeerium tuli karistusjärgse kinnipidamise ideega välja kaks aastat tagasi, kui meedia oli üle ujutatud võigaste pedofiiliajuhtumite kirjeldustest. Avalikult söandas eelnõu rünnata vaid õigusprofessor Jüri Saar, kes nimetas ideed totalitaristlikuks: “Eelnõu väidab, et leidub kurjategijaid, kes on ohtlikumad kui nende kuriteod. Ja neid tuleks nende sisemise rikutuse ja ohtlikkuse tõttu hoida edasi isoleerituna. Saksamaa kriminaalkoodeksis viidi vastav statuut sisse 1933. aastal. Sel aastal tuli võimule Hitler ja inimesi hakati karistama mitte selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid.”

Professor Saar pole seniajani alla andnud. Kuu aega tagasi teatas ta Presidendi Mõttekojas, et karistusjärgne ­kinnipidamine võib tuua Eestile palju pahandusi. Näiteks määras Inimõiguste kohus mullu 50 000 eurot hüvituseks Saksa kriminaalile, keda vaatamata karistuse ärakandmisele vabadusse ei lastud. “Meede, mis võetakse algselt kasutusele ainult eriliselt märgistatud inimeste suhtes (nt ohtlikud harjumuskurjategijad), võib pärast pretsedendi loomist lihtsalt laieneda uutele kontingentidele,” hoiatas Saar. “Natside jaoks ei olnud juudid inimesed, vaid “ohtlik element”, mis tuli kõrvaldada. Lenin nimetas klassivaenlasi “putukateks”, mitte inimesteks. Samasuunaline nihe on toimumas praegu. Kas tõesti tulevad taaskasutusele XV sajandi “Nõiahaamri” (­Malleus Maleficarum) tüüpi manuaalid, mille järgi ära tunda ohtlikke isikuid?”