Rossini, poliitiliselt ebakorrektne
Gioachino Rossini – Dario Fo “Il viaggio a Reims” Soome Rahvusooperis Helsingis, libreto Luigi Balocchi ja Dario Fo, muusika töötlus Philipp Gossett. Dirigent Maurizio Barbacini, lavastaja ja kujundaja Dario Fo, kostüümid Dario Fo ja Erika Turunen, kujundaja assistant Anna Kontek.
Hiilgava muusika ja ajakajalise kerglase sisuga vähetuntud ooperiteose lavastamine tänapäeval toimub enamasti vana libreto arvel. Teisisõnu, endisest tekstist lähtuvalt kirjutatakse uus ja kohandatakse see muusikale. Nii tegi ka Dario Fo, lavastades Soome Rahvusooperis Rossini võrdlemisi vähe mängitud koomilise ooperi “Il viaggio a Reims” (“Teekond Reimsi”).
Juba ARTE ülekanne ooperietendusest naelutas mind teleri ette, kuid elava ettekande vaatamine-kuulamine 1.veebruaril Helsingis oli veelgi parem. Kogu see üle vindi keeratud klounaad ja bufonaad, mis mind häiris ühe teise Fo Rossini lavastuse – Amsterdami ooperiteatris nähtud “Itaallanna Alžiiris” (vt. EE 9.03.2000) – puhul, sobis peaaegu sajaprotsendiliselt illustreerima mahlaka irooniaga etendatud poliitilise maiguga farssi kuurordis aega parajaks tegeva rahvusvahelise kõrgseltskonnast, kes valmistub reisiks Reimsis toimuvale Prantsuse kuninga Charles X kroonimisele. Võib-olla on Dario Fo lähenemine aristokraatide kuurordielu mõtestamisele ka liiga üheplaaniline, vulgaarsotsioloogiline kui soovite, kuid arvestades Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud lavastaja senini säilinud sümpaatiaid proletariaadi ja rahvaliku commedia dell’arte vastu ning Itaalia kompartei liikmeks olemist, muutub selline lähenemine mõistetavamaks. “Muretu elu” kujundlik leidlikkus on laval pillav, naerutav ja teravmeelne, iganenud materjal kohandatud uue aja nõuetele ilma, et tüki vana idee täiesti kaotsi oleks läinud.
Mida ma teadsin sellest ühe mu lemmikhelilooja ooperist? Et ta oli kaua aega kadunud. Ja et mu üks lemmikkirjanikke Stendhal kirjutas ooperi esietendusest ülistava arvustuse. Seda ooperit rohkem teatakse kui on kuuldud, erinevalt “Sevilla habemeajajast”, “Türklasest Itaalias”, “Itaallannast Alžiiris” või “Tuhkatriinust”. Rossini kirjutas “Teekonna Reimsi” 1825. aastal Charles X keskaegseid kroonimispidustusi matkiva pompöösse tseremoonia tähistamiseks Reimsi katedraalis, ning ooperit esitati Pariisis viis korda.
Hiljem kasutas helilooja “Teekond Reimsi” partituuri oma paaris järgnevas ooperis, “Teekond Reimsi” aga unustati kuni 1984. aastal toodi ooper uuesti lavale Pesaro Rossini festivalil. Etendusest kujunes sensatsioon.
Kas ka Helsingis?
Fo lavastus Helsingis on eeskujulik näide taasleitud vana klassika elavast, kompleksivabast tõlgendusest. “Teekonnaga Reimsi” annab Fo iroonilise kommentaari nii ühineva Euroopa hirmudele kui etendab tagantjärele tarka. Eri rahvuste esindajad laulavad finaalis oma maa piinlikest või kurioossetest seikadest (Vene krahv Libenskof tsaarist, keda ei armastata ja tsaarinnast, kes andub igale teenrile, Saksa parun Trombonok “Deutschland, Deutschland”-viisil India ja Hiina vallutamisest, kust saab oopiumi, Hispaania grand Mehhiko kaotamisest ja et inkvisitsioon valitseb taas tema riigis jne.). Räägitakse, et Euroopa ühinemine on ainult illusioon. Erinevalt algversioonist ennustatakse ooperi finaalis Charles X troonilt langemist, lõpupildiks ongi kuninga veidra munataolise õhusõiduki (!) plahvatamine ja ooperi tegelaskonna õudustväljendav tummstseen. Fo ohjeldamatu fantaasia ja Rossini ooperi koomiline element sobituvad teineteisega suurepäraselt. Lugu iseenesest on ju tühine, operetilik. Plakatlik armuintriig ning hobuste puudumine ärasõiduks - kui üldistada.
Helsingi lavastusele kirjutas Fo uue, arvult viienda libreto ja selle kallal noriksin mõnes kohas küll. Mõned stseenid järgnevad isegi romantilise koomilise ooperi kohta liiga ebaloogiliselt. Enamus tegelaskujusid jäävad tüübi tasandile, psühholoogilist süvenemist näeb rohkem improvisatsiooninäitlejanna Corinna (sopran Tove Aman), rüütel Belfiore (võimsa hääleulatusega taani bel canto tenor Gert Henning-Jensen) ja lord Sidney (bass Petri Lindroosi) rollijoonises. Corinna ja Belfiore I vaatuse duett on lavastuse naerutavamaid misanstseene (vokaalne tase on enesestmõistetav), kus tegevusse sekkub “elav” antiikskulptuur. Miimid, žonglöörid, köieronijad, batuudihüppajad, kalamehed, eesel, krokodill, valged tuvid (kellest üks Kreeka vabastamisest kõneldava laulu ajal maha lastakse) vahelduvad laval justkui rändtsirkuse programmis. Tembutatakse asja eest, teist taga ning vaatajal ei hakkagi saalis piinlik! Ooper olevat ju tõsine asi …
Muusikaliselt on “Teekond Reimsi” tõeline virtuoossete ansamblite aardelaegas. Ühte duetti ma juba mainisin. Lisagem 18 solistipartiid. Esimese vaatuse kohutavalt lõbusa, segase ja ülekeeva finaali juhatab sisse kuulus 14-häälne a capella ansambel (“Me peame jääma siia”), mis kurdab, et hobuste asemel leiti vaid eesel. Teine suur number on sama vaatuse pikk kuuehäälne sekstett seda katkestava Corinna aariaga harfi saatel. Teine vaatus algab tormilise palaganliku söögisaalipildiga, mis kipub võtma klišee vormi. Aga kitš kuulubki ooperi juurde (mind toetavad seda väites nii Milan Kundera kui Susan Sontag) ja kui seda riputatakse näpuotsaga, nagu safrani mandlikoogile, pole midagi katki.
“Teekonda Reimsi” mängitakse Helsingis märtsi lõpuni, mõnes etenduses mängib duubelkoosseisus poola markiis Melibead Annely Peebo, keda mul polnud kahjuks võimalik näha. See pole Peebo ainus Rossini osa sel hooajal, Viini Volksoperis laulab ta “Türklases Itaalias” praegu ka Zaidat. Kes läheks ja võrdleks neid osatäitmisi? &nb sp;
Dario Fo'ga Rossinist
Härra Fo, peale Rossini ei lavasta te ühtegi teist heliloojat. Miks?
Mina ja Rossini, me oleme üks hing. Ma ei tea paremat heliloojat kui Rossini. Ta ooperid on rõõmsad, koomilised, alati teravmeelsete karakterite ja imetlusväärse muusikaga. Rossini ooperid on väga mängulised ning mängu ma armastan. Kuid Rossinis on ka palju irooniat ja kerget sarkastilisust nagu minuski, ta ei võta ühtki asja üksüheselt, surmtõsiselt. Vaadake, Rossini armastab groteskseid situatsioone, ja mina samuti. Ta kirjutas ja õukonna tellimusel, aga tema muusika läks hinge rahvale. Tema muusika õpetab meile muusikalise nalja võimalikkust ja paneb lauljad raske valiku ette, sest Rossini laulja peab olema ka hea näitleja, mitte ainult laulja. Laulev näitleja, hiilgava bel canto häälekooliga, on Rossini ideaal.
Te ei lavasta oopereid just sageli. Kas valite väga, mida ja kus lavale tuua?
Teate, ma ei ole enam väga noor, et kõiki kutseid vastu võtta (naerab). Ma ei ole lavastanud palju ja see repertuaar on üsna piiratud. Minu lavastajadebüüt toimus “Sevilla habemeajajaga” 1987 Amsterdamis Nederlandse Opera kutsel ja mul on sellest äärmiselt head mälestused. Seetõttu võtsin vastu ka pakkumise teha siin “Itaallannat Alžiiris” (märts 2000 - toim.). Amsterdami uue ooperimaja tehnilised tingimused vastavad igati mu vajadustele – mis puudutab tsirkust näiteks. “La Gazzetta” lavastan 2001 Pesaro Rossini festivalil.
Millest te ooperi lavaletoomisel lähtute?
Pildist. Pildiline ja visuaalne lavajutustus on Rossini ooperi lavastamisel esmatähtis. Loon esmalt sarja visandeid, ooperipiltide ja –vaatuste kaupa. Visandan lavakujunduse, tegelaste kostüümid, lavabutafooria. Tähtis on, et etenduses ei tekiks mingit staatikat, et lavapilt oleks dünaamiline, voolav, plastiline. Rossini muusika on täis üllatusi ja minu arvates võib ooperipublikule samamoodi visuaalseid ja lavastuslikke üllatusi pakkuda stseen stseeni haaval. Ainult banaalseks ei tohi minna.
HARRY LIIVRAND
