"Mäletan teadmatuse, arusaamatuse tunnet, mis kandus ilmselt üle vanematelt: mis saab edasi?" Dmitri Petrov oli tol hetkel 12aastane. "Eesti staatuse muutus seostus lisaks sellele ka rahavahetusega. Mäletan, kui vanaisa ütles mulle: "Raha kaotab väärtust, tuleb osta kaupa." Ja me läksime Koplis Kajaka poodi konserve ostma. Tegelikult ostsime täiesti mittevajalikke asju, peaasi oli raha ära kulutada. Üldiselt jäi mulle meelde, et olukord oli närviline."

2008. aasta novembri alguses sõidab nooremveebel Dmitri Petrov Afganistani Eesti huve kaitsma. Enne seda on ta viibinud kaks korda missioonil Iraagis. Dmitri on lapsest saadik tundnud, et sport on tähtis. Ta jooksis isaga iga nädal seitse kilomeetrit ümber Harku järve. Kohustuslikku programmi kuulusid bassein, maadlus, võrkpall. Seega kasvas Petrovide pere ainus poeg spordipoisina. Teine oluline asi, mille Dmitri lapsepõlvest kaasa sai, oli eesti keel. Esiteks käis ta trennis koos eestlastega ja nendest oli vaja aru saada. Aga teiseks õppis ta Õismäel 55. koolis, milles olid nii venelaste kui ka eestlaste klassid.

Dmitri isa oli Tallinna Autobussipargi Lasnamäe filiaali direktor. 80. aastate lõpus said Petrovid Lasnamäele korteri, kolmetoalise. See oli uskumatu rõõm. Pärast iseseisvuse taastamist mõistis Petrovide perekonnapea, et lõpuks on avanenud võimalus tegelda äriga, ning hakkas korraldama rahvusvahelisi autovedusid. Dmitri aga vahetas kooli ning asus õppima Lasnamäe äsja valminud 65. koolis.

65. kool oli tähelepanuväärne selle poolest, et siin käisid teiste hulgas ka nn sõjaväelinnakute lapsed. Näiteks Jägalast. Need "sõjaväelised sõbrad" hakkasid nüüd pärast iga suvist koolivaheaega haihtuma. Juhtus, et mõni klass hõrenes korraga kuni kümne lapse võrra. Eri õpetajad ja eri lapsevanemad selgitasid lastele sellist koolikaaslaste massilist ärasõitmist erinevalt. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 474 815 venelast. Praegu on neid umbes 130 000 võrra vähem.

9. mail sündinud Ilja Monogarovi perele kujunes 91. aasta mõnevõrra teistsuguseks kui Petrovidel: nii ema kui ka isa kaotasid töö. Monogarovite pere kolis Põhja-Venemaalt Eestisse alles 1989. aastal. Perepea töötas seal aatomiallveelaeval, oli kolmanda järgu kapten. Ema, toiduainetööstuse tehnoloog, vastutas sõjaväelaste toitlustamise kvaliteedi eest. Pärast 91. aastat otsustas isa: "Eestis on ikkagi parem ja me ei sõida kuhugi!" ning perekond alustas kõike nullist. Alguses hakkas isa tooma Vladimiri linnast traktoreid. Kolme aasta pärast, kui Monogarov-vanem oli toonud Eestisse 50 traktorit, kuivas Eesti põllumajandustehnika turg kokku. Isa hakkas tegelema olmetehnikaga. Sellest tegevusest kasvas hiljem välja Viva Elektroonika kauplusekett.

Monogarovid elasid Koplis. "Kui ma meenutan praegu oma lapsepõlvesõpru, siis vähemalt kaks neist on narkootikumide kätte surnud," ütleb Ilja.
2000. aastatel saab Viktoria Salnikovast dokumentaalfilmi "Nime poolest võitja" peategelane. Viktoria tunnistab filmis avameelselt, et on HIV-positiivne ning pealegi rase. Aga samal aastal, kui NSVL kärises õmblustest, läks Venemaal suures tööstuslinnas Surgutis katki ka Viktoria vanemate abielu. Viktoria ema on sündinud Eestis, isa Pihkvas. Omal ajal sõitsid nad Surgutti raha teenima, seal läksid lahku. Oma lapsepõlve meenutab Viktoria harva ja mäletab tükati. Murranguliseks said 91. aasta, kui vanemad lahutasid, ja 92. aasta, kui ta saadeti vanaema juurde Eestisse, väikesesse Sompa asulasse. Ema kuulutati peagi teadmata kadunuks, isa ka justkui ei tundnud lapse vastu huvi. 12aastane Viktoria jäi vanaema juurde.

Tavaline Lasnamäe linnaosa elanik, kahe lapse ema Darja Mironova meenutab, et tema lapsepõlv oli õnnelik. Darja sündis Kohtla-Järvel. Sealt kolis pere Tartusse, kus isa tudeeris Tartu ülikoolis majandust, hiljem Tallinna. Ema, vene keele ja kirjanduse õpetaja, kasvatas tütart ja poeg Savvat vene kirjandusklassika vaimus. Isa suunati pärast ülikooli lõpetamist panka tööle ning pere tundis ennast igas mõttes õnnelikult. 90. aastal sündis kolmas laps, tütar. Talle pandi nimeks Maria. Kokku tuli, nagu Puškini "Kapteni tütres", Maša Mironova.
1991. aastal otsustas isa siirduda ärisse, kuid selles ei olnud tal õnne. Ja see andis valusa löögi pere rahalisele olukorrale.

Eesti venekeelsete elanike elus kujunes järgmiseks kaalukaks tähiseks 1992. aasta - hetk, kui eesti keel sai riigikeele staatuse. Seaduse kohaselt pidid kõik teenistujad ja töötajad 1. veebruariks 1993 valdama eesti keelt töökohustuste täitmiseks vajalikus ulatuses. Riigi seisukohast näis see nõudmine loogiline, paljudele inimestele aga oli šokk. Ennekõike lühikese tähtaja tõttu. Tagajärg oli, et keeleinspektsiooni (mis sai rahva hulgas peagi keeleinkvisitsiooni nime) ametlikesse dokumentidesse hakkas üksteise järel ilmuma märge "ei vasta nõudmistele seoses motivatsiooni puudumisega, samuti traditsiooni ja eesti keele kui võõrkeele õpetamise kogemuse ning kvalifitseeritud õpetajate ja õppematerjali puudumise tõttu" (Keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski ametlikust aruandest). 1995. aastal võeti vastu uus seadus. Nendel aastatel saab venekeelse elanikkonna jaoks tähtsaks teemaks mõiste "kodakondsuseta isik".

"Ükskord tuli ema ja ütles, et mul on kahe nädala pärast kodakondsuseksam," meenutab Dmit­ri Petrov, kelle ema ja isa said mõlemad pärast eksami sooritamist Eesti kodakondsuse. "Mind see ei hirmutanud. Võtsin konspektid ja hakkasin õppima. Üks asi, mis mind sellel ajal tegelikult hämmastas, oli see, kui meile toodi kooli uued Eesti ajaloo õpikud ja nende kaanel oli sõnaselgelt kirjutatud "Novaja Istoria Estonii". Mis tähendab uus? Aga mis vanast sai?"

Ilja Monogarovit huvitas see, mis näis talle tuleviku seisukohast kasulik - inglise keel. 90. aastate keskel viisid vanemad ta üle Vladimir Kornijenko kooli. Sellessesamasse homse päeva kooli, millest sai 2008. aastal riigieksamite tulemuste põhjal Eesti parim venekeelne kool. Õppetöö oli tasuline. See-eest aga õpetati siin väga hästi inglise keelt. Tõsi, Ilja vanemate arvates olid lood matemaatika ja vene keelega kehvad ning peagi vahetas Ilja kolmandat korda kooli. Ta asus õppima 19. reaalkoolis. Siin õpetas kõikidele vene koolilastele tuntud Papa Miša - Mihhail Gussev. Omal ajal juhtis ta ETVs saadet "Trips-Traps-Trull".

Üldiselt hakkavad 90. aastate keskpaigas Eesti venekeelsetes koolides toimuma esimesed kardinaal­sed muutused - kuna keeleinspektsioon ametlikes paberites ise tunnistab, et "mida vanem on inimene, seda raskem on tal võõrkeelt täielikul määral omandada". Siit tuleneb järeldus: "keeleõpe üldhariduse raames on oluliselt odavam ja kõige tulemusrikkam meetod keeleprobleemi lahendamiseks". Selle tulemusena hakatakse juba 1996. aastal mõnes venekeelses koolis mõnda ainet õpetama eesti keeles. Tõsi, see protsess kulgeb raskelt ja paistab kohati totter, sest kvalifitseeritud pedagooge napib endiselt ning Lasnamäel elavale lapsele ei ole eesti keele vajalikkus päris selge - räägib ju terve tänav ainult vene keelt.

"Koolis, terves süsteemis toimunud muutused olid väga hästi tunda," meenutab Darja Mironova, kelle ema oli just selleks ajaks läinud tööle Lasnamäele 48., hiljem aga 65. kooli. "Eesti keel rippus meie peade kohal nagu Damoklese mõõk. Ema, vene keele ja kirjanduse õpetaja, pidi hakkama ka eesti keelt õpetama. See oli kuidagi kunstlikult tekitatud olukord. Ma leian, et eesti keel on absoluutselt vajalik. Aga kui seda sinult välja pressitakse, seejuures veel konkreetsete tähtaegadega, siis tekitab see hinges kuidagi vastumeelse tunde. Üldiselt muutus vene kool sellel perioodil väga. Levisid kuuldused, et vene koole hakatakse kinni panema. Ja õpetajad muutusid närviliseks."

Darja ema närvipinge ja hirm tuleviku ees langesid kokku perekonnas tekkinud probleemiga. Mironovite pereisa ei leidnud endale endiselt kohta. Peres valitses pidev rahapuudus. Darja mäletab selgesti, kuidas 90. aastate alguses tulid moodi retuusid ning kõik nende klassi tüdrukud kandsid neid kõikvõimalikes värvides. Aga õpetaja Mironova tütar käis mööda komisjonipoode ja püüdis endale midagigi normaalset selga leida. 97. aastal ei olnud perekonna probleeme enam võimalik varjata: vanemad tülitsesid, aga ema istus õhtuti, veinipudel ees, ja nuttis. Lõpuks kolis isa Peipsi äärde elama, kapteni tütar Maša aga kasvas üles ilma väärilise "kapteni" poolse huvita. Darja läks ülepea Vene Teatri draamaringi.

1997. aastaks võis juba rääkida selgelt riigist riigis. Venelastel käis oma elu. Näiteks korraldati Miss Estoniaga analoogset iludusvõistlust Miss Molodjož Estonii. Vene bänd Ideaalsed Inimesed käis esinemas Lasnamäe ja Narva koolides, esitades laule à la "Jeltsin on meie president" (laulus irvitati Jeltsini üle), ilmusid oma ajalehed, näiteks Estonija, oli oma raadio, näiteks Russkoje Radio. Niisuguses olukorras tundis Ida-Virumaa ennast loomulikult üldse isoleerituna. Sellest piirkonnast levisid halvad kuuldused: riigi suurim töötute hulk ja keskmisest madalam palgatase. Siin lokkas kuritegevus ja olid probleemid narkomaanidega.

Ida-Virumaa tüdruk Viktoria Salnikova meenutab praegu irooniaga, kuidas pärast teda pandi piirkonnas kõik kinni: kool, kus ta õppis, kutsekool, mille lõpetas - lammutati koguni maja, milles ta elas. Kui Viktoria läks üheksandasse klassi, tulid tema ellu narkootikumid. Tavaline! Halb seltskond, õnnetu armastus (poiss oli narkomaan, Viktoria päästis ta sellest... ja proovis ise). Viktoria käis diskoteegis Valge Hobune. See on Jõhvis kõige populaarsem. Seal hakkaski tarvitama.

"99. aastal toodi Ida-Virumaale heroiini. Palju," räägib Viktoria. "Meil ei olnud mingit tegevust... Hakkasin proovima kangemaid narkootikume. Ajapikku jõudsin päevas kolme-nelja doosini."

Selsamal 1997. aastal materialiseerus dokument, mis koostati ÜRO Arenguprogrammi algatusel: "Mitte-eestlaste integreerimine Eesti ühiskonda: eesmärgid". Hiljem sai see aluseks nii Eesti valitsuse 1998-1999 vastu võetud lõimimisdokumentidele kui ka riiklikule programmile "Eesti ühiskonna integreerimine 2000-2007".

Aga seni, kuni poliitikud allkirjastasid esimesi alustpanevaid dokumente teemal "palju toredaid inimesi", toimusid Lasnamäel esimesed venelastest ja eestlastest noorte massilised kokkupõrked. Koguneti jõukudesse, milles oli kuni 100 inimest, ning suunduti otsima teise rahvuse omasid.

"Ma mäletan, kui algasid Lasnamäe venelaste ja eestlaste vahelised kismad," meenutab Dmitri. "Tobe loomulikult. Keegi ei teadnud nende tegelikku põhjust. Sellepärast tegutses gäng põhimõttel "meie omi pekstakse". Kogu lugu."

Tõsi, Dmitril ei olnud kaklemiseks aega. Tema lõpetas majanduskursused, ärijuhtimise kooli. Pärast lõpetamist astus kooli nimega I Stuudium rahandust õppima. Dmitri oli siis 18aastane ning päevases osakonnas õppimine ei olnud tema meelest loogiline, sest oli vaja raha teenida.

Kujunes nii, et päeval töötas ta tõkkepuude paigaldamisega tegelevas firmas Fagel, õhtul aga õppis. Nii läks ligi kolm aastat. Ja siis saabus kutse tegevteenistusse.

"Siis ma läksin ära nii firmast kui ka ülikoolist," meenutab Dmitri. "Ma olin 20 aastat vana, kuid ei tundnud ennast hästi. Äri - see ei ole minu ala. Muide, sõjaväes tundsin ma esimest korda uhkust Eesti kui riigi üle."

"Ei taha nad meiega kodumaad jagada." See lause, mille ütles ühel esinemisel välja Eesti Vene Partei esimees Stanislav Tšerepanov, läks vene massidesse. Tõsi, venelaste parteid ise ei ole terve Eesti iseseisvuse jooksul saavutanud riigi ühiskondlikus elus märkimisväärset positsiooni. Selleks, et kodumaa saaks kodusemaks, kujunes 90. aastate lõpus välja uus tendents: vene perekonnanimede vahetamine.

See ettevõtmine maksis kõigest 600 krooni. Perekonnanime vahetati peamiselt kolmel viisil: tõlgiti (enne oli Ogurtsova, pärast - Kurk), eestindati (enne oli Sejina, pärast - Sein) või leiti kaugemaid-lähemaid sugulasi (laialdaselt arutleti miss Inna Roosi, endise Životnikova nimemuutuse üle). Leidus ka neid, kelle puhul asi jõudis absurdini. Nii näiteks tekkis perekonnanimi Ivanoff.

Millenniumi tähistas Mironovite perekond nagu kõiki uusaastaid. See tähendab, et lõiguti pesukausitäied salatit, õhtul aga tähistas terve Lasnamäe uut aastat kaks korda: kell 23.00 Moskva ja 24.00 Eesti aja järgi. Iga aastaga muutus taevas Lasnamäe kohal üha kirkamaks kell 24.00 ja jäi üha pimedamaks kell 23.00.

Selleks ajaks oli Darja juba kooli lõpetanud. Moskvasse teatriinstituuti ta ei astunud, kuigi tal olid selleks kõik eeldused. Raha aga ei olnud. Darja läks meditsiinikooli ja õppis õeks. Lõpetas kooli, Savva aga astus Kunstiakadeemiasse. 2001. aastal abiellus Darja poisiga, kellega oli kohtunud 96. aastal. Noor abielumees töötas politseis. Ja 2003. aastal jäi Darja lapseootele.

See juhtus, kui Darja oli neljandat kuud rase. Nad elasid mehega juba omaette. Äkki hakkas tal ninast verd jooksma. Õhtul aga tuli õde Maša ning ütles, et oli emaga tülli läinud ja kodunt ära tulnud. Darja oli rabatud: "Sa jätsid ema üksi!?" Nad sõitsid kohe koju ema juurde. Uks oli lukus. Nad lasid ukse kirvega maha lõhkuda. Kui nad korterisse pääsesid, leidsid nad ema tualetist - ta oli ennast kitlivööga üles poonud. Kusjuures mitte päriselt poonud, vaid sidunud vöö toru külge ja riputanud ennast kaelapidi vöö külge. Seega oli enesetapp enam kui teadlik. Rase Darja sööstis ema juurde ja hakkas tegema kunstlikku hingamist, kuigi teadis meedikuna, et sellest ei ole enam kasu. Darja oli 20, tema mees 21, vend Savva 18, aga õde Maša 12. Omaenda eluga jänni jäänud isa neid aidata ei saanud. Sellepärast jäi kogu pere ühe hetkega Darja ning tema mehe õlgadele. Viis kuud pärast tragöödiat sünnitas Darja tütre Anna. Selgus, et Annal on südamega probleeme - sooned olid liiga kitsad, süda seiskus.

Sellel ajal valmistus Dmitri Petrov juba oma esimeseks Iraagi-missiooniks. Kui ta sealt 2005. aastal tagasi tuli, vastas ta küsimusele "Aga miks?": "Me ei saa turvalisust üksnes tarbida, me peame seda looma!"

Monogarovite pere rändas samuti, kuid nemad kolisid Koplist Viimsisse. Ilja esimene mulje Viimsist oli selline: "Ohhoo! Siin võib jalgratta vabalt välja jätta ja keegi ei tõmba seda ära. Aga Koplis vähe sellest, et midagi ei saa kuhugi jätta, sul võetakse ratas sõitmise ajal istumise alt lihtsalt ära!" Isa äri läks päris hästi. Perekonnale kujunes traditsiooniks võtta uut aastat vastu Alpides.

2000. aastate alguses võetakse Triin Vihalemma algatusel käibele mõiste "Eesti venelased". Eesti publiku jaoks on see uudis. Ajakirjanduses ilmuvad artiklid, mis kõnelevad kohalike ja Venemaa venelaste vahelistest erinevustest. Venelastele on uudis, et see on uudis. Moskvas kutsutakse "Eesti venelasi" juba ammu välismaalasteks. Öeldakse, et Eesti venelaste vene keelele on iseloomulik baltikumi aktsent ja teatav klassikalisus - teisisõnu, see on justkui konserveeritud ega sisalda uusi vene slängisõnu, küll aga eesti keele omi. Näiteks пойдем посуйтсуем (lähme suitsetama), максуешь ты (sina maksad), надо бы лепинг подписать (leping tuleb alla kirjutada), кто ты по амету (kellena sa töötad).

2004. aastal ei vaadata mitte Venemaa poole, vaid Lätti, ning räägitakse sealsest vene­keelse kooli reformist. Järsk üleminek põhimõttele "40/60" vallandas seal ägeda ­protestilaine. Eestis rakendatakse "sujuva ülemineku" programmi.

2006. aastal astus Ilja Monogarov EBSi ning hakkas ärimajandust õppima. Mõni aeg hiljem avanes tal võimalus minna aastaks õppima Moskva Riiklikku Ülikooli Ärimajanduse Kõrgkooli osakonda. See on sama osakond, mida kureerib üks Venemaa rikkamatest inimestest, Oleg Deripaska. Pärast Moskvat sõitis Ilja Bostonisse ja New Yorki edasi õppima.

Narkomaan Viktoria ellu saabus hoopis teine õpetaja: režissöör Priit Vehm. Priit tahtis Viktoriast filmi teha, Viktorial aga oli raha vaja ning ta nõustus. Kuid Priit mitte ainult ei teinud Viktoriast filmi, vaid suunas ta ka Vismari haiglasse, kus tal diagnoositi HIV.

"See ei olnud mulle ootamatu uudis," ütleb Viktoria. Koos ­HIViga leiti tal ka B- ja C-hepatiit. Aga kaks nädalat pärast haiglast väljasaamist jäi Viktoria rasedaks - noormehest, kellega ta elas ja tarvitas koos narkootikume.

"Kavatsesin teha aborti, korjasin kokku kõik tõendid, et olen HIV-positiivne, kuid mul ei olnud tuhandet krooni," räägib Viktoria. Raseduse ajal hakkas Viktoria tasapisi uuesti narkootikume tarvitama. 12. märtsil 2002 sündis tal poeg, ilma HIVita. Medõde pani poisile nimeks Dmitri. 2003. aastal sattus Viktoria taas narkootikumide küüsi, ja Priit aitas jälle - Viktorial kujunes sotsiaalne roll. Filmiprojekti raames hakkasid Viktoria ja tema elukaaslane käima mööda koole (nii vene- kui ka eestikeelseid) ning endast rääkima. Ikka nii, et pärast filmi lõppu astusid sisse nemad...

Pärast üht sellist sisenemist langes keegi 11. klassi õpilastest minestusse: tol ajal ei näinud see paarike just eriti kena välja. 2004. aastal pandi Viktoria elukaaslane kinni. Ja Viktoria läks metadooniravile.

Dmitri Petrovi vanemad olid tema missioonile mineku vastu. 2005. aastal leidis Dmitri endale kallima, ja ka too oli vastu. Kuid 2006 läks Dmitri uuesti Iraaki.

"Iraagis käib põhimõtteliselt pidev sõda šiiitide ja sunniitide vahel. Saddam hoidis neid vägivaldsete võtetega kontrolli all. Nüüd, kui kõik on justkui võrdsed, ooda­takse nende ettepanekuid, aga ettepanekud on neil alati erinevad! Esimese missiooni ajal oli meil tunne, nagu ootaksid kohalikud meie lahkumist: tõite meile demokraatia ja head aega! Aga nüüd kohalikud enam ei taha, et me ära läheksime, sest me oleme nagu puhver kahe kogukonna vahel. Vastasel juhul tapaksid nad üksteist lihtsalt maha."

Anetška Mironova, Darja tütar, on erakordselt taibukas ja tundlik laps. Kui ta oli kaheaastane, ütles ta emale heast peast, et ärgu too kartku, nad jäävad alatiseks kokku. Aga 2005. aastal sündis Mironovite perre veel Katja - teine ja planeeritud laps.

Iris Pettai, kes on tegelnud integratsiooniprotsessi uurimisega, kinnitab, et sallivust võib Eestis käsitada kui viiest faasist koosnevat protsessi. Esimene faas - eraldumine. Teine - passiivne sallivus. Kolmas - teadlik sallivus. Neljas faas - vastastikune lugupidamine. Viimane, lõppfaas on ühtsus, mis kujuneb meie-tunde põhjal.

2006. aastal oli protsess veel poole peal: me ei olnud otsapidi küll veel viiendas faasis, kuid mitte enam ka päris alguses. Ja siis tuli aasta 2007.
2007. aasta presidendi vastuvõtul säras Dmitri Petrov. Tema oli siin kodumaale osutatud teenete eest, omade keskel. Mõni kuu hiljem hämmastavad teda pronksiöö sündmused.

"Oleme täiskasvanud inimesed. Kas tõesti on nii raske mõista - näiteks kasvas väike eesti poiss, ja vanaisa rääkis talle üht juttu. Sealsamas kõrval kasvas väike vene poiss, ja tema vanaisa rääkis talle hoopis teist juttu. Asju tuleks võtta oma lapsemälust natuke kõrgemalt. Ja saada aru, et nii ühel kui ka teisel on õigus olemas olla. Mina kui Eesti ühiskonna liige mõistan, miks eestlased tahtsid monumenti teise kohta viia. Ja kui venelane mõistan ma jällegi, miks on võimalik ja vajalik käia selle monumendi juures nutmas. Aga miks peaks minevikus urgitsema?"

Aprilliööl oli Darja Mironova politseinikust mees tööl, aga tema õde Maša koos protestijatega. Mille vastu või eest ta protestis? Selle eest, mida ema talle kunagi rääkis. Pärast pronksiöö sündmusi lahkus Darja mees politseist.

"Öeldakse, et venelased ei armasta Ansipit," ütleb Darja. "Aga tead, miks mina isiklikult teda ei armasta? Sellepärast, et mulle tundub, et kui homme saabuksid siia marslased, siis ta seaks ennast ka nende võimu all hästi sisse. Oli kommunist, oli demokraat, oli kõige suurem patrioot, küll saab ka marslaseks. Varem ma üheksandal mail Tõnismäel ei käinud, aga nüüd käin. Minu jaoks on see nüüd kohustus."

"Aga mina olen terve elu monumendi juures käinud," ütleb Monogarov. "Vanaisa, isaga, traditsioon." Kui ausammas teisaldati, oli Ilja Jõhvis, uut kauplust avamas. Ta nägi hotelli aknast, kuidas politsei ajas noorukeid laiali. "Mul on eestlastest sõbrad. Aga me eelistame nendega pronksiöö teemat mitte puudutada."

Viktoriat ei eruta aprillisündmused eriti. 2007. aastal oli tema jaoks tähtsamaid sündmusi: ta tuli metadoonilt maha. See tähendab, seljatas narkootikumid.

2007. aasta lõpus kutsus Venemaa kaasmaalasi tagasi koju. Kaasmaalased sama hästi kui ei vastanud sellele kutsele.
"Kujutad ette, sõidan eile autoga, näen, tee ääres seisab laps ja nutab (olen parajasti Darja juures ja söön tema sooje pirukaid). Jooksen poisikese juurde ja küsin: mis keeles sa räägid, vene, eesti keeles? Kas sa oled ära eksinud? Tema vehib kätega. Selgub, et väikemees ei tea midagi, ei aadressi, ei vanemate nimesid. Ma võtsin ta koju kaasa, pesin puhtaks, kuivatasin ära. Mõtlesin: näed, jumal saatis poja. Pärast õnnestus vanemad ikkagi üles leida... Aga muidu ma oleksin ta küll endale võtnud."

Praegu töötab Darja kolmel kohal. Üks tema töökohtadest on hooldushaigla. Mees lõpetas õigusteaduskonna, kuid töötab pelmeenitehases. Nad aitavad Savvat, Mašat ja oma lapsi.

"Me mõtleme ära sõita. Norrasse," räägib Darja oma kavadest. "Ma ei tunne ennast siin Eestis vajalikuna."

Dmitri Petrov sai Paldiskisse kahetoalise korteri. Teeb praegu remonti. Kavatseb minna Afganistani. Ta ütleb, et see on hoopis teistsugune missioon. "Seal on meie vastas Taliban. Meie aitame korda taastada." Antud juhul ei ole ka raha asja juures peamine: Iraagis oldud ajal teenis Dmitri umbes 26 000 krooni kuus, Afganistanis hakkab saama umbes 35 000.

"See on minu maa. Ma räägin küll vene keelt, aga ma ei ole Venemaa patrioot. Mind teeb ainult murelikuks, kui eestlased ja venelased karvupidi kokku lähevad. Sõjaväes selliseid probleeme millegipärast ei ole. Miks tsiviilelus on? Ja missioonidel kaitsen ma oma maa huve."

Ajal, kui Viktoria räägib mulle kohvikus oma lugu, jookseb tema kuueaastane poeg Dimka ringi. Nad elavad "HIV-pensionist", mis on 2900 krooni. Viktoria surra ei kavatse - ta teeb hoopis plaane: "Ma tahan normaalset peret, meest, korterit linnas, tööd tahan, ühesõnaga, võtta elult, mis võtta annab."

5. septembril 2008 toimub Charitali klubis järjekordne Tallinna glamuurse vene nooruse XO Club Membersi pidu. Üha sagedamini võib venelaste pidudel kohata ka eestlaste koorekihi õisi - viimati tantsis seal näiteks Urmas Sõõrumaa. Kuid põhiliselt käivad siin ikkagi noored, edukad, varakad venelased. Nende hulgas ka Ilja Monogarov. Sel päeval esines Moskvast (või Raškast, nagu seda selles seltskonnas õrnalt-hellitavalt nimetatakse) spetsiaalselt kohale toodud DJ Winnie. Ilja jäi peoga rahule.

"Minu jaoks on kodumaa nii Eesti kui ka Venemaa. Aga mul on hall pass, sest nii on mugavam. Sõidan igale poole ilma viisata. Kuna pere elab siin, siis on võimalik, et tulevikus võtan Eesti kodakondsuse. Tahan elada Eestis, aga mitte majanduskriisi tingimustes. Vaatame, kui siin läheb raskeks, sõidan ära. See ei ole mingi probleem. Arvan, et minu kogemuste ja keeleoskusega leian endale paljudes maailma riikides rakendust."
Ja lõpetuseks üks juhuslikult pealt kuuldud jutt. Vene noormees rääkis autost, mis oli kaunistatud Eesti lippudega.

"Äge!"

"Noh, pane oma autole ka..."

"Paneksin küll, aga millise? Eesti oma justkui ei ole minu oma. Vene oma, see ei ole üldse minu oma. Millist siis panna?"