Rüütel rahva keeles ja meeles, vol 2
12. Silmapesu hiieallikal
Arnold oli old väiksest piast koleda näuga. Ei saand külalastega mängidagi, teised ainult naersid ja ajasid ära. Siis (õde) Leida näitas, kust tema oli näu saanud, tema oli ästi ilus laps. Viis Arnoldi Üivere Hiiemäele, see oli sialsamas ligidal. Arnold siis pesi silmi sial Ärgallikal, läkski kohe inimese nägu. Aga ta käis vist pärast veel, pesi salaja juurde, ega siis muidu.
26. Külaküla poisi kavalus
Ükskord isa läks Emmaste jõululaadale. Arnold hakkas kaasa kippuma, et tema pole veel Hiiumaale saanudki. Isa hoiatas, et kas on mõtet. Et seal on kavalad poisid, juhtub veel midagi. No siis lõpuks ikka läksid kahe mehe.
Jõudsid sinna, juba oligi üks ninatark nende ree juures. Arnold kohe, et: "Kui sa nii kaval oled, katsu, kas saad mind siit ree pealt maha." – Hiiumaa poiss vaatas, ütles, et: "Maha ma sind küll kavalusega ei saa, aga kui saa maas oleksid, siis ree peale ma sind küll saaksin."
Arnold krapsti! ree pealt maas: "Noh!" – Hiiumaa poiss, et: "Mis noh? Oledki ju maas!"
See oli see Väljase Joosepi poeg sealtsamast Külaküla külast. Eks nad on nüüd pärast ka arutanud, mismoodi sinna ree peale saab ja mismoodi seal peab olema, et sa kohe maha ei kuku ree pealt. Aga see oli minu teada esimene kord.
68. "Minge lüpske ise!"
Ühte suuremat pidusööki Veera juures ma mäletan. Keskel oli pesukauss apupiimaga, ümber terve kursus kordamööda kulbiga võttis, sai jälle elada pool päeva. Muidu leib ja apukapsasupp oli meil see söök, nii et koolipoistel alalõpmata kõht korises.
Mis meist oleks saand, aga õnneks Veeral oli lehm. No Veera oli Veera Saar, meie kirjanduse õpetaja ja klassijuhataja seal (Jänedal). Temal oli nii palju näkand, et oli saand selle vähe odavamalt osta, sellepärast, et see oli suur rapsija ja jalgadega üles taguja, seda kõik kartsid, Veera ise veel kõige rohkem. Tema ütles poistele ikka, et: "Minge lüpske ise!" Siis pidi kahekesi minema. Üks oidis sarvi, siis andis tilga kätte. Arnold oli ia oidja, temal olid sepa käed. Loom ju tunneb kohe, kes on temast tugevam, sellega ta ei akka üldse mängima.
100. Loll Filštein
Tahtsid, et Rüütel kui sõjalise ja poliitilise väljaõppe eesrindlane jääks üleajateenijaks. Politrukid hakkasid teda selles suunas masseerima. Aga politrukid olid ju lollid kõik, selle peale jälle Rüütel mängis. Tema ajas neid oma küsimustega vasta seina, siis ise vaikselt naeris.
Üks Filštein oli seal, Semjon Modestovitš STRONG>, vend oli tal Odessa linnakomitee finantsosakonna juhataja, aga ise ta suur mõttehiiglane ei olnud. Ja sellega Rüütel seal siis vaidles.
Põhiküsimus oli, et kas me oleme üldse olemas? Nii eksistentsiaalne küsimus, et sure ära! Rüütel ütles, et: "Eeldades, et Nõukogude Liit täidab kindlalt kõiki rahvusvahelisi leppeid, meid ei olegi olemas, sest Pariisi rahu keelas ära Vene laevastiku Mustal merel." – Filštein ütles, et: "Pariisi rahu ei kehti enam ammu." – Rüütel jälle, et: "Kas Tartu rahu kehtib?" – "Tartu rahu oli ajutine nähtus." – "Vene Musta mere laevastik on ka ajutine nähtus."
Vaidlesid ja vaidlesid, Rüütlil järsku uus mõte: "Tuleval aastal möödub Pariisi rahust sada aastat, davaite, tähistame pidulikult!" – No siis lõpuks Filštein sai aru, et eestlasega ei ole mõtet vaielda, see toob ainult häda kaela. Lasid Rüütli lõpuks tulema, ei saanud temast üleajateenijat.
125. Rahvas ei taha rääkida
Rüütel, kui tuli (Tartu näidissovhoosi) direktoriks, siis tahtis kõigepealt uurida olukorda. Võttis koosoleku kokku, küsis, et: "No rääkige, mis mured on?"
Saalist üks hõikas, et: "Meil siin rääkmist ei ole, mi kõneleme."
154. Pikk kodutee
Üks õhtu, pimedaks kiskus juba, siis Rüütel akkas ka viimaks kodu minema. Tal oli siis noor naine võetud juba ja. Teine mees oli tuld ka, tulid kahekesi kõrvuti. Tükk aega tulid niiviisi, tööasju ikka arutasid. Rüütel vaatas, et ei ole kodule palju ligemale saandki veel. Läksid veel natuke maad, siis juba läks ärevaks ja ütles, et: "Jumal oidku, kaugel see kodu siis on?"
Selle piale oli kadund teine mees kõrvalt ära. Rüütel vaatas, oli otsaga Tallinnas juba, Võidu väljakul piparkoogimaja ees – sial oli see (EKP) keskkomitee see aeg. Nii kaugele oli kurat juba saand ta. Tahtis muidugi Rüütli sisse vedada sinna, aga seekord ei läind veel õnneks.
177. Kips, kõps, kõrvad pähe!
Rüütli auto läks ükskord terveks päevaks remonti, aga osakondade vahet oli vaja käia. Siis naine pidi jälle õpetama. Rüütel läkski haopinu taha, luges seal, et:
Kips, kõps, kõrvad pähe,
sips-saps, saba taha!
Oligi hunt valmis, põld enam muud kui portfell kaenla ja händadi-ändadi! objektide vahet laskma. Ruttu sai edasi küll, aga varsti õhtu käes, vaja linna tagasi minna. Aga ei kõlba ju niiviisi, hall vatt seljas. Aga kuidas inimeseks tagasi saab, ei olnud küsinud.
Passis pimedani põllul, siis hiilis koju mööda aiaääri. Naine siis õpetas, et muud midagi, ainult nühi ennast vastu sealauda nurka.
Rüütel jälle händadi-ändadi! tagasi Rõhule. Aga õnneks oligi nii nagu naine ütles. Muidu mine tea, kuidas meie ajalugu oleks läinud.
185. Jõusööt Napoleoni sõdurile
Ega see päris nii ka ei old, nagu nad nüüd räägivad, et Rüütel muudkui tuli ja tegi. Teind ta siin midagi! Teda pidi ikka tugevasti aitama – mitte teda, vaid just ennast sellega. Õnneks meil oli põllu peal ohvrikivi alles. Omal ajal üks äraeksind Napoleoni sõdur oli ajand taga Meeri mõisapreilit, oli akand just kätte saama, aga siis oli löönd välk kiviks teise. Jumal, kui palju mina viisin sinna jõusööta! Iga neljapäev kott! Jüripäevast läks lahti ja kuni esimese lumeni. Jälgi ei tohtind jätta, kommunistid olid usu vastu, kinni oleks pandud kohe, kui keegi oleks näind. Aga imestati, kuidas Rüütlil läheb kõik ülesmäge! Ma ei ole kade, ma räägin, kuidas oli.
237. Papaaha rongi peale ja tagasi
Üks hommiku jälle Rüütel oma kabinetis, korraga käib vali kop-kopp ja tuleb sisse üks papaahaga mees, ja sihukesed pagunid peal, et kohe näha, et kõrge ülemus. No ja oligi marssal Malinovski, Liidu kaitseminister. Ja kohe härjal sarvist, et: "Vot, Arnold Fjodorovitš, aitab naljast! Tuleb teha ikka EPAs ka sõjaline kateeder – igal pool mujal on!" – No Rüütel muidugi teadis, et EPA on kogu aeg vastu ajanud sellele asjale, aga tundis, et nüüd on lõpp, et enam kuidagi ei anna edasi lükata. Igaks juhuks veel proovis viimast võimalust. Ütles, et: "Vaata, Rodion Jakovlevitš! Mina olen eestlane, väikese rahva esindaja. Sina oled karaiim, veel väiksema rahva esindaja. Ja sina pead aru saama, kui tähtis on väikesele rahvale sihuke väike natsionalistlik pesake nagu see EPA meil siin on."
Ja vat see oli jutt, mis pani marssali mõtlema. Rüütel pakkus rektorifondist paar pitsi seda ka, mis mõtelda aitab. Siis läksid jaama restorani, tegid seal kumbki ühe Vana Tallinna, kuni Moskva rong tuli, ja Rüütel ostis veel kaks pudelit kaasa marssalile. Siis lükkas ta rongi peale, ja marssal veel vaguni ukse peal kinkis papaaha Rüütlile, ja pärast seda ei ole EPAs sõjalise kateedrist enam räägitud.
238. "Laadna, ne buudet!"
See oli samal sügisel, kui Rüütel oli alles rektoriks saanud, siis (NSV Liidu kaitseminister) Gretško oli Pihkvas õppustel, ja tuli siis Tartu ka vaatama seda asja. Aga EPA lõpetanuid oli ju igal pool juba, nii et selleks ajaks, kui see rong Veriorale jõudis, siis Rüütel juba teadis, et kindral on rongis. Ja läks jaama vastu, et ei lasegi teist üldse linna peale. Siis tegidki sealsamas oma po sto või po dvesti, seda ei tea, kui palju nemad seal võtsid. Aga seda Rüütel talle seletas, et ei tohi anda Eesti maamehe kätte relva, et sellest ei tule midagi head. Ja rääkis Mahtra sõjast ja 1905. aastast kuni metsavendadeni välja. Niikaua rääkis, kuni venelane sai aru, et EPAsse sõjaline kateeder teha on ikka strateegiliselt väga vale. Siis ütles, et: "Laadna, ne buudet!" No siis jaurasid seal edasi kuni õhtuse rongini. Siis Gretško sõitis minema, sama tark nagu enne.
Seda on ka kuulda olnud, et Malinovski hoopis käis. Aga see ei saanud olla, sellepärast, et see oli surnud selleks ajaks juba.
275. "Mul vist hakkavad juba mõjuma."
Koop (Tartu Riikliku Ülikooli rektor Arnold Koop oli ju Balti mere madrus sõja ajal. Ja kui kuulis, et Rüütel oli old Mustal merel, küsis kohe, et: "Kas teile ka laeva peal neid tablette anti, et naisi eriti ei tahaks?" – Rüütel, et: "Ikka. Aga mis siis?" – Koop ütles, et: "Tead, mul vist hakkavad juba mõjuma."
324. Tige või kuri
Liidu Ülemnõukogu delegatsioon läks Laosesse. Vana Podgornõi ise oli grupijuht, ütles Rüütlile, et: "Tule ka!" – Ega seal pikalt vaielda ei saanud, Rüütel küsis ainult, et: "Mis ma teen seal?" – Podgornõi, et: "Teha pole midagi, pead ainult Laose peaministri nime meeles ja ütled mulle, kui tarvis – see on hästi keeruline." Võttis paberi välja ja luges: "Kaysone Phomvihane." – Rüütel arvas, et: "Küll see mul meelde jääb." Igaks juhuks siiski kordas terve tee, et: "Vihane, vihane, vihane…"
Heakene küll, maandusid Vientjanis, tulid lennukitrepist alla – peaminister tut kak tut. Podgornõi näost on näha, et ta ei mäleta isegi, mis riiki ta on tulnud, peaministri nimest ei maksa rääkidagi! Aga Rüütlil ka nimi kui pühitud! Tähendab, nimi on alles, aga ei mäleta täpselt, kumb ta siis oli, kas tige või kuri?
Ühesõnaga, Rüütlil jäi ülesanne täitmata, ja järgmist sõitu andis tükk aega oodata.
341. Moskva kontroll
Alguses Rüütel kartis kõige rohkem Moskva kontrolli. Et ei ole veel nii kursis ja ei oska keelt ja. Teised, kes olid kauem old, need ütlesid küll, et karta pole midagi, aga omal ka abemed värisesid, kes ütlesid.
No siis ükspä pidigi tulema. Vaino ja Lebedev panid omiku juba uhkema lõikega kuued selga ja tõmmasid omale pumatit pähe, nii et tilkus. Ootasid ja ootasid, aga kaua sa ikka ootad, akkasid kaarta mängima kolmegesti.
Mängisid natuke, korraga kolm võõrast tüdrukut tuli nende lauda, et võtku neid ka mängu. Aga vene keeles. No siis jäi mäng oopis katki, akati tantsima. Natuke aega tantsiti, juba Vaino kaebas, et tema väsind, läheks paremb sängi.
No see ei old Rüütlile ka võõras asi sugugi. Läks oma tüdrukuga ka sängi, akkas sääl silitama teist. Ja korraga tundis, et tüdrukul piakarvade sees nigu sarved! Natuke imelik oli, aga no midagi. Lasi käega julgesti allapoole mööda selga, ja järsku tundis, nagu lehma saba oleks jäänd pihku! Ehmatas ära irmsasti, akkas paluma Vainot ja Lebedevi, et lähme ruttu ära siit, et niikuinii tuleb kohe Moskva kontroll. Aga need ainult naersid ja ütlesid, et see ongi Moskva kontroll!
373. Lind lendab
Karl Vaino täielikult usaldas Rüütlit ja toetas teda igas olukorras. Ükskord oli jälle keskkomitee kinnine nääripuu. Ei jõutud enam näärivana oodata, akati enne mängima. Mäng oli "Lind lendab", seda kõik oskasid. Vaino üüdis keskel, kes lendab ja tõstis aga käed ülesse. Teised pidid ka tõstma, kui see oli lind või putukas. Aga kui ei old lendaja üldse, ja sa käed ülesse tõstsid, siis sa pidid andma pandi.
Noh, Vaino üüdis, et: "Käo lendab!" – Kõik lehvitasid käsi. Vaino üüdis, et: "Lebedev lendab!" – Jälle kõik lehvitasid, leebed oli ju luik vene keeles. Vaino üüdis, et: "Tõnurist lendab!" – Keegi ei lehvitand, ainult Rüütel, vaene mees, ei pand tähele, tõstis aga jälle käed ülesse. Teised naeravad mis irmus, ainult Vaino on tõsine. Ütleb, et: "Seltsimees Rüütlil on õigus, Tõnurist lendab."
Siis oli selge, et Tõnuristi päevad on loetud. Ja paari nädala pärast tuligi käskkiri: Tõnurist Min(istrite) Nõukogu esimehe esimese asetäitja kohalt lahti, Rüütel asemele.
391. Põhimõtteline vaidlus
Mina kõikide asjadega ei olnud võibolla kursis, aga minule jäi küll mulje, et Tõnuristil ja Rüütlil oli kogu selle aja jooksul ainult üks põhimõtteline vaidlus. Ja nimelt. Tõnurist nõudis, et põllumajanduse probleeme lahendataks partei otsuste valgusel, Rüütel aga valguses. See vahe tuli sellest, et Tõnuristi juured ulatusid Volga äärde, Simbirski kubermangu, Rüütel aga oli Saaremaa mees, tema emakeel kujunes seal.
479. Väega aiglanõ mees
Keskkomitee otsõ indäle uut põllumajandussekretäri, ku sai Rüütlist viländ. Rüütel oll väega aiglanõ miis olnu, kes inne mitu kõrd tehkse ja puhkse, ku ta midä ette võtt. Täl oll too mood olnu, et ta alati, ku ta midä mõtõl, katõ käega uma alli pääd süütse.
Ku ta ütskõrd jälleki parajast pääd süütse, se olnu õkva pleenumin, tsusas Upsi tälle arja peiu ja ütel, et: "Sui tooga indä pääd, ku sa tahat!" – Toost aost üteldäs Keskkomiteen, ku kiä tõsõlõ midä äkki kätte tsusas, et: "Tsusas nigu Upsi Rüütlile arja peiu!"
Upsi nakas esi sekretäris, a timäga kah Keskkomitee õnnõligus es saanu. Tükü ao peräst said arvu, et Upsi oll viil aiglasõmb miis ku Rüütel.
518. Kaader koerte vastu
Vaino ajal läks see kaadripoliitika ikka päris ulluks. Lebedev, Konstantin… mis ta oli, Vassiljevitš – tema oli old meil kümme aastat teine sekretär. Eks ta muidugi üks Moskva jurakas oli, aga temaga me olime nigu arjund juba. Aga järsku üks ilus omiku teda enam põld. Kadund. Aga siis oli üks ja teine näind, kuda Vaino käib iga õhta Roosikrantsis oma uue uhke koeraga. Pidi olema afganistani hurt, neid siis põld siin veel kellelgi.
Ja vaata seda Rüütel kartiski kõige rohkem, et Vaino vahetab ka tema ükskord koera vastu. Kes on talupoeg, sellel see irm on kohe veres. Ja enne Lebedevi lausa sekretäre ei oldud veel vahetatud. Alt osakondade mehi oli läind küll, enamasti Venemaale. Kui sa said Poolasse või DDRi, see oli juba suur vedamine, selle peale ei makst loota. Aga Vaino ei saand, jah, pidama, kui ta ilusat koera nägi, ikka ullupööra armastas teisi. Ta oli ju ise ka mopsi nägu läind juba.
Nii et Rüütlist ma ei usu, et ta väga kurvastas, kui ta meilt minema puksiti.
570. Ei ole koera saba
Me olime jälle Moskvas, Eesti esinduses, ei mäleta enam, mis kuradi pleenum või nõupidamine seal jälle oli. Igatahes õhtul me võtsime Rüütli juures viina, seda ma mäletan. Ja Karl Kortelainen, muuseas minu ülemus, rääkis jälle anekdoote, mis ta oma ülemuselt Krjutškovilt päeval oli kuulnud. Kusjuures mitte nõukogudevastaseid, ja mitte ka rõvedaid, vaid, ma ütleks ikka, et rõvedalt nõukogudevastaseid! Kõik muidugi naersid. Ütleme, Saul (Bruno Saul) ja Vaht (Viktor Vaht) ettevaatlikult, aga Toome (Indrek Toome) ja Almann (Arno Almann) ja need lasid ikka laia naeru. Ja järsku Rüütel, nagu tema komme oli: "Seltsimees Kortelainen! Mõista, mõista, mis see on? Nühksepp, nahksepp, saviaugu pühksepp?"
Kortelainen ei saand midagi aru. Siis Rüütel ütles: "See on lutikas." – Ja näitas niimoodi žestidega, et olge, poisid, ettevaatlikud – siin on seintel ka kõrvad.
Aga no Kortelainen ei olnud ka kade vend, pani kohe, et: "Seltsimees Rüütel! Mõista, mõista, mis see on? Kõver kuusk koopa veere peal?" – "Toda ma tean, too on koera saba!" – "Ei ole! See on Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahv 58-1, kodumaa reetmine."
Pärast seda ma ei juhtund enam kuulma, et Rüütel oleks Kortelainenilt midagi küsind.
902. Kruvid kohe lõdvemaks
Seda on ka mitu inimest rääkind, et esimene päev, mis ta (Rüütel) presidendiks sai, läks kohe, võttis kruvikeeraja ja lasi lõdvemaks need paraadukse kruvid, mis Lennart Meri oli oma käega kinni keeranud. Aga sellest ei tehtud üldse numbrit, et Rüütel ka ju oma käega keeras. See oli tema puhul nagu loomulik.
Vt ka "Rüütel rahva keeles ja meeles" EE nr 19 (06.05. 2004 ).
