"'Rüütel võinuks mu isa koju surema lubada!"'
Kas keegi kaastöötajatest ei öelnud, et toitlustamisteks on vaja Ministrite Nõukogu luba?"
Eesti NSV Ülemkohtu prokurör oli järeleandmatu. Tema vastas seisid ju erilised kurjategijad. Aastatel 1979-1981 oli Desintegraator, närviajavalt lääneliku hooga sotsialistlik firma, toitlustanud Tallinna restoranides kümneid oma külalisi Moskvast ja teistest NSV Liidu linnadest. Näiteks Volga autotehase esindaja keegi Zinkevits oli Virus söönud 66 rubla ja 27 kopika eest. Isegi NSVL plaanikomitee lugupeetud töötaja Lobov ja Kosmose Meditsiiniinstituudi teadur Shepele lasid Olümpias end kostitada 79 rubla ja 86 kopika väärtuses. Ja nõnda veel kümned ja kümned seltsimehed!
Ometi ütles ju sotsialistlik seadus, et erinevalt välismaalastest tohib NSVLi kodanikke ettevõtte kulul toitlustada ainult Ministrite Nõukogu - s.o valitsuskabineti igakordsel loal! Desintegraator, enam kui kaheksa miljoni rublase kasumiga ettevõte, kes oli pretsedenditul moel murdnud välja isegi Lääne turule, asutanud Nõukogude Liidu esimese ühisettevõtte kapitalistliku firmaga ning loonud täiesti uue tootmisharu, oli sotsialistlikule majandusele võõraste ärilõunate tarvis kulutanud üle 4000 rubla. Seda ei saanud andestada. Nagu ka muid "raiskamisi".
Stalinistlik kohtufarss
Põhikurjategija oli sellel ENSV lõpuaastate ühel häbiväärseimal protsessil Desintegraatori looja Johannes Hint, tunnustatud teadlane ja Lenini preemia laureaat, rahvakirjanik Aadu Hindi vend. Ta sai 1983. aasta jõulude eel langetatud kohtuotsusega 15 aastat vangistust - toonane kõrgeim määr enne surmanuhtlust. Tegelikult see oligi surmanuhtlus. Hint suri 1985. aasta septembrikuus 71aastasena vanglamüüride vahel, olles küll näinud oma süü mõningast kergenemist NSV Liidu Ülemkohtu menetluses, kuid jõudmata ära oodata täielikku rehabiliteerimist 1989. aastal. Hindi kaastöötajad mõisteti 7-11 aastaks vangi.
Tegemist oli stiilipuhta stalinistliku kohtuprotsessiga vahetult perestroika künnisel, mille tegelikud motiivid on siiani hämarad (Hindi kirjutatud nõukogudevastane traktaat oli võimudel küll olemas, kuid kohtuprotsessi aluseks olnud süüdistuses see ei figureeri) ning kus ebasoosingusse sattunud inimene mõisteti koos täiesti süütute kaaslastega vanglasse mädanema isegi Nõukogude seadusi jämedalt väänates. Toitlustamise eriluba nõudev seadusesätegi Desintegraatori kui kooperatiivse ettevõtte kohta tegelikult ei kehtinud.
Johannes Hindi tütar Pille Pae on kaheksakümnendatel meenutanud, kuidas uurija Erich Vallimäe ei teinudki saladust: kohtuasja dirigeeris EKP Keskkomitee. Selle koosseisu kuulus ka tänane Eesti president Arnold Rüütel. Hint ise kirjutas 1982. aasta jaanuaris oma vanglapäevikusse: "Ilmselt tahetakse lasta valitsuse poolt minu vastu teha õigusmõrv. Kogu aeg mõtlen sellele, peale seda, kui uurija võttis lootuse allkirja vastu vabakslaskmisele. Ta ütles, et seda küsimust olla arutatud KESKKOMITEES. Kui on uurijad ja kohus ja advokaadid, milleks siis KESKKOMITEE..."
Praegu töötab Pae Tartus sotsiaalalal ning püüab veerand sajandi taguseid sündmusi unustada. Ta tunnistab, et ei vaimustu Ekspessi huvist nende valusate aastate vastu. Kuid samas on Hindi tütar endiselt ve endunud, et kohtuprotsess oli initsieeritud kompartei keskkomiteest.
"Teisiti ei saanudki see olla," sõnab ta. Uurija oli otsesõnu öelnud veel sedagi: midagi leitakse niikuinii, sest kui Hint kinni ei lähe, läheb uurija.
Hint kui majandusgeenius
Desintegraatori asedirektori ametikohani tõusnud Jaak Kõdar sai kohtult 10aastase karistuse, millest ära istuda tuli poole vähem. Loomamuinasjutud, mida mees vanglamüüride vahel oma pojale kirjutas ning lugemiseks saatis, ilmuvad nüüd üksteise järel meeleolukate lasteraamatutena. Igapäevaelus juhib Kõdar aga edukat firmat, mis tegeleb tööstusseadmete müügiga.
Ka tema on veendunud: kõike juhtis otseselt EKP Keskkomitee.
Veerandsajandi tagune ebaõiglus on siiani talletatud Kõdari põhjalikus koduarhiivis. Kümned kaustad kohtuprotsessi omakäelise protokolliga. Vanglas koostatud edasikaebuste ning taotlustega.
Seitsmekümnendatel aastatel ETVs majandussaateid teinud Kõdari tee ristus Hindiga 1979. aastal, mil ta sattus ajakirjanikuna Hinti intervjueerima.
"Kohe esimesel kohtumisel kutsus ta mind tööle - informatsiooniosakonna juhatajaks," meenutab Kõdar. "Ta oli lihtsalt selline mees. Kui keegi tuli ta juurde uue idee, uue suunaga, andis Hint talle kohe töölaua, palga - hakka aga tegutsema! Ta aktiveeris mitte ainult aineid, vaid ka inimesi."
Hindi loodud desintegraatortehnoloogia tuumaks oli nimelt ainetele uue kvaliteedi andmine erilistes purustites ja veskites. Hint uskus, et tugevate mehaaniliste löökide all omandavad keemilised elemendid oma algse, miljonite aastate taguse värskuse ja aktiivsuse. Sellele fenomenile tuginedes hakkas Desintegraator tootma uudset ehitusmaterjali silikaltsiiti, kus liivast ja lubjast ehitusplokkidesse polnud enam vaja lisada tsementi, ning viimaks ka medikamente AU-8 ja I-9, kus loomamagudest, taimedest, meest, piimast, õietolmust jms eraldatud kokteil läbis samuti imettegeva desintegraatorprotsessi. Meetodi teadusliku põhjendatuse üle käib vaidlus tänaseni, kuid igal juhul tagas selle juurutamine ettevõttele enneolematu tulu. AU-8 omandas kiiresti vähiravimi kuulsuse ning Desintegraatori kontori ees lookles ööpäevaringne järjekord, kus ostuvõimalust ootavad kliendid end lõkketule paistel soojendasid.
"Hint ütles, et ta on mänguri tüüpi," lausub Kõdar. "Toona ei osatud sellest aru saada, tegelikult on see aga hea majandusjuhi märk - oskus turul toimuvat mängu juhtida ja teha seda hasartselt. Hint tõesti oskas raha sisse tuua, uusi tulutoovaid suundi arendada, neid hästi kiiresti juurutuda."
"Tema ideaal oli ka sügaval vene ajal Eesti Vabariik ja ta ei häbenenud öelda, et ta oleks võinud olla selle üks võimalikke presidente. Uskusin seda!" ütleb Kõdar.
Väiklased süüdistused
Kõdar võrdleb Desintegraatori rikkuse peamist allikat, imepreparaati AU-8 eelseeditud toiduga, mis on tulvil kasulikke baktereid, toitaineid ning vitamiine. See kooslus võis tõesti tuua kergendust puuduliku ainevahetuse all kannatavatele inimestele ning asjaolude soodsal kokkulangemisel ka tervendada raskematestki tõbedest.
Nagu tõdes Hindi protsessi tagantjärele käsitlenud ajakirjanik Siim Kallas 1988. aasta Rahva Hääles, edestas see Urmas Altmeri loodud biojuuretis Läänes mõni aa sta hiljem puhkenud toitumisteraapia buumi. Vabaturumajanduse tingimustes võinuks AU-8st välja kasvada ülemaailmselt menukas tootesari ning selle valmistaja tõusta globaalseks kontserniks - Eesti Nokiaks.
Kuldmune muneva kana toitmise asemel otsustasid kohtuprotsessi kureerinud kommunistid selle aga hävitada. Kohtuotsuse tekstis on loetletud kümnete lehekülgede kaupa juhtumeid, kus katsepartiide käigus saadud AU-8, mis oli veel müügiks kõlbmatu, müüdi alla omahinna või kingiti suisa tasuta, kohustades preparaadi saajaid andma firmale tagasisidet ravimi mõjust. Nendest tehingutest, mille ainus alternatiiv olnuks juuretise maha valamine, sündis kommunistide arvates "saamata jäänud kasum", mis andiski alust Hindi ja tema kolleegide süüdistamiseks riisumises.
Süüdistuse kolmanda komponendi ärilõunate korraldamise ja AU-8 "raiskamise" kõrval moodustasid väidetavad altkäemaksud. Just nende abil olevat Desintegraator hankinud Nõukogude defitsiidimajanduse mülgastest haruldasi seadmeid, materjale ja fonde.
Kõdar ei välista altkäemaksude kasutamist mõnes teisejärgulises episoodis, mis kohtutoimikutesse ei jõudnudki, kuid kinnitab, et oluliste saavutuste puhul, nagu näiteks AU-8 tootmise loa saamine NSVL tervishoiuministeeriumilt, altkäemaksu mängus polnud.
"Arvati, et see luba tuli kindlasti altkäemaksuga. Mina võtsin neist kohtumistest osa ning altkäemaksu pakkumine ei olnuks seal lihtsalt võimalik. See ei olnud lihtsalt see tase, kus nurgataguse tuhande rublaga saanuks allkirju klaarida," räägib mõnel nädalal kuni neli korda Tallinna ja Moskva vahet lennanud Kõdar. "See oli mõeldamatu. Moskvas oli võimalik kõik asjad kiiresti ja hästi ära lahendada, sest Moskvas töötas väga palju abivalmis ja tarku ametnikke. Moskva oli tõesti täis tarku inimesi. Ega need, kes olid riigiaparaati ja juhtivatesse asutustesse tööle saanud, polnud ju mingid rumalad. Kui nad nägid, et sul oli mingi tõsine asi teoksil, olid nad kohe valmis aitama. Kuid kui sa ise midagi ei teinud ja soovisid lihtsalt Moskvast midagi saada - siis pidid tõesti altkäemaksu andma."
Kuid kohtule ei mõjunud ükski argument ega tõestus. Mis võis olla tegelik põhjus nii raevuka repressiooni puhul, mille käigus hävitati mitte ainult Johannes Hint, vaid terve edukas ettevõte?
"Võib-olla sellel ei olnudki mingit motiivi, lihtsalt primitiivne viha," oletab Pae.
Venitati surmani
Ühel päeval 1985. aastal käskis Rummu vangilaagri administratsioon Kõdaril kokku korjata kõik Johannes Hindi isiklikud asjad, kes ise oli ajutiselt üle viidud Patarei haiglasse. Hinti polnud siiski vabastatud, nagu kaasvangid algul lootsid. Ta oli ise vabanenud maise elu koormast.
"Samal ajal lähevad mõtted ikka tagasi neile, kes nüüd räägivad, et olid kommunistlikus parteis päästmas Eesti rahvast," kirjutas Hindi nüüdseks lahkunud poeg Reino Hint oma mälestuses, mis avaldati 1992.-1993. aastal ajalehes Esmaspäev. "Kus te siis olite, päästjad? Ehk oleks piisanud, kui te oleksite telefonitoru võtnud ja öelnud: teaduslik töö on vajalik. Kus te olite, hr Rüütel, hr Toome?"
Tütar Pille Pae märgib praegu, veerand sajandit hiljem, et Indrek Toome püüdis ühe inimliku žestiga perekonna olukorda k ergendada küll. "Kuid Rüütel venitas armuandmispalvega, kuni isa oli surnud. Ehkki kindlasti teadis ta isa tervislikust seisukorrast," sõnab Pae, kelle sõnul ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametisse tõusnud Rüütel ja Hint saarlastena tundsid teineteist ning vangistatud Hint rajas sellele tutvusele suuri lootusi. "Armuandmispalve esitasin 1985. aasta kevadel, isa suri septembris. Rüütel mind vastu ei võtnudki. Ta oleks võinud isa koju surema lubada küll."
Kui Rüütel esimest korda Eesti Vabariigi presidendiks kandideeris, õnnestus Pael ühel üritusel Rüütli käest oma isa saatuse kohta aru pärida. See küsimus läks Rüütlile nii südamesse, et õhtul saabus presidendikandidaat üksinda Pae koju.
Kuid vastuseid ei saanud Hindi tütar sellegipoolest. "Nagu Lagle Parek hiljuti ühes intervjuus ütles - Rüütel rääkis mullegi tund aega vaid sellest, kuidas ta Eesti vabastas."
