Ühel 1991. aasta juulikuu õhtul helises Eesti peakonsuli Ernst Jaaksoni New Yorgi kodus telefon. Toru otsas oli keegi Albrecht Gero Muth, kes soovis rääkida Eesti ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli visiidist.

Tollal vaid 27aastane Muth liikus Washingtoni vabariiklikus kõrgseltskonnas nagu oma poiss. Ta oli suutnud Rüütli jaoks kokku leppida isegi kohtumise USA kaitseministri Dick Cheneyga.

USA välisministeeriumis Baltikumiga tegelev Paul Goble oli aga rahulolematu.

„Dr Goble oli väga pahane selle üle,“ kirjutas Jaakson pärast telefonikõnet kollasele paberilehele. „Muth olevat endise Ida-Saksamaa kõrgel kohal olnud kommunisti ristipoeg.“

Rüütel ja Meri kiidavad

Sattusin Jaaksoni märkmetele eelmisel aastal riigiarhiivis, kui kogusin materjali raamatu „Vaba riigi tulek“ tarvis.

Jaaksoni ülestähendus tundus väga põnev. Ma polnud kellestki Muthist ega tema rollist meie taasiseseisvumises midagi kuulnud.

Rüütli ja Cheney jutuajamine leidis 19. juulil tõesti aset ja oli märkimisväärne, sest Pentagon ei ajanud tavaliselt otse asju NSV Liidust lahkuda soovivate vabariikidega.

Avalehele
14 Kommentaari
Loe veel: