Sa oled see, mida sa ei söö!
Helsingi ülikooli juures alustas tänavu tegevust toidukultuuri õppetool. Tudengid ei uuri mitte ainult seda, kus, kuidas, kui tihti, kellega ja mida sööme, vaid ka näiteks religiooni ja toidukultuuri suhteid.
Toitumisharjumustele on jätnud oma jälje suured ühiskondlikud muutused, nagu industrialiseerumine, linnastumine, üleilmastumine ning naiste positsiooni muutumine ühiskonnas. “Läänes pole toit enam probleemiks, mistõttu saame arutleda pigem selle kvaliteedi, tervislikkuse, eetika ja poliitika üle,” kinnitab Mäkelä. Ta ennustab, et taimetoitlus on moodsas urbanistlikus ühiskonnas tõusuteel.
Eestis on viimastel aastatel aina popim kodus süüa teha – isegi presidendiproua küpsetab leiba ja keedab roosimoosi...
See on kindlasti laiem trend. USAs on ju Michelle Obama eeskujuks oma linnas aiamaa pidamise populariseerimisega. See on globaalne fenomen, et me saame paremini aru toidu kasvatamise ja valmistamise tähtsusest.
Paljuski on meie igapäevane töö seotud millegi loomisega, mille tulemust me ei pruugi kunagi näha – ja see, kui sa teed ise leiba või kasvatad ise kartulit, aitab seda argipäevast ebamäärasust kompenseerida. Sa teed midagi oma kätega valmis ja naudid tulemust.
Eestis on suur hulk inimesi, kes kasvatavad juurvilja hoopis hädavajadusest, see pole neile hobi ega eneseväljendus. See hoiab neid elus, sest poes on toit kallis ja läheb veel kallimaks.
Loomulikult! Ühiskonna diferentseerumist saab väga hästi uurida toidukultuuri kaudu – tõid just ühe niisuguse näite. Uurides inimeste ostuotsuseid, saame me ühtlasi vaadata ka seda, milline on vahekord perekonna majandusliku olukorra ja tervisliku toidu eelistuste vahel jms.
Nii saame väga hea ülevaate, mis meie ühiskonnas tegelikult toimub – ühest küljest on söömine väga maine tegevus, ei midagi peent, aga iga söögikord on teatud valikute summa ja need valikud kõnelevad meile väga palju.
Olete öelnud, et tänapäeva inimese kohta ei kehti mitte enam ütelus, et sa oled see, mida sa sööd, vaid sa oled see, mida sa EI söö. Mida te selle all silmas peate?
Me ei ole enam olukorras, kus sa sööd seda, mida on, vaid olulisemad on sinu individuaalsed eelistused ehk see, mida sa ei saa mingil põhjusel süüa. Veel paarkümmend aastat tagasi peeti näiteks ebaviisakaks, kui sa tulid kellelegi külla ja ütlesid, et aitäh, aga sa seda ei söö, mida perenaine teinud on. 20 aastat tagasi poleks keegi tulnud ka selle peale, et küsida külaliselt, kas too sööb liha, kas tal on allergiaid, kas ta talub gluteeni jne.
Mul puuduvad küll kahjuks andmed selle kohta, kuidas inimesed niisugusesse käitumisse suhtuvad, aga fakt on see, et nii ennast väljendatakse. Niisugune toidu välistamise järgi enese defineerimine moodustab moodsa indiviidi identiteedist päris suure osa.
Kohati jääb mulje, et me pole valikutes ja otsustes päris vabad – et toidutööstur koos reklaamiagentuuriga ikkagi dikteerib, mida me lõpuks valime. Vähemasti on ta hästi kursis sellega, mida me parasjagu heaks valikuks peame, mis on moes.
Just, siin võib näha veel üht huvitavat vastuolu, vähemasti Soomes: argumentatsioon käib harilikult nii, et kaupmees ütleb, et tema müüb seda, mida inimesed tahavad osta. Et tarbija on kuningas.
Praegu arutletakse aga väga palju selle üle, et kui palju ikkagi kaubaketi pakutav valik dikteerib meie ostuotsuseid. Samas on tugevasti kasvanud nõudlus kohaliku tooraine järele ja mõlemad suured jaeketid Soomes on lubanud, et suurendavad kohaliku toidu osakaalu. Soomes on väga hästi vastu võetud taluturu idee, see on hea koht, kus tootja ja tarbija saavad ilma vahendajata suhelda. Nende omavaheline suhtlemine on äärmiselt oluline.
Me ei taha enam 0,1protsendilist jogurtit ega lahjat mahlajooki, kust kõik kasulik on välja võetud ja suhkruga asendatud. Ei taha enam ilma lihata vorsti ega taimset margariini. Me tahame võid, puhast liha ja täisrasvast piima ja täismahla. Siin tuleb muidugi jälle tarbija rahakott mängu, sest margariin on paraku odavam kui või...
Jah, me tahame järjest enam autentseid, rikkalikke maitseid. Isegi low-fat toodete edulooga uhkustavas Soomes on 0-protsendiliste toodete tarbimine kahanemas. Aga me ei tohi tõesti unustada jälle seda tarbija hinnatundlikkust, kui me neid protsesse jälgime.
Toidukultuuri professori koha loomise ametlik põhjendus oli soov “tõsta Soome toidukultuur samale tasemele võrreldes teiste kultuurivaldkondadega”. Kas toidukultuuri tajuti ühiskonnas kuidagi mahajäänuna, järje peale aitamist vajavana?
Selle taga oli pigem soov tõsta esile toidukultuuri ja söömise osatähtsust uurimis- ja õpetamisvaldkonnana. Praegu on Soomes toimumas tõeline kohaliku köögi renessanss, selline entusiastlik buum, kus noorema põlvkonna kokad tegelevad aktiivselt tüüpiliste soome maitsete ja traditsioonide värskendamise ja ümbermõtestamisega.
See kõik liigub mõne aasta taguse Põhjamaade köögi esilekerkimise sõiduvees?
Kahtlemata, ka Eesti köögi esiletõus on seotud huviga Põhjamaade, täpsemalt Läänemere-äärsete riikide köögi vastu. Täiesti tajutav on soov luua midagi uut, midagi, mis erutaks moodsa inimese maitsemeelt. Minu arust on see hea näide, kuidas toit tõepoolest on kultuuri osa. Et temast kõneldes väljendame seda, mis on meie jaoks parasjagu oluline.
Kui veel kümmekond aastat tagasi räägiti toidust rohkem kui millestki sellisest, mis tagab hea tervise, ja et miski on organismile vajalik või hea, siis nüüd on kõneaineks rohkem maitsed ja naudingud. Nüüd tunnustame oma toidukultuuri mitmekülgsust – jah, me kõik peame iga päev sööma, aga saame rääkida veel sellest, kui puhas on toit, mida me sööme, millised on meie toitumisharjumuste tagajärjed keskkonnale, kuidas toiduvarusid tagada jpm.
Rääkimata eetilistest küsimustest, mis üha enam inimeste toiduvalikut suunavad...
Kindlasti. Me näeme, et toit loeb. Ja väga mitmes mõttes.
Mainisite kevadel peetud loengul, et olite rõõmsalt üllatunud, kui avastasite, et teismelistel polegi söömisega nii ebaterve suhe, kui me kipume eeldama.
Seda uuringut ma küll ise ei teinud, aga oli tõesti hea meel lugeda, et tänased noored tüdrukud ei valuta oma päid kalorite lugemisega ega süsivesikute-vaese dieedi pidamisega.
Muidugi, see on ainult üks uuring ja sellest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid see peegeldas noorte neidude väga mõistlikku ja tervet suhtumist toidusse. Päris tihti on ju nii, et kui jutuks tuleb noorte toitumine, siis järgmises lauses räägitakse juba toitumishäiretest. See ei vasta õnneks tõele.
Nii et võime spekuleerida, et õhtuse vööndi kokandussaadete lemmikud, nn lohutustoidud ja -road, mida valmistades ennast tähtsana tuntakse ja mida süües oma elus mingisuguseid puudujääke korvatakse, et see kõik on pigem täiskasvanud naiste teema?
Loodan tõesti, et noortel on märksa rohkem valikuid, kuidas tühjusetunnet peletada.Mäkelä esineb järgmisel nädalal Tallinnas■Johanna Mäkelä uurib kultuuri ja toitumise vastastikmõjusid, toidu ja tarbimise sotsioloogiat, söömise stiile ja praktikaid, toitumise muutusi ja tulevikku.
■Lisaks kuuluvad tema uurimisteemade hulka säästev areng ja toitumine ning toiduaineketi vastutus.
■Mäkelä loengut “Sign of the Times: Food in Modern Finland” saab kuulata Tallinnas Soome Instituudis (Harju 1) 28. septembril kell 17.
