Kui Evelin Ilvesel on päevane vahetus, ärkab ta hommikul pool seitse ja sööb kõigepealt korralikult, sest tühja kõhuga ei saa ämmemand olla oma ülesannete kõrgusel. Kui tuleb tühja kõhuga joosta keisrilõiketuppa, võivad jalad alt ära kaduda.

Kell kaheksa annab eelmise vahetus talle sünnitajad üle. Täna ei ole Evelin sünnitustoas, vaid nõustab naisi sünnijärgses osakonnas.

Muide - kahele poisile, kelle sündimise juures Evelin abiks on olnud, on pandud nimeks Toomas Hendrik.

Korrus allpool, sünnitustoas, loeb Mees sekundeid.

Ta Naisel on valud. Alguses on need minutipikkused, pärastpoole pisut pikemad. Mehel on õudne vaadata, kuidas numbrid targa aparaadi ekraanil suuremaks ja suuremaks lähevad. Need numbrid näitavad valu. Kui ekraanil on 5-6-7, on kõik veel rahulik, aga kui on juba 25, on teada, et kohe läheb põrguks lahti. Ja need numbrid võivad minna sajani.

Naisele ja Mehele on selgeks tehtud, et valuhoogude ajal peab naine sügavalt hingama. Huuled torus, nagu puhuks võilillenuti pealt seemneid laiali. Naine puhub, Mees loeb sekundeid ja ootab, millal ämmaemand tuleb. Sest kui ämmaemand on juures, tundub igasugune valu suurusjärgu võrra väiksem. (Ta tuleb kohe-kohe.)

Mees tajub, et on pikali kukkumas.

Sünnijärgse osakonna õhustik on sünnitustoaga võrreldes märksa rahulikum. Siin annab ämmaemand Evelin Ilves emadele nõu, õpetab, mis teha, kui lapse kehakaal langeb, kui pole küllalt piima.

Parajasti vahetab ukse peal muljeid kaks ema, üks vallatu, teine mitte nii väga.

"Ah, meie käisime päeval veel kinos ja sünnipäevapeol ja jalutasime ringi!" meenutab vallatum. "Ja siis oli tunne, et nüüd on vist õige aeg. Sünnitusmajas saime olla kakskümmend minutit ja oligi ühel pool!"

"Mul tuli keisriga!" ütleb teine. "Poleks arvanud, et see nii raske on!"

On naisi, kes ütlevad, et nad ei tea, mis on sünnitusvalu, aga on ka naisi, kes ütlevad, et see on jubedamaid asju maailmas. Mõned on veendunud, et see sünnitus jääb neile viimaseks, rohkem nad sellist asja taluda ei kavatse.

Päev hiljem peavad nad juba plaani, millal võiks sündida järgmine laps!

Evelin naerab ja ma mõtlen küsida, et kas ta käib laulukooris, aga jääb küsimata.

Naisel sünnitustoas on parasjagu nii valus, et ta vaevu kuuleb, mida teised räägivad. Isegi mõelda ei ole valuhoogude ajal võimalik. Kui valu mõneks ajaks vaibub, tuleb peale valdav ja vabastav kergendustunne.

Valude vaheajal arutavad Naine ja Mees igasugu muid asju - et mõtteid sünnitusest eemal hoida. Näiteks, mis nipiga anda koerale liigeserohtu. "Kui seda maksavorsti sisse panna, ei sülita ehk seda välja," arvab Mees. Neile on perekooli loengul õpetatud, et mees sünnitusel ei maga ega lama. Mees ei seisa ka püsti. Sest siis on oht, et ta minestades peadpidi monitori otsa kukub. Ta istub voodi kõrval toolil ja hoiab naise kätt (kui naine seda soovib) ja valutab kaasa.

Veidi pärast ühte öösel tehakse Naisele keisrilõikus ja tal läheb mõnda aega opiruumis aega. Mehel palutakse särk seljast ära võtta ja kitsale sünnituslaulae pikali visata. Laps pannakse talle kõhu peale - nii jäävad nad pooleks tunniks, kuni Ema opitoast vabaneb. Laps trügib ennast kõhu peal ülespoole ja küünitab Isale otsa vaatama.

See on, nagu vaataksid peeglisse, mõtleb Mees. See on hetk, kui mingid eluväärtused muutuvad. Asjad paigutuvad teise järjekorda. Asjad, mis on vahepeal läinud valedesse rööbastesse, kinni jäänud või kivistunud, asetuvad õigesse asendisse. Ja mõne asja pärast on natuke häbi.

"Meid on täna kaks. Teine on noor ja ilus Evelin Ilves!" ütleb keegi ukse vahelt. Mehel ja Naisel võpatab pudru kausi sees - kas tõesti on presidendiproua ka siin? Kas tal on Tartu sünnitusmajas salajane hobi!?

"Ei, ei! Mitte presidendiproua! Ikka päris ämmaemand!"

Et tänapäeval pole aega isegi sünnitusmajas niisama vedeleda, on Mees ja Naine oma perepalatis arvutiga tööd teinud. Mees läheb uurima internetti pääsemise võimalusi ja satub kokku ämmaemand Eveliniga. Ämmaemanda rinnataskus helkivad pastakad tunduvad kui hõbesõled.

"Evelini pilk on läbitungiv nagu Kaika Lainel!" ütleb Mees pärast põgusat kohtumist. Mehe meelest on kõigil siinsetel ämmaemandatel pilk, mis sust läbi näeb. See pole tavaline pilk.

"Mul endal võiks olla kolm last," mõtleb Evelin Ilves. "See on ilus number. Aga eks näe, mis tulevik toob."

Evelin pelgab natuke, kui ta peab võtma vastu sõbrannade sünnitusi. Kardab, et muretseb üle. Evelin arvab, et tal on ka siis hirm, kui tal endal kunagi sünnitus ees seisab - sest ta teab sünnitusest nii palju.

Evelin Ilves jõuab koju. Heidab voodisse, võtab mõttes läbi, mis tehtud sai ja ega midagi tegemata ei jäänud. Pole imestada, kui ta ka unes sünnitamist näeb. Ükskord nägi ta unes, et ei olnud jõudnud kindaid kätte tõmmata, kui sünnitus juba algas.

Lapsest saadik siht selge

  • Evelin Ilves oli väike tüdruk, kui ta sai tädilt jõuludeks arstiriistade komplekti. See oli tal lemmikmänguasjade hulgas palju aastaid. 
  • Et temast saab ämmaemand, oli selge juba keskkoolis.
  • Evelin on lõpetanud Tartu meditsiinikooli, ämmaemandana on ta töötanud aasta ja seitse kuud ja võtnud vastu kahesaja sünnituse ringis.