uule, anna üks suits,” ütleb produtsent Ken Saan. On augustihommik kusagil Melbourne’i ja Sydney vahel ning kahe nädala eest Austraalias maandudes oli Ken täidetud otsusest suitsetamisest loobuda. Nii jättis ta kasutamata kõik võimalused, mida Aasia lennujaamade tax-free’d odava tubaka soetamiseks pakuvad. Kahjuks pole võtte­stress ja tuhanded kilomeetrid autosõitu mahajätmist sugugi soosinud. Sigaretid maksavad Austraalias 18–20 dollarit pakk. Kerin linti mõne päeva tagasi ja nüüd oleme me rohkem kui tuhat kilomeetrit loode pool, otsides kõrbelinnakest Mildurat, kus peaks peituma Eesti backpacker’ite hostell. On öö ja pea lõuale vajumine ütleb, et Ken hakkab roolis taas kord magama jääma. Ta on reisi ainuke autojuht, sest mul ei ole lube, meie vapper operaator, kes saabus Austraaliasse muidu eeskujulikult varustatuna (kilode kaupa koorepulbrit, suhkrut ja makarone + telk, mida kahe nädala jooksul veel kordagi pole üles pandud), on oma load aga jätnud kaasa võtmata (kõik alati ei mahu, see on mõistetav). Niisiis juhib Ken üksi, sõites keskmiselt läbi pool tuhat kilomeetrit päevas, ning kui peanõks (või kandumine vastassuunaritta) inimvõimete piiri kättejõudmisest tunnistust annab, tuleb aken lahti teha ja Kylie Minogue valjusti mängima panna. “Aphrodite” on ainuke plaat, mis autos on, kuid niipalju on tast kasu, et inimvõimete piir nihkub taas veidi ettepoole.
La la la la la la la la
La la la la la la la la
(Kylie, “Can’t Get You Out of My Head”)
Mildura saabub äkki: tuledesära, pisike lennujaam ja suured ostukeskused, kus rahulolevad koduperenaised saavad laduda kärudesse kümnete kilode viisi toidukaupa. Hostell Riviera esindab teistsugust elustiili – kahekorruseline pisut räämas maja äärelinnas, pimeduse piiril. Muusika mürtsub ning välitrepp on täis eesti farmitöölisi, kellest üks – suurt kasvu roosas topis tüdruk – kohe “Sa oled Ken Saan; ma tean sind küll!” karjatab ja oma tuppa põgeneb.