Eerik Kändler

Kui Jaan oli nelikümmend aastat elanud suures linnas, ütles ta lõpuks:

„Tahan koju."

„Sa oled ju kodus," imestas Jaani naine Malle.

„Tahan koju," kordas Jaan jonnakalt ning Malle hakkas ähmaselt tajuma, et vanamees mõtleb midagi hoopis enamat, kui seda oli nende kolmetoaline korter, millest allpool ja ülevalpool ja seinte taga elasid võõrad inimesed, kellest vaid mõnega vahetati põgusaid teresid, aga kõnelda polnud millestki.

Ega vanamees hull mõtle ometi seda päriskodu, kuhu minnakse jäädavalt, kaks kätt risti rinnal?

Aga niisugust asja Malle järele pärida ei söandnud, ei tahtnud kuradeid välja kutsuda. Sest kui sa ühe paha mõtte oled sõnadesse pannud, tuleb see ikka ja jälle suurest õhuruumist pähe tagasi.

Oli ju Jaan, ehkki üle kuuekümne, täies jõus ja kõva tervisega meesterahvas, tegev ja elutahteline, polnud ta äramineku mõtetele kordagi vihjanud.

„Mis kodu siis sina, Jaanike, mõtled?" küsis Malle ettevaatlikult, aga paraja üleolekuga, nagu see naistel kombeks.

„Eks ikka seda, kust ma siia koledasse linna tulnud olen," vastas Jaan pärast järelemõtlemist.

Nüüd mõtles ka Malle järele, kuidas oleks parem mehele mõistust pähe panna.

„Seda kodu pole sul ammu enam olemas, sa ju tead," tähendas abielunaine.

„Küllap ta ikka on. Kui maja pole, siis saar on ikka alles, kadakad ja suured kivid ja nende vahele annaks ka uue maja ehitada, mis oleks täpselt vana maja moodi," rääkis Jaan ammu valmis haudutud unistust.

„Ons sinust enam ehitajat, eluaeg paberitööd teinud," haavas Malle, aga mees ei teinud tema häbematusest välja, vaid püüdis vastu kiusata:

„Küllap on sinna ka endisaegseid naabrinaisi alles jäänud, kellele sai noores põlves silma heidetud."

„Need on tänaseks juba vanad kortsus mutikesed, maanaise raskest tööst vaevatud, sinu oma eidest igatahes hullemad," kostis pahandatu tõredalt.

„Ega ma sind välja vahetama hakka, küllap võtan saarele kaasa," pööras Jaan nüüd leplikuma noodi peale.

„Ja kas sina arvad, et mina sinna sinu saare peale tulla tahan. Meri peksab vahtu vastu silmnägemist ja tuul uhub viimse mõtte peast."

„Ega mina sind sunni, kui sa ei taha, võin ka üksi minna," tähendas Jaan rahulikult ja see oli iseäranis õrritav.

„Olen seal üks kord sinu seltsis käinud, midagi head küll silma ei hakanud," vaidles naine ja see polnud küll parim viis mehe mõtteid mujale pöörata.

„Seal on mu lapsepõlv ja seal on mu unenäod. Need mõlemad on nii head, et paremat polegi," muutus Jaanist vanamees nüüd lausa tundeliseks.

Aga Malle oli tarkusest karastatud ning ütles:

„Oma unenägusid võid ka siin vaadata, aga lapsepõlve ei saa nagunii keegi tagasi."

„Aga ma tahan ka ärgates näha neidsamu kadakaid ja kive ja merevahtu, mida näen unes," jonnis meesterahvas.

Nõnda jutt sekskorraks jäi, aga mõne aja pärast alustas Jaan uuesti:

„Tahan koju," ja Malle tundis, et seda mõtet enam vanamehe peast välja ei kupata.

Ta võib kõik needsamad argumendid ette tuua, aga kui üks saarel sündinud mees on midagi pähe võtnud, siis seda ei aja sealt välja ühegi kavalusega.

Ei tahtnud kunagine linnatüdruk, kelle vanemadki linnas sündinud, sinna tuulte kätte minna kivikonaratele kõndima, lähimast maapoest mitu versta eemal, suurest maailmas tormise merega ära lõigatud. Mis hea teda seal ootaks, kui vanamees suudakski kohalike abiga vana vurhvi maja püsti panna ja seda lihtsakoelise kraamiga sisustada.

Miks peaks Malle oma mugava linnakorteri, kus elekter klõpsab toa valgeks, kus kraanist tuleb puhas vesi ja solk voolab ise minema, kus radiaator akna all läheb soojaks, ilma et peaks metsast kütet tooma ning kus vägevad kodumasinad pesevad pesu puhtaks, keedavad toitu ja pühivad põrandagi ära, miks peaks Malle niisugusest korterist kolima algelisse elamisse, kus tarvis pliidi alla tuld sussitada pooltoorete nottidega, kaevust vett tuua ning petrooliumilambi valgel silmi kissitada, et suure maailma uudiseid kätte saada ajalehest või raamatust?

Jäi loota, et vanamehe enda kahanev jõud ja halvenev tervis paneb tõkke ette, kuigi see oli paha lootus, teadis Malle, sest egas ta oma eluaegsele küljesoojendajale ju halba soovinud.

*

Ei midagi. Juba kevadel võttis vana jäärapea asja otsapidi ette. Pakkis käsisae, kirve, haamri, tangid ja kamalutäie kruvisid-naelu rebenenud servaga reisikotti ning ütles, et nüüd ta siis läheb.

„Lähe sa üksi kuhugi," tähendas Malle, kes teadis end vanamehe elunatukese eest vastutava olevat.

Nii sõitsid nad bussiga mereranda, kust parvlaev korra-kaks päevas saarele sõitis.

Malle oli oma kotti pakkinud pisut toidupoolist, raskevõitu vooditeki ja mis pereasju veel.

Saarel teadis Jaan oma kunagisse kodukohta jala minna ja ega seal muud võimalust olnudki.

Kuigi ka autosid ja tsikleid veeres kivisel konarlikul teel kesk kadakavälju.

Elumajast, kus Jaan oli sündinud, polnud rohkem järel kui üks rohtu kasvanud kühm ja mõned kivid kunagisest vundamendist. Maja oli maha põletatud juba nii ammu, et kes seda enam mäletas. Et Jaan ise polnud põlemist näinud, siis ei tulnud ka tulekahjud tema unenägudesse.

Maha oli põlenud ka ait ja selle kohtagi oli raske ära tunda.

Aga majast pisut eemal oli kõrgele vundamendile laotud laut ning kiviseinte vahel oli veel rissakil palgijäänuseid, mis enamasti pehastunud. Mererannal oli alles võrgukuur, seda oli vahepeal keegi kasutanud, aga nüüdseks oli seegi seisundis, et toeta tugevamini vastu ning ehitis kukub ümber.

Ainus veel hoone moodi asi oli karjamaa veeres asuv, kunagisest elumajast tublisti eemal olev väike sepikoda, kus Jaani isa oli üle poole sajandi tagasi külameeste hobuseid rautanud ja väravahingi sepistanud.

Selle sepipaja juurde seadiski Jaan oma sammud, tegi ühe hinge peal rippuva ukse lahti ning istus pingile, mille nõgi oli ammuilma kosmosetolmuga kaetud ja puhtaks saanud.

„Soo, siin me nüüd oleme," teadis Jaan kokkuvõtteks ütelda.

Ja Malle ütles samad sõnad, kuid need olid täis põlgust ja mõnitust.

Tema üle ukseläve ei astunud ja pingile ei istunud, vaid seisis väljaspool osmikut ning mõtles oma linnakorteri peale, kus surises televiisor ja postkasti toodi iga päev värske ajaleht.

„Vanamees on peast segi pööranud," pomises ta nüüdki. Seda lühikest lauset oli ta kuuldavale toonud paar korda päevas sellest saadik, kui Jaan oma kojukippumisega lagedale tuli. Praegu aga ütles ta seda päris omaette, sest aimas, et ju oli see vanamehele juba pähe kulunud. Aga ega see ta aru selgemaks teinud.

Ent Jaanil oli muudki mõtelda kui analüüsida oma aru kvaliteeti.

Söed ääsis olid aastakümneid vastu pidanud ja kui tuha sees sobrada, tuli üsna kobedaid tükke nähtavale.

Tuld külge võtvat oksaraagu vedeles siin-seal ikka ning Jaan ei pidanud paljuks seda kokku korjata, nõnda et tikku rapsides sai ääsis tule üles võtta.

Isegi lõõts oli veel alles, aga laskis mitmest kohast õhku läbi, nõnda et tule jaoks peaaegu midagi ei jagunud.

Malle kõndis randa ja vaatas vihates kurja merd. Mere äärest paistis paar elumaja, mille korstendest tõusis elu hingust taeva poole. Seda nähtust jäi Malle pikemalt silmitsema ja kuigi seal polnud kindlasti mugavat linnakorterit, oli see ikkagi midagi enamat kui lagunenud sepikoda.

Vastu ööd keeras Jaan end sepikoja pikale pingile magama ning Malle seadis sammud eluasemete poole, kust lootis ulualust saada.

Küllap siin külaliste vastu lahke ollakse, nagu saartel tavaks. Pole neid ju nii palju käimas ja kumu niisama uitajate pahategudest polnud siin veel valjuks paisunud.

Raske teki ja toidupoolise jättis Malle Jaanile. Ta lootis inimeste käest teada saada, milliseid tsivilisatsiooni hüvesid siin kohata ja kohaldada annaks.

*

Kui Malle hommikul Jaani lapsepõlvekodu jäänuste juurde tagasi läks, leidis ta mehe väikese käsisaega suurt laudapalki saagimas. Et palk oli poolpehastunud, siis päris tulemusteta see töö ei jäänud. Kaks juppi vedeles juba saepuru peal.

„Jõudu, külamees!" hõiskas Malle ning lisas pilkavalt:

„See on hea, kui inimene enesele meelepärast tööd leiab."

„Kust siis sina tuled?" küsis Jaan, otsekui oleks unustanud, et nad eile koos naisega saarele sõitsid.

„Mina olin lähimas talus ööd. Soe tuba ja lahke pererahvas."

„Näed siis, mis ma rääkisin. Saar on ikka veel saar. Kas sa linnas oleksid ulualust saanud, kui esimesele ettejuhtuvale uksele oleksid koputanud?"

„Ei tea, pole proovinud," tähendas Malle.

„Oleks küsitud, kas sul asja kah on," teadis Jaan jätkata ning nühkis oma poolpehmet palki edasi.

Malle vaatas natuke aega mehe saagimist pealt ning ütles siis:

„Tänapäeval on niisuguse töö jaoks mootorsaed olemas."

„See tahab kaugelt maalt sisse veetud bensiini. Mul omal mootor käsivarre sees."

„Ega seegi mootor ilma kütuseta liigu. Kas sa sööki oled võtnud, mis ma sulle jätsin?"

„Küll jõuab," tähendas Jaan. „Hommik alles noor, ihu tahab enne pisut liigutamist."

Malle läks nüüd sepikotta sisse, tegi kaasa võetud toidukraamist paar võileiba ning tõi mehele lauda juurde.

„Uurisin järele, kus siin miski on. Pood ja postkontor on olemas ja isegi pangaautomaat, kust saab raha välja võtta," seletas Malle. „Aga töömehi, kes midagi teiste jaoks võiksid teha, olevat küll väga napilt ja ilma tasuta ei tee loomulikult keegi midagi."

„Näe kui palju tarkust sa oled ainsa ööga kogunud," tögas Jaan. „Teadsin seda kõike ka ilma külarahvast usutlemata."

„Nii et kavatsed ikka ehitama hakata?" küsis Malle luuravalt.

„Pole veel otsustanud," vastas Jaan ning Malle nägi, et sepipaja kõva pingi peal veedetud öö on vist vanamehele pisut tarkust pähe tilgutanud.

„Kas sa ka tead, mis see kõik maksma läheks? Ise sa ju puuseppmeister pole."

Vanamees ainult mühatas selle peale.

„Ainuüksi, kui kokku arvata, mida kõike üheks elamiseks tarvis on, potid-pannid, voodilinad ja nõnda edasi," arutles Malle, „siis ka ei jätkuks nendest vähestest säästudest, mida me suu kõrvalt kokku oleme hoidnud."

„Mine linna, võta köögikapi sahtlid lahti, tõsta ühte hunnikusse kõik need asjad, mida on iga päev tarvitatud, ja teise need, mida sa kahe aasta jooksul isegi puudutanud ei ole, ja siis vaata, kumb hunnik suurem saab," arutles Jaan saagi ikka ühtlaselt edasi-tagasi liigutades - ette oli sattunud kõva oksakoht.

Malle lolli jutu peale ei reageerinud. Asju läks ikka tarvis. Kui ka kahe aasta tagant - aga oli oma käest võtta.

„Eks ma lähen linna jah, mis mul siin teha," tähendas ta ainult.

„Mine, mine, igale oma," õhutas abielumees.

*

Nõnda möödus üle poole suve, et Malle elas linnas endistviisi edasi ja Jaan oli oma saare peal. Õdus Mallel ei olnud, ta tundis oma vanamehest suurt puudust. Isegi televiisorit olid nad koos vaadanud, ainult vahel vaielnud, millist kanalit, kas spordisaadet või seriaali, ühed mõttetud vaatemängud mõlemad.

Suve lõpupoole ei pidanud naisterahvas enam vastu ning sõitis ennelõunase praamiga saarele.

Natuke eksles ta ringi, aga oskas lõpuks välja jõuda Jaani lapsepõlvemaale.

Pilt, mida ta seal nägi, oli üsna ootamatu.

Nimelt Jaan oli oma kunagise lauda varemete juures ning nühkis väikese käsisaega suurt poolpehastunud palki saagida.

Palke oli vähemaks jäänud, aga neid oli siiski veel alles ja Malle mõtles õelalt, et mis siis saab, kui kõik palgid on läbi saetud, kas siis lõpeb Jaani lapsepõlveihalus otsa.

Aga uut oli ka.

Laudamüüri peal istus üks Jaani vanune naisterahvas, kes oli kadakase loodusega nõnda ühte sulanud, et Malle teda kohe tähele ei pannud.

Polekski ehk pannud, sest tal oli silmi vaid Jaani jaoks, aga too naisterahvas hakkas ise kõnelema ja hääle peale pööras Malle pead.

„Kas sina oledki siis see Malle või?" küsis naisterahvas heleda häälega. „Andis sind aga oodata."

„Miks teie mind siin laudamüüri peal ootama pidite?" imestas Malle.

„Ega ma siin kogu aeg istumas pole käinud. Ainult mõnel korral. Me ju Jaaniga lapsepõlvesõbrad ja koolikaaslased."

„Või sedaviisi," ei teadnud Malle muud kosta, aga ärevus asus ta südamesse ja võitlusvaim kerkis kurguni: kas ta peab oma vanamehe eest sõtta minema, et teda enesele tagasi võita?

Mis elu tal ilma Jaanita see mitu kuud linnas oli, eimingi kohe. Ju ta seda vanameherisu ikka armastas. Ja see tunne sai eriti selgeks, kui ta võõrast vanaeite nägi tema varanduse poole kätt sirutamas. Ja ega too varjanudki, muudkui vatras:

„Näe, kutsusin su meheraasukest enda juurde elama, et õdusam ikka kui selles sepikojas. Mul oma vanamees hauas ja on nii palju asju, mida majapidamises oleks tarvis kohendada. Aga ega ma sellepärast kutsunud, vaid ikka vana armastuse pärast. Ega see ju roosteta, nagu laulusalm ütleb. Aga see sinu vanamees ei võtnud kuidagi vedu. Ütles, et armastab oma Mallet ja teised naisterahvad ei minevat talle sugugi korda. Ja mina saan sellest aru küll. Võtaks kohe oma Volli tagasi, aga näe, hauast ei anta enam kätte. Küsid, et mis mina sinust ootan. Ma ju ikka Jaanile lapsepõlvest saati sõber ja kui ta sind armastab, siis pidin ka mina sind ootama, et kuhu sa nii kauaks jääd ja miks sa oma mehekese eest ei hoolitse, vaid nõndaviisi unarule jätad."

Mis see võõra asi, olgu ta lapsepõlvesõber või muidu lõuapoolik, mõtles Malle. Aga ütles nõnda:

„Näe, tulingi talle järele. Eks ole nüüd lapsepõlves oldud kah, kadakaid ja suuri kive ja merevahtu nauditud."

Võõra naise jutt armastusest oli ta enesekindlust tublisti kasvatanud.

Aga kauemaks olukorda nõnda jätta ei võinud. Üks eit platsis, pea mõni kobedamgi tulla ei või.

Meesterahvas ju nõrk olevus, läheb, kui viibatakse. Ja kui ongi laisk ja mugav, uuristab vesi ka kivisse augu, kui ühe ja sama koha peale tilgutada.

„Noh, jumal tänatud. Naisterahval on ikka kindlad otsused," kilas võõras vanamoor. „Kaua ta neid palke siin nühib. Pea see talv ei tule, ega sepipada ole ikka eluase, kuigi minagi tõin talle mõne majariista, mida elamiseks tarvis."

„Võite need kohe praegu kaasa võtta!" ütles Malle kindlalt ja Jaani nagu poleks üldse kuuldekauguseski olnud. Mees on vaid üks asi, mille pärast kaks naist peavad heitlema. Selles asjas on küll loodus tagurpidi pööranud. Loomariigis võitlevad isased emaste pärast, aga inimestel on vastupidi.

*

Enne kui linna hakati minema, ladus Jaan saetud palgijupid korralikult riita. Suurema osa nendest oli ta sepipajas ära põletanud, eks need pehastunud halud seal siis vindunud, nõnda et ainuüksi nende põletamise vaev pidanuks inimese hingest mõnegi tühja himu kõrvaldama.

Majaehitamise märke polnud vähimatki. Isegi rohukamarat polnud majaaseme pealt ära kooritud, et näha, mis seal all on või mida pole.

Jaan ei puigelnud, kui Malle oli kord otsustanud.

Mõne aja pärast, juba linnas, küsis Malle:

„Mis sul selle eidega õieti oli?"

„Midagi ei olnud," ühmas Jaan ega tahtnud pikemalt rääkida.

„Kas käisid sängis kah ära või tegite sealsamas sepikojas pingi peal?" õelutses Malle, sest vana asi lõi aeg-ajalt ikka kripeldama.

„Vahel sa, Malle, oled päris tark, aga vahel oled ikka rumal küll," ütles Jaan rahulikult ega andnud pikemaid seletusi.

Aga kui ta juhtus - kuigi kontrollis ennast ja hoidis tagasi - kogemata õhkama, et tahaks koju, siis sidus Malle selle õhkamise kohe tolle Lindaga sealt lapsepõlvemaalt.

Niiviisi need naised ju mõtlevad: et just nemad on meestele kõige tähtsamad.