Säästukaupluste omanik sõidab Ferrariga
Kevadel 2001 soetasid Leedu suurärimehed riigi esimesed uhiuued Ferrari sõiduautod. Punased kuradid olid mudelisarjast 360 Modena. 400 hj mootor, vormel-ühega enamvähem samasugune käigukast, tippkiirus 295 km/h. Hind tollase kursi järgi koos lisadega (leedulased tellisid ka lisad) 2,7 miljonit krooni.
Ühe masina ostis kohalik ehitusmagnaat, teise tema hea sõber Nerijus Numavi?ius (37). Numavi?ius on Leedus väga väljapaistev tegelane, sest ta asutas koos sõpradega VP Marketi poeketi. See firma valitseb Leedu ja Läti kaubandusturgu ning tahab tuleval aastal jõuda kolme suurema tegija sekka ka Eestis.
Eesti vallutamist alustas ettevõte kaubamärgi T-Market all. T selles nimes ei tulene ingliskeelset sõnast trash ehk tegemist ei ole saastamarketiga, vaid leedukeelsest sõnast taupa, mis tähendab säästmist.
Esimesed seitse T-Marketit juba töötavad. Tänavu avatakse veel kuus. Tuleval aastal kasvab poodide arv neljakümneni, kusjuures lisanduvad Maxima-nimelised suuremad poed.
VP Marketi peadirektor Ignas Staškevi?ius ütleb Ekspressile, et välistatud pole ka mõne Eesti keti ost, sest mõned neist sobivad ideaalselt VP Marketi plaanidesse. Võimalike ostuobjektidena nimetas ta Selverit ning ärimeeste Jüri Vipsi ja Oleg Grossi poekette.
"Ja kui on hea meeskond Tallinnas, pole raske avada ka mõnda kauplust Helsingis," lisas Staškevi?ius.
Staškevi?ius on harjunud pressiga suhtlema. Seevastu tema sõber, Ferrari ostnud Nerijus Numavi?ius hoiab end varju. Aastavahetusel Baltimaade jõukamate inimeste edetabeli koostanud Baltic Times märgib, et Numavi?ius on andnud vaid ühe olulise usutluse ning sooritanud benjihüppe Vilniuse teletornist.
Nimetatud pingereas jagasid VP Marketi omanikud (Numavi?iuse pere kolm venda ning kolm venda Marcinkievi?iused) ülebaltilises arvestuses 3.-4. positsiooni ja Leedu esikohta. Nende varaks hindas leht enam kui kolm miljardit krooni.
Üks mu Leedu tuttav räägib, et mõnikord esineb Numavi?ius siiski stiili- ja seltskonnakülgedel (eriti kui tema poole pöörduvad naisajakirjanikud) ja nii võib Kroonika tüüpi väljaannetest näha, missugune näitsik ärimehe käevangus kõnnib ning mis sorti masinat ta parasjagu tarvitab.
Suurettevõtja Ferrari kujunes aga Leedus naljanumbriks. Pool aastat pärast kõmu tekitanud ostu kuulutas Leedu suuruselt teine poekett IKI ostjate seas välja tarbijamängu, mille peaauhinnaks oli täpselt samasugune Ferrari.
Selle võitis keskealine naine, kellel puudus juhiluba. Ta pani masina müüki. Ostjaks osutus Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni juht Urmas Sõõrumaa. Sõõrumaa viis auto läände, sest Eestis on "iga põõsa taga korravalvurid, aga üheksakümnega on sellise autoga pentsik sõita".
Tagatipuks teatas roosa ärileht Verslo Zinios, et leedukate Ferraride ostu kiirustas tagant teadmine, et 2002. hakkab kehtima luksuskaupade aktsiis. Numavi?iuse Ferrarist sai seetõttu VP Marketi tööauto, sest see võimaldas riigilt käibemaksu tagasi küsida.
"VP Marketi vennad olid esimeste seas, kes taipasid Leedus, kuidas saab seadustega raha teha," räägib allikas Vilniusest. "90ndate keskel võtsid nad tööle puudega inimesi, sest sellised ettevõtted said maksusoodustusi. Paari aasta eest aga müüs nende kinnisvarafirma NDX Development kaupluste hooned mittetulundusühingule, mida juhtis ühe suuraktsionäri abikaasa, ja ühing põrgatas needsamad majad edasi VP Marketile. See liigutus võimaldas maksudena säästa 76 miljonit litti (ehk üle 340 miljoni krooni). Rahandusministeerium oli tulivihane, kuid teha polnud midagi: kõik oli täiesti seaduslik."
Mullukevadise eurereferendumi ajal näitas VP Grupp selgelt, kellel on Leedus tegelik mõjuvõim. Rahvast kutsusid valima minema Leedu poliitiline ladvik, katoliku kirik, superstaaridest korvpallurid. Esimese päeva õhtuks oli aga jaoskondadesse jõudnud alla viiendiku valijatest.
Järgmise käigu tegi VP Market. Ignas Staškevi?ius teatas, et tema firma annab valimisjaoskonnas igale valijale rohelise talongi, mis lubab samal õhtul osta keti kauplustest vaid ühe sendi (4,5 Eesti senti!) eest pudeli õlut, pooleteistliitrise limonaadi, 600grammise paki pesupulbrit või tahvli šokolaadi.
VP Market kuulutas oma sõnumit teise valimispäeva hommikul. Valimisaktiivsus tõusis kolm korda. Leedu pääses Euroliitu ning VP Marketi poed täitusid õhtul ostjatega ääreni.
Loomulikult oli see ettevõttele hea reklaam: VP Market päästis Leedu poliitikute aastatepikkuse töö. Kui sama firma avas mõned kuud hiljem Riias endises VEFi tehases hiiglasliku Hyper-Maxima poe, lendas seda vaatama ka tänulik (praegu juba eks-) president Rolandas Paksas.
Pregu naudib VP Market oma jõupositsiooni. Talle kuulub 35 protsendine turuosa Leedus ja mitte keegi ei julge firmaga tülli minna. Seda tõestab hästi suvehaku lahing Leedu suurima õlletootjaga Svyturys-Utenos. VP Marketi peadirektor Ignas Staškevi?ius teatas ootamatult, et "meie allikate kohaselt püüdis õlletehase juht Tomas Kucinskas moodustada VP Marketi vastast liitu, kuhu oleksid kuulunud kauba tootjad, poliitika ja massimeedia." Vastuseks lõpetas VP Market Svyturys-Utenose õlle müügi oma kauplustes.
Õlletehas omakorda uskus, et VP Market valmistub välismaise õlle massiliseks importimiseks. Poed hakkasidki müüma Tšehhi õlut vaid ühe liti ehk 4,6 Eesti krooni eest.
Kucinskas katkestas puhkuse ja tõttas rahu sobitama. VP Market ei kuulanud teda. Svyturys-Utenose müük taastus alles pärast kolme nädala pikkust pausi ja pärast seda, kui VP mehi oli käinud mangumas õlletehase omanikfirma BBH tegevjuht Christian Ramm-Schmidt. Õlletehas pidi hinnas ja tarnetingimustes natuke alla andma. "Intriigipunuja" Kucinskas töötab nüüd Ukrainas.
Pärast õllesõda peatas poekett Marloboro ja teiste Philip Morrise kontserni sigarettide müügi, sest tahtis saada õigust osta toodangut otse tehasest, mitte hulgifirma kaudu. Enne õllesõda käis aga nn šokolaadisõda Kraft Foodsiga jne.
"Meil on alati tarnijatega probleeme," ütleb Staškevi?ius. "See on meie igapäevane elu. Kui seda poleks, siis oleks see signaal tarbijatele. Alati räägitakse, et VP Market on halb. Aga kõik suured tarnijad teevad meiega koostööd. Ja tarbijad võidavad, sest hinnad on odavamad."
Ka lätlased tõstsid kisa, kui VP Market nende turule tuli. Kett tõi riiki sisse Leedu odavaid toidukaupu ja nood hakkasid Läti farmereid oma koduturult välja sööma. Kui Läti põllumajandusminister Martin Roze rääkis mullu suvel ühes telešõus, et peaks korraldama Leedu odava kauba vastase boikoti, hääletas stuudiopublik, et nemad järgmisel päeval VP Marketi poodidesse ei lähe.
Tegelikult olid aga Läti tarbijad rõõmsad. Ärileht Biznes i Baltija võrdles Riia esimese Maxima avamise ajal tekkinud järjekordi Lenini mausoleumi juures vonkleva sabaga.
Eestisse tulles teatasid VP Marketi tegelased ajalehtede reklaamitoimetustes, et tahavad saada 70 protsendi suurust allahindlust. See oli enneolematu nõudmine. Aga mõned lehed andsid järele.
"See on nende stiil. Nad ütlevad, et meie oma tingimustes ei tagane. Kui tahad meie raha, siis võta, kui ei soovi, läheme mujale," räägib üks allikas.
Lätis ei tahtnud firma lehekuulutuste eest maksta, kuid suutis ühe lehe ära rääkida, nii et too avaldas mitu reklaami tasuta. Mispeale suurkonkurent Rimi vaatas, et VP Market teeb reklaami ja ostis endale lehepinda, makstes niimoodi kinni nii enda kuulutused kui ka VP Marketi omad.
Eesti kaubatootjad tõstsid lärmi, kui nägid VP Marketi nõudmisi. Pooled lepingupunktidest rääkisid trahvinõuetest. VP Market tahtis ka, et kui mõni konkurent müüb sama kaupa odavamalt, peab tootja hinna alla laskma, et VP Market konkurentsis püsiks.
***
Enam kui 17 000 inimesele tööd andev VP Market sündis üsna juhuslikult. 1992. aastal hakkasid üheskoos äri ajama Žilvinas Marcinkievi?ius (37), tema noorem vend Gintaras Marcinkievi?ius (35), Nerijus Numavi?ius ja Ignas Staškevi?ius (34). Kõik neli õppisid Vilniuse ülikoolis meditsiini.
Hiljem liitusid nendega esimestena nimetatute vennad Vladas Numavi?ius (30), Julius Numavi?ius (31) ja Mindaugas Marcinkievi?ius (33). Kampa võeti ka kohalikel autorallidel kaardilugejana kaasa kihutav Renatas Vaitkevi?ius (42), kellest sai apteegiketi juht; ja grupis turvaküsimuste eest vastutav Mindaugas Bagdonavi?ius (34). Kokku moodustavad need üheksa meest ärilises mõttes Leedu võimsaima löögirusika.
Mehed ostsid kokku privatiseerimistšekke (väikesed inimesed rõõmustasid, kui said need rahaks vahetada), erastasid tšekkide eest väiksemaid riigiettevõtteid, saneerisid nad ära ja müüsid kasuga välisinvestoritele.
Kõige võimsam tehing oli Leedu suhkruvabrikute aktsiate kokkuostmine tuhandete väikeaktsionäride käest ja ühtse paketina edasimüük Taani kompaniile Danisco. Vilniuses ringlesid jutud, et VP mehed teenisid selle pealt 100 miljonit litti ehk 450 miljonit krooni.
Ettevõtete ülesostmise tuhinas jäi meestele pihku ka üks nõukogudeaegne kauplus Vilniuses. Ärimehed tahtsid seda maha müüa, kuid ei leidnud ostjat ja märkasid ühel heal päeval, et tegemist on väga hea äriga. Peagi sigines juurde teine kauplus, siis kolmas ja neljas...
Esialgu olid poed eraldi majandusüksused. Kuid tasapisi sai neist kett. Keskne juhtimine võimaldab tellida korraga rohkem kaupa, mis annab hinnaalandust ning hoiab kulud madalal.
Üks tulutoov nõks veel: VP Market lubas tarnijatele, et maksab kauba eest alles kolme kuu pärast. Tegelikult müüs firma aga kauba läbi sageli vaid ühe kuuga. See tähendas, et mehed said kauplusetäie kaupade raha tasuta kaheks kuuks enda kätte ehk nad ei pidanud investeerimiseks vajalike summade hankimiseks alati käsi pikal pankurite juurde tõttama.
Vaba raha kulus uute poodide avamiseks. VP Market ujutas maa kauplustega üle nagu tammi tagant valla pääsenud tulvavesi. Kaheksa aasta eest oli VP Marketil 18 poodi. Nelja aasta eest 101. Praegu 277. Tänavu on avatud uus kauplus iga nelja päeva tagant.
Töötajad võetakse tihti tööle minimaalpalkadega. Sellele lisandub läbimüügist sõltuv lisapalk. Isegi laomehe teenistus sõltub sellest, kui palju kaupa ta jõuab ümber laadida. Ja kui poes pole näiteks mõnd kaupa müügil, rakendub vastupidine skeem: kaupluse juhataja kaotab osa palgast.
Poekett on vaid üks osa VP Grupist, kuhu kuulub kümmekond firmat alates mobiilsideoperaatorist ja lõpetades ehitusfirmaga. Viimane suurem ost oli Leedu lääneosa elektrivõrgu erastamine enne jõule. Tseremoonia juurde käis jumala poole pöördumine: samamoodi õnnistatakse kiriklikult sisse iga VP Marketi pood.
Tehingut rahastas viie panga konsortsium eesotsas Hansapangaga. Möödus veidike aega ja Hansapanga Leedu peadirektorist Darius Nedzinskasest sai elektrivõrgu tegevjuht. "Ta osteti meilt üle. Pank ei saanud maksta sama palju nagu VP Grupp. Seal pakuti talle väikest osalust," tunnistas tookord Ekspressile üks Hansapanga tippjuhtidest.
Sedasama elektrivõrku tahtis osta ka Leedu rikkuselt kolmas mees, Töösturite Konföderatsiooni juht Bronyslovas Lubys. Talle kuulub väetisetehas, mis tarbib palju elektrienergiat. Nüüd kardab Lubys, et peab ostma elektrit VP meeste võrgu kaudu ja senised soodsad hinnakokkulepped ei pea enam vett. Ta nõudis "korruptiivse" elektriseaduse muutmist.
Lubys soovib, et tema firmad saaksid osta elektrit otse tootjalt ehk tahab teha sedasama, mida VP Market teeb oma kaubatarnijatega. Aga ta ei saa. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.
Meil oli ühetoaline korter ja kolm last
VP Marketi juhataja ja üks omanikke Ignas Staškevi?ius tunnistab, et veetis lapsepõlve kitsikuses ja hakkas seetõttu meditsiiniõpingute kõrvalt äriga tegelema.
Mitu korda olete maratoni jooksnud?
Ma ei ole elukutseline jooksja. Nädala pärast saab Amsterdamis kolmeteistkümnes kord.
Miks jooksete maratone?
See on eeskätt mu hobi. Alustasin jooksmisega neli aastat tagasi, siis läbisin esimese täispika maratoni. Enne seda jooksin lühemaid distantse: poolmaratone, 10 km jne.
Ma naudin maratone. See ei ole ainult tüüpiline füüsiline tegevus, vaid ka oma isiksuse piiride tunnetamine. Ta annab sulle muljeid, annab motivatsiooni ja korda, annab naudingut.
Kas olete maratonidest õppinud midagi äri jaoks?
Mitte otseselt.
Pead olema tugev?
Jah, pead olema kõva, et joosta maratoni ja olema kõva, et teha äri. Maratoni joostes avastan asju, mis panevad n.ö kella helisema. Kogen asju, mida ei saa kontoris kogeda.
Võistlen iga kord vaid iseenda ja oma sõbraga. Püüan lüüa oma nõrkusi. Ja lõpetada sõbrast eespool.
Olete õppinud arstiks. Miks hakkasite hoopis äri tegema?
Sel ajal oli mul väga kindel põhjus. Mu vanemad olid ja on üsnagi tagasihoidlikud inimesed. Isa oli ülikoolis professor. Talle ei makstud sel ajal hästi. Meil oli peres kolm last. Elasime tavalises mitmekorruselises kortermajas. Ükskord oli meil isegi ühetoaline korter ja meid oli kolm last. See tähendab, et mul ei olnud eriti jõukas lapsepõlv. Tahtsin paremat elamist.
Kui oli võimalus teha oma kaasüliõpilastest sõpradega äri, ühinesin rõõmsalt nendega.
Leian, et arstiharidus on ärimehele väga kohane, sest ta nõuab kohustustest kinnipidamist, nõuab head mõtlemist: pead olema võimeline leidma sideme põhjuse ja tulemuse vahel, pead tundma inimesi ja olema võimeline nendega suhtlema erineval viisil.
Kui vajan äris mingit väga spetsiifilist teadmist, siis pöördun spetsialisti poole. Kui vajan finantsteadmisi (mida mul napib), siis on mul finantsnõunikud ja rahandusjuhid kompaniis. Kui vajan doktorit, siis lähen samuti spetsialisti juurde.
Nii et juhina olen justkui mingit sorti vabakutseline, kes lõi omaenda põhimõtted.
Kas tunnete Eesti vendi Linnamäesid? Nad on samuti arstiks õppinud ja lõid oma veterinaarist sõbraga ettevõtte, mis erastas Eestis tehaseid ning müüs neid edasi välismaalastele. Nende viimane suur projekt oli apteegikett Apotheka.
Ma ei tunne neid. Aga see tõestab, et meditsiiniharidus on tõesti üks hea asi.
Mis oli teie kõige esimene äri?
See ei olnud jaekaubandus. Ühinesin kaubandusprojektiga vormiliselt alles kolm aastat tagasi. Enne seda olin aktsionär ja juhatuse liige, kuid vastutasin hoopis teiste investeeringute ja tehingute eest.
Ilmselt oli mu esimene äri erastamisvautšerite vahendamine ja müük.
Kuulsin, et teenisite suhkruvabrikute erastamise ja müügiga 100 miljonit litti ehk 450 miljonit Eesti krooni.
Me ei löönud kunagi kokku, kui palju me täpselt selle tehinguga teenisime. Müüsime oma osaluse 1998. aastal 33 miljoni dollari eest Daniscole. Ostuhinna ja müügihinna vahe oli tõesti väga suur.
Kuid me investeerisime vabrikutesse ka oma kapitali. Juhtisime neid kolm aastat. Põllumajandusinimesed teavad, mis asi on suhkrupeet. See on väga riskantne, sest töötled suhkrupeeti vaid kolm kuud aastas, aga pead müüma suhkrut terve aasta jooksul, siis maksma suhkrupeedi eest makse jms. Turul oli tollal veel palju salakaupa. Välismaised suurkompaniid tahtsid suhkruturgu üle võtta. See ei olnud kerge projekt.
[Teie pakutud] lõplik number ei ole päris õige, kuid jah, see oli väga kasulik äri.
Olete tagasihoidlikust perest. Vennad Numavi?iused pärinevad Panevežyse lähedalt, vennad Marcinkievi?iused riigi lõunaosast. Elik provintsist. See tähendab, et kui te alustasite äri, polnud teil mingit poliitilist kaitseinglit.
Ei. Muidugi arvasid inimesed alguses, et me kasutame mõne poliitiku kapitali või poliitilise grupi toetust. Kuid see polnud tõsi.
Marcinkievi?iused tulid väikesest linnast. Nende ema oli arst, psühhiaater. Vennad Numavi?iused tulid Panevežysest. Kaks neist olid väga noored, nad käisid alles keskkoolis, kui me äriga alustasime.
Ka ülejäänud kaks aktsionäri tulid n.ö kõrvalt.
Tegelikult on isegi raske ette kujutada, mis sorti poliitilist kaitset me vajanuksime. Ükski poliitik poleks olnud võimeline vedama sellist kompaniid nagu meie oma.
Miks on teie grupp nii edukas?
Siin on mitu põhjust.
Üks ja väga oluline põhjus on, et me oleme endiselt koos. Meie vahel ei ole riide. See on paljuski meie presidendi Nerijus Numavi?iuse teene. Ta suudab gruppi kontrollida ja tõhusalt tööle panna ning samas tunnevad inimesed end mugavalt.
Teine põhjus on meie aktsionäride tahe. Näiteks 1998. aastal, kui me müüsime suhkruvabrikud ja me olime finantsiliselt heal järjel, oli meil kindel soov investeerida jaekaubandusse.
Ja lõpuks on meil tahe töötada. Lihtsalt töötada. Teha vigu, neid parandada, midagi saavutada.
Kui tihti te kõik üheksa kokku saate?
Mitte väga tihti. Ütleme, et üle kolme kuu. Kuid me kohtume väiksemate gruppidena. Tähistame mõnd aastapäeva või reisime koos. Näiteks käisin ühe venna Marcinkievi?iusega Kilimandžaarol. Me kohtume, kuid mitte alati kõik üheksa.
Meil Eestis oli ka üks kuulus üheksameheline grupp. Nemad lõid Hansapanga.
Hansapank on erakordne lugu. Indrek Neivelt on Balti äris erakordne tegelane.
Tegelikult on kahju, et Hansapank müüdi rootslastele.
Ka teie võite oma ettevõtted välismaalastele müüa.
Muidugi ei saa sellist võimalust salata, sest see on äri. Me oleme ettevõtjad, mitte moraalilugejad.
Ütlesin, et rootslastele müügist on kahju, sest nemad viisid teie ideed ellu, tõid Hansapanga Baltikumi.
Ma näen kohalike ettevõtete potentsiaali mitmel alal. Võtame näiteks bensiini jaemüügi. Miks valitseb sellel turul Statoil? Miks Balti inimesed ei loonud ise sellist firmat? Ka teistel aladel saanuks kohalikud rohkem ära teha.
Mõned ärimehed ütlevad, et VP Market on liiga jõuline. Teil oli nn kohvisõda, õllesõda, sigaretisõda. Nüüd on teil arusaamatused suurärimees Bronislovas Lubysega. Te olete liiga tugevad.
See pole õige. Me peame olema ratsionaalsed ja vastu panema.
Kui räägime õllesõjast, siis kes võitles kellega? Ühel pool oli õllefirma Carlsberg-Newcastle, multimiljardiline äri, mida ei ole sobiv võrrelda VP Marketiga. Siis oli riid Philip Morrisega. Samuti mitmemaine kompanii, number üks tubakabränd. Siis oli riid Palmolive-Colgate'iga. Jälle mitmemaine kompanii ja kohalik jaemüüja. Siis Kraft-Jacobs jt juhtumid. Mis jõust me räägime? Me ei ole liiga jõulised nende kompaniide suhtes.
Ja VP Marketil ei ole probleeme Lubysega.
Aga VP Grupil on.
Meil on ühe enampakkumise tagajärjed. VP Grupp võitis selle enampakkumise ja Lubyse Achema kaotas. Aga me anname ikka reklaame Lubyse ajalehte ja raadiojaama. Usun, et saame sellest üle.
Lubys ostis seni elektrit otse Ignalina tuumajaamast. Nüüd peab ta ostma teie võrgu kaudu.
See ei ole päris nii. Ta ostab ka praegu elektrit otse kõrgepingevõrgust, mis tähendab praktiliselt Ignalinat.
Nüüd lähen küll oma kompetentsist välja, kuid minu teada tahtis Lubys, et ka teised kompaniid Achema grupist saaksid osta samamoodi. Meie poisid olid selle vastu.
Miks räägib VP Market oma käibest, kuid mitte kunagi kasumist ja rahavoogudest?
Seepärast, et meil on selline tava. Meil on Leedus ka selliseid kaubandusfirmasid, kes ei avalikusta isegi oma käibe suurust ja oma kaupluste arvu.
Minu arust on tegemist avalike andmetega. Teie bilanss, kasumiaruanne jne.
Me ei ole börsil noteeritud ettevõte.
Siiski.
Me ei pea seda tegema. Ning paljud jaefirmad on veel konfidentsiaalsemad kui meie. Võtame näiteks Lidli, kes Leedusse tuleb.
Teiseks korraldame oma asju ümber. Oleme koondanud ärid ühte juriidilisse kehasse, kuid selle konsolideeritud bilanss Balti tasemel ei ole veel valmis.
Tegelikult sõltub see [avalikustamise otsus] meie aktsionäridest. Kui kõik aktsionärid ütlevad, et oleme valmis avalikustama, teen seda rõõmuga.
Leedu majandusjõud VP Grupp
· Asutatud 1992
· Tuntuim ettevõte poekett VP Market, mis tegutseb Leedus, Lätis ja Eestis. Läbimüük ületas mullu miljardi euro piiri
· Eurofarmaatsia - apteegivõrk Leedus, Lätis ja Poolas
· Delano – pitsarestoranide võrk Leedus ja Lätis
· Vakaru skirstomieji tinklai – Leedu lääneosa elektri jaotusvõrk, 650 000 tarbijat.
· Vilniaus Akropolis – kaubanduskeskuste ehitamine ja arendamine. Esialgu Leedus, laieneb Lätti.
· Eurocom – telefoniside
· VP Reklama – Leedu suurim reklaamiagentuur
· VP Sauga - turvateenused
· DB VP Draudimas – kindlustusmaakler
· Rudalita – autoparklate operaator
· FMI Naugvilda – finantsmaakler
· Grupp kaalub laienemist ka Bulgaariasse, Rumeeniasse, Tšehhisse, Ukrainasse ja Venemaale.
· Firmad kuuluvad holdingkompaniile Eurovalda, mille omanikud on üheksa eraisikut, s.h Leedu kaks rikkaimat peret
Eestlased magasid oma šansid maha
Viru Keskuse juht Ants Vasar teatas paari nädala eest Äripäeva konverentsil, et tal on kahju, sest Selver oli juba siis tõsine tegija, kui VP Market oma tegevust alustas. Selver loobus Riia ja Vilniuse turule minekust.
Selver kuulub Tallinna Kaubamajale, kel puudus tollal selge tuumikomanik. Suurinvestor ilmus alles 90ndate lõpus, kui suurärimees Jüri Käo koos oma sõpradega müüs maha Norma ja paigutas saadud raha kaubamaja aktsiatesse.
Läti turg oli sel ajal veel vallutamata, kuid Selver ei jõudnud ka sinna, sest Käo punt vajas raha hoopis Eesti Raudtee erastamiseks.
Käo firmas kaubandust juhtiv Andres Järving ütles Ekspressile, et Poolas läheb VP Marketil raskeks ja ka Eestisse tulles ei ole midagi head ees ootamas. Selver on aga tema sõnul valinud konservatiivse taktika: „Meil on raha alles. Arvame, et meie asukohad on küllaltki head. Me ei lähe discounter'ite ja põllul olevate hüpermarketite konkurentsi.“
Analüütikud arvavad, et VP Marketi kõige loogilisem samm kiireks laienemiseks Eestis on just Selveri ülesostmine.
