See, et mina, väikene Põltsamaa poiss kuulsa doktor Seppo kliinikusse ravile sain, oli müstiline. Arnold Seppo kliiniku vanemõde oli Põltsamaalt pärit. Tema soovitaski Põltsamaa inimesena minu emale imekirurgi.

Number kaheksa – kui see külili pöörata – on lõpmatuse märk. Number kaheksa on mind kogu mu elu saatnud. Ma sündisin majas number kaheksa, ja Seppo juurde sattusin kaheksandasse palatisse. Esiti pidin leppima hoopis voodiga koridoris. Tung tema juurde oli suur. Päeva või kahe pärast viidi mind kaheksandasse palatisse. Kaheksa kõlas nagu märguanne – sa elad veel kaua.

Mulle süstiti midagi. Ma ei teadnud, mida, aga arvatavasti morfiumi. Olin rahulik ja õnnelik – vaatasin Tõnismäe kliiniku aknast kolletuvaid sügislehti. Operatsioon toimus kohaliku tuimestusega. Arnold Seppo ajas lõikuse ajal minuga mehejuttu, tegi kõike kiiresti (“Poiss, ära lii-gu-ta praegu, mul on siin millimeetrite mäng!”). Minu säärest võeti üks luu ning pandi see kahe suure kruviga deformeerunud nimmelülidele toeks. Need suured kruvid on siiamaani mu sees.

Seppo ja tema leiutatud puurnõel – nõel, mis oli seest õõnes – olid pöördelise tähtsusega. Ta puuris nõela mu luusse. Tekkis tunnel, mille teises otsas oli pudel. Sellest pudelikesest jooksis kogu aeg ravim luusse.

Lamasin pikalt kõhuli, taastusin. (Seppo: “Jalad alla, poiss, hakka kõndima!”) Õppisin kõndimise uuesti selgeks.

Palatist on mulle meelde jäänud arhitekt Ülo Stöör. Ja veel Moskva Spartaki jalgpallur oma vigastatud põlvega, mis ähvardas ta karjäärile saatuslikuks saada. Ta oli tulnud suurest Moskvast mingisugusesse armetusse provintsi nimega Tallinn, veendunud, et doktor Seppo teeb ta terveks. See jalgpallur paistis mulle jumalana. Mis temast edasi sai, seda ma ei tea.

Doktor Seppo oli tähtsust täis, parajalt ülbe ja laia joonega (“Ah, pole midagi, mehed! Homme võite juba naistesse minna!”). Ta teadis oma väärtust ja oli oma saavutuste üle äärmiselt uhke. Kui ta visiidile tuli, siis oli tema taga nii palju valgeid kitleid, et nad ei mahtunud ruumi ära, ja kuulasid iga tema sõna. (Seppo: “Noh, kus te siis kõik olete, kipsvoodi tegelased?”) Doktor Seppo ei tunnistanud kipsi.

Hiljem nägin teda vaid järelkontrollis. Tal oli alati kiire (“Oh, pole, poiss, häda midagi!”), ja ma ei pakkunud talle erilist huvi. Ta läks minust mööda. Selleks hetkeks olin ma juba üks paljudest, kellele ta tervise oli kinkinud. Olin natuke pettunud. Rohkem ma teda elus kohanud ei ole.

Ma olen käinud ta haual Metsakalmistul. Praeguseks olen eluealt teda viie aastaga ületanud. Aga fakt on see, et kui poleks teda, poleks ka mind ega mu loomingut.

Kui juhtun praegu mõnele Tartu tohtrile ütlema, et olin Seppo patsient, aetakse suurest imestusest silmad punni: on see üldse võimalik, et Seppo poole sajandi tagune patsient elab veel?

Saatuslik hetk
... on rubriik, kus inimesed räägivad erakordsetest sündmustest, kus nad osalesid või mida nad pealt nägid.